Tädi kui sõimusõna

Tähelepaneku olen teinud eesti kaasaegses kultuuriruumis ja seal toimuvas kommunikatsioonis (virtuaalmaailmas fikseeritud vestlused ja kommentaarid). Kui keegi naine midagi ütleb ja teised (valdavalt mehed) selles asjas samal arvamusel pole, siis hakatakse koheselt halvustavalt tädiks nimetama. Väga huvitav tendents. Mu FB sõber Valdur küll mainis, et mulle ainult tundub nii, et “tunneb see kelle varvastel tallatakse”, aga tõepoolest, ma pole kohanud retoorikat, kus mehi, kelle arvamusavaldustega polda nõus, onudeks nimetataks?

Minu puhul on see muidugi täpne väljend, olen tõepoolest ka tädi staatuses, kuid veelgi täpsem oleks mind nimetada siiski vanatädiks, sest olen seda juba 27ndast eluaastast ning olen selle üle päris uhke

Fotol: üks paberist ja papist tehtud vana tädi Soomes toimunud elustiili messil, kus Jyväskylä linnavalitsus kutsus inimesi selle installatsiooniga üles märkama üksikuks jäänud vanainimesi enda ümber, soovitas pakkuda neile seltsi ja tuge…. Kuidas me Eestis üksteisesse suhtume? Eestis suhtme nii, et tädi on hoopiski sõimusõna, ja vanatädiks kutsumine on siis lausa ropp sõim?

Muljete orjuses

Paar päeva tagasi sattusin tänu oma AK-le antud kommentaarile huvitava diskussiooni sisse FB-s. No millest seal räägiti ja ei räägitud – igatahes rohkem aia august kui aiast oli juttu ja vahepeal läks jutt lausa metsaradadele, kuid meil on ju sõnavabadus ja igaüks võib asju rääkida ja tõlgendada nagu soovib. Kuid mis mind seal diskussioonis üllatas – ühe mu kunagise tudengi lausejupp, kui ma talt olin otse küsinud, et mis tal isiklikult minu vastu on. “Mul on jäänud mulje…”, ütles ta. See lausejupp pani mind kohe mitmeks päevaks tõsiselt mõtlema. Mitte selle üle, mida ja miks see noor mees minu suhtes midagi tunneb või arvab, vaid hoopiski selle üle, kuivõrd habras ja mõjutatav on meie mõte ja arvamus. Piisab mingist lihtsast meediatekstist, kus tõde on segamini vale ja spekulatsioonide, viha ja emotsiooniga ja fakte pole ollagi, piisab mingist emotsionaalsest isiklikust kogemusest, piisab mingi eesmäägiva lamba (loe arvamusliidri) populistlikust sõnavõtust, piisab kaubanduse kinnitusest, et hinnad ongi alla lastud, piisab poliitikute väitest, et vee hind õiglane, piisab Andrus Veerpalu siirast silmavaatest ja me usume et ta ei ole pahandust teinud jne jne ja meie muudkui usume, sest meil on tekkinud mulje. Miski on meile muljet avaldanud ja meile mõjunud.  Tuleb välja, et mulje avaldamine on nii lihtne.

Meie muljet jahitakse iga päev ja iga nurga taga – kõik võitlevad meie mulje kättesaamise nimel, sest sellest sõltuvad meie hoiakud ja meie valikud, meie hinnangud ja ka rahakotiraudade avanemine, sageli… See noor tudengipoiss, kellele ma mingi mulje kunagi sada aastat tagasi olin jätnud, isegi ei esitanud küsimust, kas allikas, mille põhjal tema mulje tekkis, oli ikka tõeste faktidega ja mis olukorraga oli tegelikult tegemist. Ja miks ta peakski – mulje oli ju kätte saadud ja emotioon sinna hulka, ja rohkemat polnud ju vajagi. Samamoodi me ei vaevu analüüsima, kas ja mis on kaubanduskettide hinnapoliitika tegelikult, millised on poliitikute lubaduste tagamaad tegelikult… Me ei vaevugi analüüsima, me hakkame koheselt uskuma, sest meil on tekkinud muljed.

 

Samas on mulje ju puhtalt emtsionaalne ja mõtleval inimesel võiks ju olla väheke analüüsivõimet, kriitilist maailmanägemist, et mitte anduda muljete tulvale? Et kui me ütleme valge, siis võib seal täpsemal vaatlusel leida hoopiski spektri halli või sinist värvi, kui me ütleme tõde, siis lähemalt faktidega tutvudes leiame, et tegelikult on kõik suhteline. Miks me ei mõtle sellele, et tass on ühelt poolt vaadates ühesugune ja teisalt uurides hoopis teistsugune ja meie esmane mulje on ostutnud poolikuks, või koguni valeks? Miks me anname nii lihtsalt järgi mugavusele ning meie muljete jahtijatele ja loobume süvenemisest? Miks me anname eelise pealiskaudsele ja loobume süvenemisest, asjaoludega tutvumisest ja faktipõhiselt oma arvamuse kujundamisest?

Jah, muljete abil inimeste mõjutamiseks on ju isegi terveid teaduslike koolkondi välja aretatud – sotsiaalpsühholoogiast kuni reklaamiteooriateni välja, sinna vahele suhtekorraldusest, propagandast ja turunduskommunikatsioonist aretatud monsterkonstruktsioonidest rääkimata, samuti terved tööstusharud töötavad ja püsivad elus selle peal, et inimene, va loom on laisk ja pealiskaudne, ehk ka ükskõikne ja lihtsameelne ja eelistab oma otsustamisel muljet faktile. Aga mõtlev inimene peaksn ju sellest kõigest üle olema? Ei saa ju üks haritud mees olla niivõrd lihtsameelne, et usub kõiki allahindluse silte, kollase meedia tekste ja poliitikute juramisi? Või ehk siiski? KA MÕTLEV MEES  on ju siiski ainult inimene, ehk siis oma muljete ori, tegelikult.

Palju õnne teile kaaskodanikud. Uus Kroonika ja Õhtulehe number on tulekul, Jõulujärgsed allahindlused kestavad veel vähemalt kuu ning Keskerakond on siiralt ja südamest teile tasuta transporti lubanud, ilma igasuguse tagamõtteta, muideks . Mõnusat muljete nautimist, seltsimehed unetud! Uskuge ikka kõike mida te näete, ja hoidke energiat pigem naabritega kaklemiseks ja teiste inimeste sõimamiseks, halvustamiseks, naeruvääristamiseks, mõnitamiseks, sest teile on ju kindlasti tekkinud mulje nendest, teistest ja kolmandatest inimestest, asjadest ja olukordadest. Mõtlemine ja analüüs, need on ju vaid friikidele

p.s 1 muideks, ma ise olen ka muljete ori, mul on isegi oma blogi, mille nimi on Impressions . Kui sa mu juttu siin ei viitsi süveneda, siis mine vaata pilte, see on alati olnud muljete kujundamisel tõhus alternatiiv tekstile…

p.s 2 ja vaadake vahelduseks Võsa Petsi saadet – ma täna vaatasin, issand millise mulje sain, ja mõtlmisvõime kadus täielikult, emotsionaalne shokk oli selline, et lausa oigama võttis Ja ma vist leidsin vastuse ka sellele, miks inimesed mõelda ei taha – see on liiga valus ajudele…

Home alone ehk konstruktivistlik lähenemine iseendale

Mulle hirmsasti meeldib rahu, vaikus ja sellega seoses ka üksi kodus olemine. Omamoodi balansi taasleidmine igapäevasele äärmiselt suhtlemiskesksele elule?

Täna oli jälle üks neist, Soome elupeerioodi järel üha harvemini võimalikke päevi.

Mis ma siis tegin – kõigepealt sättisin kõik asjad korda, no niisama enda ümber: diivanipadjad otseks, vaibad sirgeks, mustad nõud masinasse, puhtad täpselt omale kohale kappi, jne jne. Pisike perfektsionistlik pervo on eelduseks järgnevale mõnulemisele.

Siis panin mängima Vivaldi, seda kuulasin mitu ringi, ja siis Mozartit sinna otsa. Vahepeal jõin mitu suurt tassitäit oma armsa masinaga tehtud väga head latte kohvi, küpsetasin muffineid ja nosisin mõned ka kohvi kõrvale. Ja siis lihtsalt istusin ja vaatasin aknast õue, kus eilsest lumetormist oli kena talveilm saanud. Ahjaa, küünlad panin ka põlema, niipalju kui mul neid oli, ja kassi lasin paar korda sisse-välja. Aga pean mainima, et sellised laupäevad rahustavad ka kassi – ma arvan, et see Mozart mõjub talle sedasi…

Siis tegin veel natuke süüa – kodakondsetele, kui need kunagi peaks taasilmuma. Mulle see ka meeldib, söögitegemine on küllaltki teraapiline. Täna katsetasin oma aurupotti, mis oma viis või isegi rohkem aastat kasutama kuskil seisis – sain selle kunagi krediitkaardi mingite punktide eest… Riisiga katsetasin. Toimis. Ja täitsa najakas oli. Siis nautisin veel oma super ahjupotiga kana valmistamist – kookoskana, ja see tegi ka meele rõõmsals. Ehk siit tuleb järldada, et ennast tuleb tõepoolest ümbritseda asjadega, mis meele rõõmsaks teevad iga kord, kui kasutad või peale vaatad. See mu ahjupott oli tõesti nii sigakallis, et hinda avalikustada ei julge – disain ja Iitala võite ju ise juba kujutleda millised euronullid silme ees rullivad. Kuid raha rahaks. Rõõmu on potist olnud juba mitu setti jaanuari ja detsembri jooksul (jänes koorekastmes, loomaliha valge veini kastmes ja nüüd kana kookose kastmes). Elu on ikka päris nauditav, kui seda ise pisikeste (noh ja vahel on need pisikesed asjad ka kallid, aga see pole peamine) asjade abil kauniks konstrueerida. Konstruktivism argielus on minu arust tervislik (kas see nüüd teaduslikult päris adekvaatne sõnamine siin on, aga enda jaoks natuke sõnamängu laupäeva puhul )

Soovitan soojalt kõigile: meie elukvaliteet hakkab pisiasjadest, detailidest (muide ka budismis soovitatakse hingerahu saavutamiseks pisidetailidele keskenduma hakata ja neid nautima õppida), ja iseenda seltskonna nautima õppimisest. Täna oli igatahes tore päev, ja mul on hea meel, et suutsin selle endale just selliseks konstrueerida, et rõõmu sai tunda täie rauaga

Mälutrenn

Olen siin viimased päevad lugenud blogisid – hea meel on leida ikka ja jätkuvalt oma vanade blogisõprade kirjatükke – eesti blogijate raudvara püsib muutumatuna Sain ka inspiratsiooni – olen mõelnud, et peaks uuesti aktiivsemalt blogima – kirjutamine on nii psühhoteraapiline – ja avalikke mõtteid enam ei jaksa (ei viitsi?) produtseerida – seega siis on vaid võimalus kas pildiblogis end väljendada või siis siin Karuema koopas erinevates väljendusviisides (kokaraamat ja karublogi jne).

Sõbrad blogijad on enamus ka tagasivaadet möödunud aastale andnud, mõtlesin, et treenin ka mälu – sellega mul on viimasel ajal pahasti – operatiivmälu kipub kasinaks jääma… Stress? Väsimus? Vanus?

Sõnaga – 2011 on olnud minu jaoks väga mitmetähenduslik aasta:

1. kõigepealt üle hulga aja esimene täisaasta taas Eestis olla, Tallinna Ülikoolis oma kommunikatsiooni instituudi beebit teha. igatahes kümne palli skaalal 10 punkti

2. Kaalu olen kaotanud umbes täpselt 40 kilo ringis, ehk isegi natuke rohkem, ka 10 punkti vääriline tegu

3. Suvel elasin üle kaks kuud Ameerikas SUSI programmis – rahvusvahelist ajakirjandust õppimas Ohio Ülikoolis – kaks poolikut pühapäeva puhkuseks ja logelemiseks kogu selle aja jooksul. Kah vinge vastupidamine, 10 punkti sellegi soorituse eest. (Issake, ma olen ka nagu eesti valitsus, panen endale nii häid hindeid aasta soorituste eest – edevus ja enese ülehindamine on seega nakkav?)

Mis veel? Igapäevast sahmerdamist ja jahmerdamist, iseenese eesti kontekstis taasleidmist, koduste tegevuste virr-varri, laste ja nende sõprade toetamist ja aitamist…

Reisimisi on olnud hulgi – elu põnevaima reisu Lääne Saharasse tegin, Ameerikas seiklesin, traditsiooniline Belgia reis sai toimuma, Soome ja Venemaal sai mitu korda käidud, sekka Inglismaal ja Hollandis… Nagu vana merekaru kunagi, puri kogu aeg peale tõmmatud. Abikaasa juba viskab huumorit, et tema on nagu jaamaülem  meil kodus – et keda vaja tuua kuskilt lennukilt või laevalt ja keda vaja viia… Eks ju lapsed ka kogu aeg reisivad (emasse seega). Ja kass nõuab permanentselt sisse ja väljapääsu – et kui eest uksest siseneb, siis ikka ja kohe tagant uksest välja ja vastupidi…

Kaotusi? Ei olegi olnud, suuri möödapanekuid ka mitte, ebaõnn on mööda läinud ilma mind ja mu peret puudutamata…

Mida siis veel tahta? Ei midagi – tuleb olla vaid tänulik, südamest ja siiralt. Raha on ka jätkunud ja süüa ja sõpru ja häid inimesi lähikonda. Ja tervist? Seda on kaalukaotuse tõttu senisest rohkem ja energiatki on juurde tulnud. Kui vaid nüüd tuleks ka selliseid hetki, kus saab hinge tõmmata ja mõtiskleda… Maalida tahaks ka, ja fotodega tegeleda senisest veidi rohkem. Ehk see kirjutamine saab täitma seda loomingulist meditatsiooni ja psühhoteraapia rolli mu elus nüüd senisest rohkem kui ma nii otsustan? Ja ehk tõesti saab ka pintsli uuesti pihku (kui laste koer mu viimaseid pintslikarvatuuste nahka ei pista – Hiinast toodud hundikarva pintsel igatahes maitses kutsule hää )

Selline aasta siis tuli meelde. Ja seda kõike mäletasin. Ehk oli halba ka, aga selle olen unustanud.

Vaatame huviga tulevikku ja loodame, et elu annab meile veel palju võimalusi olla, teha, nautida ja rõõmu tunda. Fotol Andi Warholi pilt – minu möödunud aasta kõige mõnusama muuseumielamuse mälestuseks, pühendusega armsale abikaasale, jaamaülemale

Kui jõuad minevikku tagasi

Minuga on nii, et teatud aja tagant tulevad inimesed, asjad ja olukorrad mu juurde tagasi. Inimesed, asjad ja olukorrad minevikust. Ma ei oska nüüd öelda, mis on see ajaline intervall, kuid mingite aastate tagant juhatab elu mind kokku minu minevikuga, regulaarselt.

Ühest küljest on see huvitav ja tore juhtumine, aga teisalt ka piisavalt kohmetust tekitav. Ja küsimus on, kuivõrd see minevik oma oleviku ellu tagasi lubada? Vahepeal me oleme ju muutunud ja need mineviku suhted olid hoopis teises kontekstis, ma ei liialda, kui väidan, et isegi täiesti teiste inimestena… No kujutage ette kui te kohtute no nii umbes 20 aastat hiljem oma kunagise peikaga. Need mälestused minevikust on ju seotud selle noorema versiooniga, oma kakskümmend aastat noorema versiooniga, kuid nüüd tuleb sulle vastu mees tänasest päevast, samamoodi kulunud, rasvunud, elu poolt tarvitatud ja isegi ehk räsitud, oma puuduste ja veidrustega… Ja ma ei usu, et selles olukorras saaks minna tagasi sellesse aega, mis oli 20 aastat tagasi, minna tagasi samasse suhtesse samade emotsioonidega, tunnetega, lootustega.

Ometi mulle tundub, et siin me ennast sageli petame. Mõtleme, et see, mis oli minevikus hea ja ilus, on hea ja ilus ka olevikus kakskümmend aastat hiljem, ja tulevikus sellest olevikust edasi… On vist ikka päris riskantne hakata üles soojendma vanu suhteid ja seiklusi, olgu need siis minevikus nii kaunid kui tahes? Või ei? Olen sageli mõelnud, et see kaasteeliste kontsepioon, mis Jaan Kross oma raamatus kirja pani, on arukas – jah, mõned inimesed on meie elus, kellega me koos sammume, kasvame, areneme, muutume, ning mõned inimesed on need, kes meist minevikku maha jäävad… Ja nende viimastega on sedasi, et on parem kui nad sinna minevikku jäävadki, sest vaid siis säilivad meie kaunid mälestused ja ilusad mõtted, mis meeli erutavad ka kakskümmend aastat hiljem. Kui me need inimesed minevikust jõuga oma tänasesse päeva kaasa tirime, ilma et oleksime olnud kaasteelised need vahele jäänud aastad, on riskantne samm ja tõenäoliselt valmistab pettumuse. Ja siis ei ole ju ka enam seda ilusat mälestust meenutada…

Kas sa sooviksid olla iseenda laps?

Enne Jõulupühi käis meediast läbi lugusid, mis pajatasid lastest, kes sattunud täiskasvanute valda. Eriti juhtum, kus isegi asendusperes anti lastele peksta ja kasutati vägivalda…

Mul on töökaaslane, kes sageli naljatleb, et ta tahaks olla oma koera asemel… Et nii head elu, kui ta oma koerale on võimaldanud, on raske inimeste maailmas saada. Ka mu oma poja pere võttis koera ja mulle tundub, et see on maailma kõige rohkem hellitatud puhtatõuline krants… Ja nende sõbrad samuti peavad koera ja sedagi loomakest hellitatakse nii, nagu paljud lapsed kunagi hellitust ei saa. Selles kontekstis on koera elu ju suurepärane.

Ja maailm on ikka väga suhteline. Kui me iseennast vaatame ja analüüsime, siis kas me näiteks tahaksime olla iseenda lapseks? Jah, see asenduskodu juhtum sai meedias suure kajastuse ja tõsteti esile, kuid kuidas me igapäevaselt tavaliste inimestena oma lastega käitume? Olen aastaid jälginud 27ndat bussi oodates Õismäel mammasid, kes trollidest-bussidest oma lapsi välja sikutavad… Nüüd ma enam bussiga suurt ei sõida, ja teen inimvaatlusi kaubanduskeskuses – muutunud ei ole midagi… Lapsed on kui õletuustid või jahukotid täiskasvanute tõugata, sikutada, lohistada, hurjutada, kamandada, näägutada.. Olen selliste olukordade nägemisel alati jõuga suud kinni pidanud, et mitte vanematelt küsida, et kas te ise tahaksite oma lapse asemel olla? Arvan, et nad ei saaks must aru ja läheksid veelgi vihasemaks.

Jah, selline on elu mitmekesisus, mõnel koeral on tõepoolest parem elu kui mõnel lapsel, kuid on ka koeri ja kasse, kes on hoopis ilma peale jäänud – kas neid on rohkem kui lastekodulapsi Eestis? Kumb number on suurem? Aga veelgi valusam küsimus on, et miks see number üldse on? Ja mis olukorras on need lapsed, koerad ja kassid, kes selle nö kodutute statistika alla ei lähe? Paljudel on kodu olemas, kuid missugune kodu? Arvan, et oleks tervislik vahel mõelda nii, et kas me tahaksime olla iseenda lapsed? Kassid ja koerad? Me arvame, et teame, kuidas teisi kohelda ja mis on õige ja mis on vale ja kuidas peab olema ja käituma ja kuidas ei pea… Kuid kas ikka teame, ja kas me ikka alati anname endale aru sellest, kuidas me ennast suhtestudes teistega, sh oma lastega ja teiste kodakondsetega, üleval peame? Kas me tahaksime olla iseenda hoole ja eestkoste all? Kas meil on julgust niimoodi ja selliselt täiesti ausalt iseendast mõelda?

Pildil meie pere kõige rohkem hellitatud liige, koer Tessa. Isegi Kass on kade, kuigi ka tema on hellitatud… Tessa sai ka Jõuluvanalt kõige rohkem kingitusi. Pildil kutsu oma lemmikmaiust nautimas – pullipeeniset järamas

Kui alles jäävad vaid asjad: ühe diivani lugu

Mind on kasvatatud nii, et oluline on alati vaim ja mõte, inimese sisu. Olen püüdnud selle kasvatuse järgi ka aastaid elada, kuid nüüd, alles nüüd kui mu vanusele hakkab number viis ette rulluma, olen hakanud aru saama, et tegelikult kaob kõik ja sisu muutub mõttetuks, sest see kaob koos inimesega. Ja isegi, kui ühest inimesest jäävad mõtted ja mälestused teistele, siis kaovad varsti needki, sest ka need inimesed kaovad… Ainukesed, mis ehk väheke kauem siin sinatses maailmas ajahambale ja totaalsele kaduvikkusele vastu peavad, on asjad, esemed… ja puud. Nii et pole mõtet halvustada seda materiaalsust, asjadele mõtet otsivat ajatut. Asjad me ümber on need, mis meid, meie vaimu ja vaimsust, meie sisu ja mõtet tegelikult edasi kannavad, sest asi suudab ajahambale inimesest kauem vastu panna.

See vana diivan siin vana talu õuemurul jutustab ühe vana perekonna vaikset lugu. Minu vanavanemate lugu. Ja on üks väheseid materiaalseid märke nendest inimestest, kes mulle kallid, kui keda enam ammu ei ole materiaalses formaadis. Minu lapsed ja nende lapsed, kui need kunagi peaks sündima, neid inimesi üldse enam ei tea ega tunne, kui vast ehk mäletavad juttusid nendest, ja teavad ehk veel seda vana diivanit, mis aja ja loo kiuste veel alles ja olemas ja isegi päris diivani moodi välja näeb, kui hoolega vaadata…

Selle vana diivani olevat toonud merereisilt kaasa minu vanaisa, kes oli tsaari Venemaa laevastikus kapteniks ja tüürimeheks ja kes sõitis noorena merd ja elas maailmas oma elu enne, kui ta kodumaale tagasi tuli  ja minu vanaemaga abiellus. Jutud olid, et vanaisa olla jäänud esimese ilmasõja ajal Inglismaale ja soetanud endale seal ka pere – saand lapse kirikuõpetaja tütrega. Mis seal aga juhtus ja miks kõik on läinud nii, et sellest elust keegi kunagi midagi rohkemat pole rääkinud? Miks on mu pidlialbumis pilt vanaisast võõrsil, kust pool pilti on ära lõigatud ja mille taga venekeelne tekst tervitustega kodustele kaugelt maalt? Miksisid on palju õhus ja tegelikult ei tea enam keegi, mis juhtus ja kuidas asjad tegelikult olid. Vana diivan võiks teada, aga tema ei räägi muud, kui et oma heitlikku saatust…

Kui vanaisa suri, kolis vanaema peagi Saaremaa kolkakülast Kuressaarde tütre, minu ema juurde elama, ja üsna peagi hakkas vana elumaja lagunema. Ja asjad seal sees jäid omapäi. Kuni millaski keegi võõras tuli majja ja nülgis diivanilt naha. Hea naabrinaine tassis diivani lagunevast majast oma juurde, õmbles riide peale ja päästis diivani elu. Hiljem õnnestus naabrinaiselt diivan tagasi saada, kuigi tema lapsed seda meile väga pahaks panid. Vana naine, kes diivani päästis, andis aga heal meelel diivani selle päris koju tagasi.

Vahepeal oli diivan Tallinnas minu juures ja siis viisime ta tagasi Saaremaale, sest majad said vanas talukohas uue hingamise ja elu viis meid tagasi vanaisakoju. Kuigi selles kodus ei olnud enam vanaema ega vanaisa. Ei olnud enam ka ema ja isa. Aga koht ja asjad, ja vana diivan olid veel alles.

Oleks ju võinud seda diivanit ammu remontida, kuid see on kallis töö ja seepärast sai seda diivani elluäratamist ikka edasi lükatud ja loodetud, et ehk ajad ja olud lähevad paremaks ja küll jõuab veel. Sest diiavnid ju peavad kauem vastu kui inimesed…

Nüüd on siis vanaisa vana diivaniga juhtunud see hea, et on jõudnud meistrini, kes vanakesele ehk uue hingamise annab. Sel nädalavahetusel läks vanaisa vana diivan sadulsepp Eha kätte. See on märgiline minek, sest 11.12 on vanaisa sünnipäev(ja ka minu ema sünnipäev – see et perekonnas sünnipäevad kokku langevad pidada tugeva pere tunnus olema?). Olgu see siis vanaisale sünnipäeva kingiks, see jutt siia interneti avarustesse, kust see kunagi ehk ei kao ja see meenutus sellest ammusest mahavaikitud loost ja see mõte ja soov et see perekonna lugu ikka selles vanas diivanis edasi elab, hoolimata inimeste ajalikkusest.

Nii ääremärkuse korras – mu vanaisa diivanil on ka kultuurilooline lugu, sest mu vanaisa on kirjanik August Mälgu vend, ja kogu see diivanisaaga on aset leidnud vennakeste lapsepõlvekodus… Aga see on juba hoopis teine jutt. Mõni aeg tagasi uurisin August Mälgu tütrelt Hallikilt, kes praegu on meie suguvõsa vanim elusolev legend, et kas ta ehk mäletab midagi oma lapsepõlvest – kui ta kodus oma vanemate jutte kuulma juhtus – et onu August ehk rääkis oma naisega oma venna elulistest juhtumistest meremehena kaugetel maadel, kaasa arvatud siis perekonna lugu Inglismaal. Kuid kahjuks ei ole sealtki enam midagi mälestustelaadset restaureerida.

Ja jääbki vaid diivani taastamine. Sünnipäevatervitused sulle, vanaisa! Täna tean kindlalt, et olen sinult pärinud selle meremehe hinge. Ja see on edasi rännanud ka minu lastele. Perekonna parimad kombed on siiski alles. Mis sest, et kõik muu on kadunud. Ja muidugi see, et meil on alles su diivan ja veel üht teist vana koli, millel hindamatu emotsionaalne väärtus.

Pildil minu vanaisa Mihkel Mälk. Pildilt ära lõigatud pool on olnud perekonna tabu teema ja saladus aastaid. Ja selleks ta ka jääb, sest inimesed, kes teadsid vastuseid, on läinud…

Ebamugavuse meistriklass ja elu Arbatil

Viimane päev Moskvas on selja taga. Homme veel vaja metrooga lennujaama seigelda – ehk siis rahvamassist kohvriga läbi tungida – aga ju ma sellega ikka hakkama saan.

Moskva on tõesti ülerahvastatud. Eile sattusin ühe kena mammiga jutu peale, kui ma parajasti trammis jänest sõitsin – ta aitas mind tõkkepuust ilma piletita läbi, ja siis me hakkasime juttu ajama. Peaaegu et oleks meie sõprus jätkunud sellega, et oleksin ta juurde teed jooma läinud, aga jäi seekord siis sedasi. Jah. Ja ta siis rääkis, et Moskvas olla juba 18miljonit inimest ja moskvalased ise on väga häiritud sellest. Peamiselt just lõuna poolt tulijate pärast… Mu uus tuttav proua ise on põline moskvalane, selles Baumani rajoonis sündinud ja kasvanud ja veetnud kogu oma elu. Ilus inimene oli, hingelt nii nagu suurem osa tõelisi venelasi tegelikult on.

Niisiis jah rahvamassid. Inimesi on tõesti niipalju, et tänavad ei mahuta neid enam kuidagi ära, ei üksteisest üle ega ümber ja tänaval liiklemine meenutabki rohkem tõuklemist või põrklemist kui kõndimist. Ühistranspordis trügimisest rääkimata. Täna istusin tükk aega õhtul poole kümne ajal Arbati metroojaamas, et juba ometi mõni vähem täis rong tuleks, aga ei jõudnudki ära oodata. Massid, massid, massid… Kõik vaja kuhugi viia või kuskilt tuua. Ma ei imestaks, kui Moskva ükskord lihtsalt lõhki läheb… Eile tutvusin president Medvedjevi veebilehe peatoimetajaga Mira Borissovnaga, ja tema kurtis ka seda Moskva häda (Kutsusin Mira ka Eestisse meile külla – Ameerika presidendi PR ju käis meil loengut lugemas, poliitilise korrektsuse mõttes peaks Mira nüüd ka tulema… Seda enam, et tal on doktorikraad kultuuridevahelises kommunikatsioonis ning ta on professor Moskva Riiklikus Ülikoolis). Eriti hädas olid moskvalased veel eile, kui see pühadus sinna kirikusse toodi. Siis oli kesklinnas liiklus lausa kinni ja inimesed ei saand ei koju, ega tööle. Mira samuti – tema elamine suht kesklinnas ja oli teine konverentsipäeva lõpus päris murelik, et kuidas autoga kodu juurde pääseb. Ei olnd selles olukorras enam abi ei presidendi soosingust ega muustki. Lihtsalt kinni ja uputab inimestega ja nii on.

Samas muidugi on venelased omamoodi andekad – andekad asju ebamugavalt korraldama. Ja ongi nii. Kui kuskil miski asi on ära korraldatud, siis ilmtingimata on seda tehtud võimalikult ebamugaval viisil. Näiteks igasugused sisse, välja ja ümberpääsemised: kui on olemas uks, siis osa sellest on kindlasti kinni, kui kaks ust, siis käigus on kindlasti see, mis kuskilt nurga tagant läheb ja on võimalikult kitsas või kipakas või jällegi osaliselt kinni, nii, et ikka tekiks tropp. Samuti igasugused sisse ja väljapääsud – võimalikult keeruliselt, ebaloogiliselt ja ebamugavalt on  need välja arendatud, nii et õige augu leidmisega pead enne ikka kenasti vaeva nägema, kui sisse saad pugeda.

Aga mitte üksi sissepääsud ja uksed ei ole siin stiil ja teema omaette. Ka näiteks kõnnitee tegemine on geniaalne(vaata pilti ka): on päris korralik asfalt kõnnitee ja järsku see lihtsalt põrkub majaga. Sina jalakäijana mine siis kust tahad. Hüppa auto alla või mine läbi majaseina…

Aga see selleks, tundub et inimesed on hästi treenitud ja saavad hakkama. Kedagi avalikult tänaval nutmas pole kohanud ja rämedat sõimu ka ei kostunud. Muidugi, mornid ja sulgunud ilmed on küll kõigil. Vähestega saad silmsidet ja lahedamat pilku peaaegu et ei eksisteeri. Selles mõttes pole Nõuka ajaga võrreldes midagi muutunud. Masendunud ja hall on linnapilt ka täna.

Mood on siin ka selline, mulle tundub et umbes sama, mis oma 50 aastat tagasi. Naistel on sedasi, et kas on kasukas või on kurtka (jope vene k.). Kasukaid kannavad ilmselgelt edukamad ja jõukama olemisega inimesed, lihtsam rahvas käib jopedes. Jopedel on sel aastal oma mood ka – need peavad olema sellise vanaaegse rinnahoidja klõpsuga vööga. Millegipärast on minu Luhta (soome brand) jope ka selline, kuid värvi poolest ma muidugi Moskva tänavatel eristusin. Moskvalased kannavad reeglina musta ja halli, sekka ka pruuni ja beesi. Haruharva natuke punast, sinist, valget või roosakat – aga seda suhteliselt vähe domineerivas hallis massis (kusjuures õhtul teatris oli ka reipamat riietumist). Nii et Moskva kontekstis olin ma päris moekas oma sirelilillas jopes. Ses mõttes riietumiskood toetab üleüldist halli masendusmeelsust. Äkki on nii, et üks toodab teist – masendu sunnib musta riietuma ja must riietus soodustab masendumist? Igatahes, minul on väga kahju ja kurb neid inimesi vaadata. Aga vat aidata ka ei oska. Pildil on üks väheke moekam sõbrannadepaar täna Arbatil jalutamas – haruldane erand kahe särva enesega rahuloleva daami näol…

Aga muidu oli täna kena päev Arbatil jalutamiseks. Väheke kehv valgus küll piltide tegemiseks, aga muidu meeleolu oli kena. Õhus oli tõesti vana Arbati vaimu. Tegin Pushkini juures pilti ja nautisin erinevaid kohvikuid – siin tuleb ääremärkuse korras öelda, et mitmekesisus on ka üks omadussõnu, mis tänast Moskvat iseloomustaks. Kõrvuti võib eksisteerida nii erineva teeninduse tasemega kui suhtumistega paiku. Ja inimesi siiski jätkub igale poole. Turumajanduse karm tõelisus vist siinmail kunagi ei hakka sikke lammastest eristama. Soovitan eriti, kui juhtute ka Vanale Arbatile jalutama, minna Shokoladnaja kohvikusse. Ma pole kuskil maailmas veel nii shikki teenindust kohanud. Seal samas kõrval aga Muu-muu kohvik oli nii vilets, et tahaks lausa sitt öelda. Kuigi seal jälle sai söödud lamba kotletti, a 100 rubla tükk ja maitses häste, hoolimata alla igasugust vööd teenindust…

Juhuslikult sattusin lonkides ka Vahtangovi teatri juurde. Suur kiusatus kiskus sisse, sest piletikassa uks oli praokil. Mõtlesin, et ah mis sest, et nad vene keeles teatrit teevad, ju ma ikka miskit aru saan. Ja ostsin pileti ära nii, et ei saanudki sotti, mida ma siis vaatama lähen. Uksel valvav mundris mees siis veel rõhutas, et ma 20 enne seitset platsis oleksin, ja nii siis oli õhtu sisustamiseks otsus tehtud.

Teatrisse läksingi nii, et jäi natuke aega ka ringi vaadata. Õhkkond oli ilus ja kohal olid kõik haritud olemisega inimesed. Sellised, keda päeval tänaval kohe kindlasti ei kohanud. Olin vist ka ainus turist selles pundis. Mõtlesin, et kui juba teater, siis olgu teater. Kuna ma suutsin päeval välja kaubelda kõige odavama pileti – 150 rublaga pääsesin sisse, siis otsustasin, et peab ikka natuke priiskama ka.

Ostsin teatri puhvetist kalamarjakoogi, võileiva punase ja valge kalaga ning 150 grammi Hennesey konjakit. Kokku seega kulutasin meelelahutuse peale (jook, söök ja piletid) 1000 rutsi. Aga tuju oli ropult hea (vaata pilti ka).

(mina vasakul, 850 rublane konjaki snäkk paremal)

Teatri püstijala baaris sõbrunesin ka kahe töölt otse teatrisse tulnud naisega, kes mu lauda tulid oma veintsi alla kugistama ja kes siis must ka pilti tegid. Ja siis ma ostsustasin, et tuleb teha tudengit, nagu vanadel headel aegadel – ostad kõige odavama pileti ja lõpuks istud kõige kallimas tsoonis. Nii ma tegingi. Lõpuks maandusin parteris päris lava ees, väga hea vaatega koha peal ja minu õnn oli, et tegemist oli tantsuetendusega, kus polndki keelest vaja aru saada. Oli tõesti hea tükk, pole kunagi tantsutükkides kohanud sellist asja, et isegi sõrmed võivad kõneleda (kunagi koorilaulus Ene Üleoja küll suutis koori nii juhatada, et vaid paari sõrme liigutas, aga tema on omaette fenomen). Ja no muidugi Marlene Dietrichi laulud olid elamus omaette, isegi ilma tantsuta oleks olnud see 1,5 tema muusikat elamus.

Niisiis, ilus ja kultuuriline reisi lõpp. Hea ja turvaline oli mööda Vana Arbati tänavat metroo poole jalutada. Vanaaegsed lambid põlesid ja tänav oli õhtuvalguses hoopis teiste nüanssidega kui päevavalges. On tõsi, et linnadel on mitu iseloomu – öine ja päevane. Ma ei teagi, kumba ma rohkem armastan?

Koju jõuan, loen kindlasti Arbati lapsed ka uuesti läbi…

“Pervoje, vtaroje i kompot”

…need kes teavad, saavad aru; kes ei mõika, jätku pealkiri vahele ja lugegu edasi ilma selleta…

Hommik Moskvas algas traditsiooniliselt. Trammiga oli vaja saada ülikooli. Juhtus olema tipptund ja parajasti sinna suunda, kuhu ka minul ja mu tragil saatjal oli vaja jõuda. Pärast väikest külmetamist peatuses selgus, et trammid just sinna suunda ei sõida. Rahva seas peatuses aga levis kuulujutt, et kusagil on suur avarii ja tramme ei olegi lähiajal tulemas.

Kohalikud lahendasid asja praktiliselt: kõik see mass, mis Baumani metroojaama juures oleks pidanud trammidega laiali veetama, ja seda oli tipptunnil palju, mahutas end sujuvalt lups ja sops kiirelt ettevuravatesse kollastesse mikrobussidesse. No on sellised umbes 9 inimest või paar tükki rohkem mahutavad mikrobussid Venemaal veel väga ajakohased liiklusvahendid. Igasse bussi täna hommikul mahutus püsti, pikali, käpuli, üksteise otsa ja taha ja vahele no umbes 30+ inimest per mikrobuss. Mulle meenutas see kangesti seda uudist, mis paar päeva tagasi lehtedes oli, kuidas Hiinas koolilapsi vedanud buss õnnetusse sattus ja sealsed 60+ last kannatada said. Ja ma muidugi ei olnud valmis sel kaunil kolmapäeva hommikul Moskvas mikrobussi trügima – tundsin end trügimiskunstis tõsise diletandina, ning veel vähem tahtsin ma käpakil asendis selle bussiga sõita. Minu näost suhtumist selgelt välja lugenud saatjanna otsustas takso tellida. Aga see ka ei õnnestunud, sest taksodel pidada olema pahandusi miilitsaga (vabandust, Venemaal on nüüd ka politsei asja nimi).

Tegin ettepaneku jalgismatkaks, millega mu kaaslane kohe nõus oli. Tegelikult 4 trammipeatust oli vaid minna. MIna kepiga kuid suht kobe lombakas pärast mõningast kaalukaotust ja mu kaaslanna tikk-kontsadel pisike venelanna. Tip, tip, tap asusime mööda auklikku ja konarlikku teed ülikooli poole teele. Venelanna muidugi ka külmetas kõvasti, sest minu käimistempo oli ikka aeglane. Ma ei saa küll hästi aru sellest, kuidas need moekad venelannad oma kontsadel nii kiiresti edasi suudavad liikuda – tõenäoliselt on neil kõva trenn seljataga ja ilu ning moekuse nimel ollakse kõigeks valmis.

Tatsuda oli mõnus (mina tatsusin, tema tippis). Pool tundi nelja trammipeatuse vahe võtmiseks oli hea tulemus minu jaoks, veelgi parem oli aga see, et me hilinesime vaid 15 minutit, mida stiilselt võiks akadeemiliseks veerandiks pidada. Muidugi konverents ei hakanud ilma minuta peale, sest kui sind on ikka presiidiumi liigitatud, siis peab kõik muu maailms sinu järel lihtsalt ootama. Selline on Venemaa komme tänagi veel. Nii et presiidiumid ruulivad! Ja kõrged Eesti külalised samuti (Savisaar olla ka Moskva akadeemilistes sfäärides liikvel – ausalt mina teda näind ei ole ja õnneks ta selles ülikoolis ei kõnele, kus mina juhtumisi olin. Kes seda häbi jõuaks välja kannatada…)

Konverents ise väärib muidugi eraldi analüüsi ja ehk kunagi seda ka teen, kui olen asja üle järele mõelnud. Kuid sellest, mida seal ülikoolis kohtasin, on pajatada üht ja teist.

Esimene katsumus jalgsimatka järel oli ülikooli sisse pääsemine. Kaks mundris valvurit pluss administraator (kuri mees) kaitsesid kiivalt sissepääsu, lisaks neid toetamas raudne tõkkepuu. Pärast hoolikat isiku tuvastamist pääsesin sisse ja isegi lifti juurde juhatati. Lifti kõrval oli silt, et seda võivad vaid õppejõud ja ülikooli töötajad kasutada. Õnneks ma kvalifitseerusin ning pääsesin üsna lobedalt 7ndale konverentsi korrusele. Slava bogu (tänu jumalale, vene k), et ma enam tudeng ei ole, kes see oleks jaksand hommuku veel trepist 7ndale korrusele ronida?

Seal kõrgel ülikooli koridorides oli ka huvitav. Enne kui konverentsima sai hakata, suutis mind shokeerida koridor üles pandud näitus Stalinist. Mis siis sisaldas rohkeset pilte isakesest ja tsitaate teistelt tähtsatelt inimestelt, kes kunagi Stalinit kiitnud on – no näiteks Churchill jne… Kahes seinas Stalin üles rivistatud ja keskel karikate kohal Putini surmtõsine ja isegi ütleks kuri pilk. Oh jah… Nii räiget ideoloogilist propagandat pole juba ammu kohanud. Kõik uus on hästi meelde tuletatud vana, uues soustis ja ja uues interpretatsioonis. Kas tõesti ajalugu hakkab korduma? Kas tegelikult ongi nii, et Stalini vaim hõljub taas nüüd siis moodsa Venemaa kohal?

Kohvipausi ajal jagas kuri kitliga tädi kõigile teed ja pirukaid. Aga pirukad olid head, pole nuriseda. WC kasutamisel oli ka järjekord ning paber peab Venemaal alati igaks juhuks endal taskus olema, sest kunagi ei või teada, mis olukord sind vetsu kabiinis võid oodata.

Lõunat aga anti talongide eest. Nagu vanal heal Savisaare ja enne seda ajal. Peen värk oli muidugi see, et õppejõududel oli oma pisike kahveterija (kohvik, vene k.), kuhu tudengeid sisse ei lastud. Privileegid õppejõududele selleski tähtsas asjas. Muideks kevadel Peterburis oli õppejõududel ka oma wc, aga Moskvas nii pidulikuks asja polnud aetud. Kui ma siis seda õppejõudude söökla asja kohalikele kommenteerisin, ja rääkisin, et meie ülikoolis isegi rektor sööb tudengitega samas kohvikus ja sama suppi, mis nooredki, siis ei osatud selle peale muud kosta, et küsiti, kui suur meie ülikool on… No ma siis ütlesin kui suur, mille peale ei osatud kohe midagi enam kosta… Lõunaroog oli aga klassikaline “pervoje, vtoroje i kompot” (esiemene, teine ja kompott vene k.). Ja nii oligi. Nostalgia missugune. Vtoroje oli veel keedetud tatraga ja haises kõvasti posla masla järele…

Õhtul koju(hotelli) tatsudes põikasin tee peale ette juhtuvatesse poodidese sisse. Kuna elan rajoonis, mis ilmselgelt turismipiirkonnaks ei klassifitseeru, siis oli päris põnev vaadata, mida tavalisele moskvalasele siis ostmiseks pakutakse. Hiinas toodetud kunstnahast saapaid, millest enamus on UGG-si haledad koopiad ja päris nahast kasukaid (Venemaa oma todoang). Viimased olid küll shikid, spetsiaalselt töödeldud lambanahast ja ropult ilusad ja soojad. Hinna alandus kuni novembri lõpuni 30% kõigile toodetele. Ja valik oli tõesti suur ja soliidne. Hind 25000-40000 rubla vahemikus, olenevalt siis kauba kvaliteedist. Ausalt öelda, naiselik mina ja suur külmavares minus tahtsid võitu saada ja oleks endale vist ühe sellise eluaegse kasuka ostnudki, kui oleks see summa raha kaasas olnud. Õnneks ilma rahata osta ei saa, isegi head kaupa mitte. Ja polegi võib olla vaja. Eks elab sellegi külma talve odavamalt läbi. Kuigi asjatundjate arvates 800 eurot päris nahast kasuka eest polegi väga palju… Nojah, seekord siis sedasi vesise suuga ja natuke kurvalt see päev õhtusse jõudis. Muidugi ilus oli see, et ühest kohvikust õnnestus mul kausitäis pelmeene välja kaubelda (mida menüüs polnud) ja sellest lohutust saanud, kobin nüüd põhku, et homme Eesti suhtekorralduse lippu taas kõrgel hoida. Homme on mu ettekande pealkiri “PR Euroopas”. Täna rääkisin muideks PR trendidest uuel milleeniumil. Kuulati huviga ja oldi väga positiivsed. Loodan, et läheb hästi hommegi…

Moskva pisaraid ei usu…

Mulle tõesti meeldis see film aastaid tagasi, ja vaataks praegugi, kui keegi kuskil näitaks Nostalgiline, ja ilusalt, õnneliku lõpuga melodramaatiline. Ja mulle meeldib selles filmis see üsna selge feministlik nõukogude super naise alatoon

Ja nüüd olen siis taas Moskvas, arvan, et viimasest käigust on umbes kolmkümmend aastat, võib olla ka natuke vähema, aga miskit sinna kanti. Mu elu emotsionaalsemad Moskva käigud on aga kaugest nooruspõlvest, kui olin 18 aastasena teel Irkutskist Tallinna ja vahepeal peatusime Moskvas, ja kuidas ma seal (siin Moskvas) siis oma elu esimsi banaane sõin… Olid ajad.

Nüüd olen Moskvas taas, kutsutud esinejaks Ülevenemaalisele Organisatsioonikommunikatsiooni konverentsile, mille korraldab Moskva Uus ülikool koostöös Venemaa Kommunikatsiooni Assotsiatsiooniga. Pidulik ja uhke tunne. Nagu peaesinejatega ikka, makstakse kõik kinni ja puha. Mis sest, et hotell on äärelinnas ja ilma sildita, aga puhas ja värskelt remonditud. Ja liftiga, mis on juba omaette saavutus. See, et mu hotellitoal aknaid pole, on pisiasi. Mul on seda viimasel ajal ikka juhtunud, kui konverentsi korraldajad mu hotelle maksavad, miskipärast siis raha akendega hotellitoaks enam ei jagu. Aga see selleks. peaasi on tasuta wifi, mida Euroopas muideks veel nii naljalt ei leia.

Palju põnevam on mõelda ja avastada, et mis siis nende aastatega Moskvas muutunud on? Esmapilgul mitte palju. Restoranis muidugi enam selliseid silte, et “sol jaitsami ja paltsami ne trogat” (soola sõrmede ja munadega mitte puutuda) pole, mis Nõuka ajal sotsialistlik kliendi käitumist korrigeeriv reaalsus oli. Aga kõik söögikohad haisevad endiselt päevalille õli ja tubakasuitsu järele. Ja restoranis on endiselt lipsustatud noormees uksel, kes sinu mantli kenasti garderoobi riidepuule riputab ja teatab, et mantliga sisse ei lubata. Menüüs on endiselt keedetud keel, pannkoogid ja rassolnik ning teised vanast ajast oma headuses tuntud supid. Ja nii see eluke veereb…

Uulitsad on endiselt auklikud, majad suures osas lagunenud ja välisilmelt nagu kirju koera saba. Endiselt on tänavanurkadel ebaseaduslike kaupade müüjad – no näiteks kuna hetkel hakkab talv tulema, siis on eriliselt nähtaval klaasipuhastusvedelikku müüvad kummalised mehed, kes konutavad kergest lumetuisust hoolimata kõige kummalisemates kohtades Moskva mitmerealiste sõiduteede ääres. Kas keegi ka ostab nende käest, pole teada.

Ja minu kodutänav siis selleks korraks kannab klassikaliselt ja stiilselt Friedrch Engelsi nime. Ei miskit uut siin päikese all.

Üka uus asi on siiski – duuma valimise propagandistid hakkasid silma, kollastes klu-klux-klani kostüümides propagandalehtede levitajad on midagi uut minu post-kommunistlikus ettekujutuses Venemaast. Ma küll ei ole aru saanud, kui suur see valikuvõimalus ja vabadus siis tegelikult ikkagi on, kuid hea algus seegi, et valimisi promotakse kollase värviga.

Homme elame ja avastame edasi. Homme mulle vist autojuhti ei anta, ja tuleb siis jalgsi ülikooli tatsuda. No posmotrim, shto budet!

Vsevo hororshovo tovarishi!