Sipelgatest ja nende hingeelust

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Piprapuu pilt on illustreeriv, punased piprad hakkavad valmis saama, lihtsalt.

Meie Pontul selline komme, et ta sööb oma krõbuskeid vaid siis,  kui keegi inimene seal söögikausi juures ta kõrval on. Nii me siis iga hommik kahekesi, kui vett pumpame, samal ajal ka sööme ja vaatame mis maailmas huvitavat toimub.

Üks huvitav maailm on sipelgate maailm. Siin Andaluusias olen praeguseks täheldanud kolme sorti sipelgaid. Väga väikesed, keskmised ja suured. Musta värvi kõik, ehk siis kindlasti ühest ja samast rassist. Aaga nende toimetamine ja eluviis on täiesti erinev.

Kõige väiksemad siplased elavad karjana ja ahnitsevad sööki sealt kus vähegi miskit ripakile on jäänud. Natuke sellised prügikastisipelgate stiili. Iseenesest ohutud ja viga kellegile ei tee ja oma vorstijupi pärast tegelikult ka arust ära ei lähe. On vorsti, siis on pidu. Pole vorsti, ikka on pidu, sest siis minnakse vorsti otsima.

Kõige suuremad sipelgad elavad vetsupotis. Vat nendest ei saa ma aru, mida nad söövad või millest nad elavad. Kas tõesti kakast ja pissist? Või on nad hoopiski veetoidulised ja vetsupuhastuskeemia kallal maiustajad? Igatahes, regulaarselt saadetakse neile kaela seda paksu ja vedelat, mis inimese ihust välja tuleb. Ja nüri järjekindlusega on nad iga uue vetsukülastuse ajal kannatliku moega vetsupoti äärel uut laadudngit ootamas.

Aga need keskmised… need on sellised tõeliselt vastikud jala peale pissijad, et mitte öelda sitapead. Ja kibedasti kohe ja täiesti sihipäraselt teevad haiget. Muus osas neil sihipärasust ega stiili täheldatav pole, ainult see, et kui vaid saaks inimesele jalale või veel parem kuskile õrnemasse kohta ronida ja seal kätte maksta. Isegi kui see lõpeb sipelga brutaalse hukkamisega inimese poolt, ikka ja jälle. Ilma igasuguse ajaloolise mäluta muudkui aetakse oma vihast eritist inimlihale.

Vat selline see elu maapinnal siin kandis. Ja ärge otsige analoogiat inimühiskonnaga 🙂 Isegi kui seda siin tortsuke on, siis eks sallida tuleb kõike, nii neid väikseid prügilasi, suuri peldikusipelgaid kui ka keskpäraseid kättemaksjaid. Parim sallimise näide on meie Pontu. Tema tolereerib neid kõiki ja saab ilusti hakkama. Tõeline diplomaat.

Advertisements

Kui draakonipuud õitsevad

draakonipuu.JPGhommik.JPG

siis hakkab peale jahihooaeg. Päike vaevalt end paotama hakanud, hakkab ümbruskonnast kostma pauke, jahipüssi omi, arvan. Jaht jänkudele on alanud. Siiani kalpsasid nad mõnusasti oliivipuude vahel, muretult, ütleks. Ka meie Pontu ei suutnud neid tabada, sest looduses on sedasi, et elu eest pagejad on kiired. Muidugi on ka saagi järel kihutajad nobedad, ja meiegi Pontu käpad kaabivad tuld kui jänest näeb. Aga siiski, kodus täissöödetud kutsa ei jõua elu eest pagevale jänkule järele. Aga no väike trenn koos jänestega on ka kena.

Hommikud on ka ilusad, kui päike hakkab taevasse tulema, et keskpäevaks maa tulikuumaks kütta ja inimesed katusealustesse peletada. Aga hakkab siingi sügise poole veerema. Vaatasin järgmise kahe nädala ilmaprognoosi, mu ärasõidu päeval lubati üle hulga aja isegi natuke vihma, ja kraadiklaasi pügalaid üle pluss 35 ka ei prognoosita. Vaikselt rahuneb loodus. Loodan et inimesedki. Rahustuseks võiks ka romantilist päikesetõusu kallitega koos vaatama minna. Need on ilusad igal maal.

Hommikus on asju

Siin Casa De Los Caballos, Andaluusia mägedes on hommikud varajased ja asjalikud. Kell 3.39 hakkab naabri kukk kirema, seejärel koerad haukuma ja kõige tipuks hakkavad esimesed lammaste satsid liikuma, karjakellade helina saatel. Väljas veel suur pime ja minul keeruline aru saada, et kuidas ja kuhu ja miks nii vara.

Kuked kirevad umbes iga tunni tagant. Tõsine mõtlemise koht, et kust neil selline ajataju, ei ole ju kanalas kella ega oskaks nad seda ka vaadata. Aga nii on.

Kell viis ajasin end üles, sest uni oli juba hulga aega tagasi minema pühitud ja polnud mõtet ka voodis vedeleda, seda enam et väike nälg tundus tulevat 🙂 Eile õhtune riisi-makra salat läks suurepäraselt tortillapannkoogi vahele ja maitses hästi, kohvist rääkimata, pätikohvist rääkimata 🙂

Tänase varahommikuse ilma kohta võib kohalikus kontekstis öelda, et oli “öökülma”. Veider, aga nii see on, regulaarselt ilmateadet vaadanuna võin väita, et kõige jahedam on siinkandis hommikul kella kuue paiku. Täna oli viimase aja jahedaim, ainult +16 kraadi.

Esimene traktor tõmbas mootori tööle kell pool kuus, kusjuures eemalt paistev maantee oli juba kella viie paiku autotulesid tulvil. Märk sellest, et inimesed liikvel. Minemas tõenäoliselt tööle. Selle traktori kohta tahtsin veel seda välja tuua, et sel oli üüratu prozhektor otsa ette pandud, nii et tema pimedas igal juhul pidi nägema, kuhu ta läheb. Kas ta aga sellega ka nägi midagi teha, vat ei tea, sest kohalik pime on ikka väga pime ja päikese ärkamseni on aega. Sestap, kõik kes end kuskile miskit tegema sätivad, peavad arvestama, et pime on. Mu kohvijoomisega samuti, nii pime oli, isegi tule valgel õues, et keeruline oli tumeda kohvivee valamine tumeda sisuga tassi 🙂

Nüüd on kell saanud seitse ja taevas on märke. Päev hakkab tasapisi tulema.

Ahjaa, üks asi veel. Täna oma esimest hommikukohvi pimeduses oliivipuu all juues ja taevasse vahtides nägin tähte langemas. Aga soovida miskit ei jõudnud. Aga mõtlesin samal aja oma tütrele, juhuslikult. Üldiselt ma väga neid langevaid tähti oma elus pole näinud. Ja täna kogesin, et peab ikka pea kogu aeg neid soove täis olema, et soovida jõuaks, sest tähe kukkumise kiirus on muinasjutuliselt kiire. Nii nagu on muinasjutuline see kogemus iseenesest.

päikesetõus1

Natuke reisijuttu, et kuidas hakkama saada kui asjadest ja olukordadest väga ei tea

Pealkiri on natuke liialdav muidugi, ikka saab hakkama. Miks ei peaks. Aga näiteks Andaluusiasse kohale jõudes, ilma erilise ettevalmistuseta, võid üsna napakasse olukorda sattuda. Kõigepealt elementaarsest. Lähed sellise suure rahva juurde külla, oleks kena keelt osata. Mitte poriseda, et on ikka enesekesksed need hispaanlased, prantslased, itaallased. Suurel rahval on see eelis, et ta saab oma keelega natuke rohkem maailmas hakkama kui alla miljoni inimesega eesti rahvas. Nii lihtsalt on. Ja kuigi see täiesti totaalselt hispaaniakeelne inimene su vestluspartnerina üritab kõigest väest ennast sulle arusaadavaks teha ja üritab ka sinust aru saada, siis ühel hetkel hakkab piinlik, et kuidas ma nii lugupidamatu võisin olla ja isegi korralikku sõnastikku kaasa ei võtnud. Aga leidsin lahenduse, telefonis on ju internet ja google translate on päris asjalik, vähemalt eesti keelest hispaania keelde keeramast ja vastupidi. Ja vestluspartnerigi silm läheb särama, kui sa pusid oma kange keelega seda ilusat hispaaniakeelset lauset kokku veerida. Nunnumeeter põhjas igal juhul, ja võõristussillad kaovad.

 

sõnaraamat

 

Teine kogemus, mis täna kirjutamist tahtis, on võib olla paljude jaoks juba teada asi, aga minu jaoks midagi, mida olen küll kuulnud, kuid millest olen siiani pääsenud. See on etteostetud muuseumipiletite teema. Nimelt, kolmapäev on mul plaanitud Malaga päevaks. Sõidan nagunii teisipäeva õhtul sinna linna, pikk sõit suhteliselt, tuleb siis ikka kauemaks proovida jääda (kauemaks ei saa, sest Pontu, mu Andaluusia koer ju ootab mind). Nii otsustasingi ühe päeva niisuguse ilusa ja kultuurilise teha, Malagat nautida. Vahelduseks siin mägede ja oliivisalude vahel toimetamistele. Öömaja sain keset suurt turismihooaega üllatavalt soodsa, kesklinnas 24 euri öö. Pole paha, ütleks. Otsustasin siis ka oma huviobjektidega tutvuda, et olla natuke teadlikum turist – plaan on minna Picasso muuseumi ja Malaga katedraali.  (Picasso muuseumis olen kunagi ka USA-s käinud, aga täna lugesin, ei mäletanud seda tollasest, et Picasso ei ole ise kunagi USAs käinudki, aga see selleks). Ja mis ma sealt siis leidsin, soovitatakse piletid ette ära osta, et ei peaks kohapeal piletijärjekorras vaevlema. Tean tean, see pole miskit uut, aga ma tõesti pole nii tipp turismihooajal kuskil piletisabas vaevelnud ja tegelikult ma ei kujuta ette ka, et kas seal siis tegelikult on hullumaja selles piletisabas või ei ole. Eks seda saab näha ja kirjutada siis peale Malaga päeva. Picasso piletite ostmine läks suhteliselt lihtsalt, ainult selle lõppversiooni mobiilirakenduse avamine jäi minu jaoks müsteeriumiks, saatsin pileti omale meilile ja ju kuidagi ikka sisse saab. Probleem aga tekkis katedraali piletitega. Natuke muidugi ka keeleprobleem. Esiteks, ainult hispaaniakeelne veeb, teiseks nõutakse mingit pif/cif asja – no selle hammustasin ka läbi, ja makset esimese raksuga ei saanudki teha. Pärast lõuna pausi otsustasin uuesti proovida, ei raatsinud alla anda, ja vualaa! toimis seekord. Mõtlesin et miks nad seda pif/cif asja tahvad, see on tegelikult mingi isikukood vmt. Äkki on turvalisuse pärast? Ja äkki on turvalisuse asi ka see piletite ette müümine, sest see on ju koos isikustamisega – iga pileti omanik on keegi, kelle panga konto ja nimi ja muud asjad peavad kuskil identsetena kokku saama. Vat ei tea. Aga nüüd on kõik ettevalmistused tehtud. Ainult seda ei ole veel otsustanud, et kuidas oma eksistents sel kuumal päeval kindlustada. Katedraali pääsemise aeg on mul kell 15. Picasso juurde vantsin hostelist juba enne kümmet, see on veel täitsa talutav. Ja Picasso juurest katedraali on ka suht lühike maa minna. Kaabu ikka pähe, arvan, päiksekaitsekreemi peab seekord vist väheke vastutustundlikumalt suhtuma, vähemalt nina peale panema, sest sealt on üks kiht nahka juba koorunud. Ja üks tore asi veel, rattad, mis mind siia sinna viivad, saan jätta hosteli alla garaazhi terveks ööpäevaks, pisikese tasu eest, aga igal juhul on see mõistlik, sest auto on seal jahedas ja pole vaja linnavahel parkimisega jaurata. Ja muidu ka rahulikum ringi hõljuda ja selle asemel, et liikluses vaevelda, ehk hoopis tõsise turistina pilte klõpsutada 🙂

#andaluusia #hispaania #malaga #reisivkaruema

Kohtumine tsikaadiga, või siis ka mitte

tirts

Kas olete kunagi tsikaadiga kohtunud? Mina sain selle au osaliseks. Kohtumisel arutati keskkonna mürataseme üle 🦗🦗🦗🦗🦗🦗🦗 ja tsikaadide populatsiooni säilimise üle Casa de los Cabalosse territooriumil.

www.arare.eu
#arare #hispaania #andaluusia

Edit1: Wikipedia tõi olukorda teise vaate, et ei olegi tsikaad, vaid miski tirts. Kes mu vestluspartner täna hommikul siis tegelikult oli, ja miks keegi täna puude ladvus lärmi, mida pidasin tsikaadi lauluks, ei tee?
Edit2: Muidugi huvitav on see, et miks keegi ei küsi, kuidas lgp tegelane mu aia lauale sattus ja miks ta nii rahulikult mu hommikust monoloogi koos kaameraga kuulab? Lugu tegelikult fataalne. Oli teine otsustand koera joogikausis kas supelda või juua. Ja nii see juhtub kui segase peaga veekogudele läheneda, eriti öösel muidugi. On mida inimloomalgi õppida.

Lugu sellest, kuidas väljamaal olles olen sunnitud sageli “tuumapiima” jooma

Tänased mõtted sellest, et kuivõrd sügavalt toit ja toiduained ikkagi meie identiteedis tooni annavad. Ma ei ole sedasorti eestlane, kes musta leiva, kilu või heeringa puudumisel koomasse hakkaks langema (väike liialdus muidugi). Ja koju naastes ma ka kohe esimese asjana kilu võileiba ei hakka meisterdama, aga on üks toiduaine küll, mille puudumine või võõras maitse võõrsil mind väga tõsiselt häirib. See toiduaine on piim. Piima maitse peab olema selline nagu ta on Eestis. Ja piim peab olema värske, mitte selline ilma külmikuta sada aastat säiliv. Erinevates riikides elades ja olles olen pikema aja jooksul õiged tooted välja peilinud. Soomes oma kodupoes olin vist ainus, kes nurga tagant suutis normaalse päris piima üles leida ja ka ära osta. Päriselt on soomlastel ainult lahjad ja laktoosita piimatooted kasutusel. Argument kohalikelt, kellega sel teemal kõnelesin, oli tõsiasi, et soomlastel on tõesti väga palju laktoositalumatusega inimesi ja ilma rasvata tooted on promotud tervisliku eluviisi osaks. Asi selge, neil selline toidukultuur. Belgias ja Saksamaal ja Rootsis ei ole mul omale sobivat piima õnnestunud välja peilida, vist liiga lühikesed viibimised, et süvitsi minna. Prantsusmaal aga õnnestus turult reisikaaslaste abil täitsa õige maitsega piim välja võluda. Piim nagu meil koduski hea ja tervislik, kõikide vajalike vitamiinide ja rasvadega.
Nüüd siin Hispaanias on õige piima otsingud pooleli. Jah mul on piim, mille maitse on päris ok, aga see on nn tuumapiimade klassist, sest avamata moel võib ta seista ja säilida oh kui kaua. Seega iga poeskäiguga jätkan õige otsinguid. Viimati leidsin poe külmkapist ühe toote, millel oli paljulubav silt ja kena klaaspudel. Ja ta oli külmikus, mis tähendas minu jaoks seda, et see ei ole pika säilivusega ülepastöriseeritud toode. Aga see oli lolli lõks, kojujõudes ja kaupa proovides oli see kõike muud kui mu maitsele sobilik. Ongi nüüd külmikus ja ootab oma saatust. Koerale ka ei saa anda, sest on magus.
Nüüd on eksistentsiaalne küsimus, et kas jätkan otsinguid või lepin saatusega ja “tuumpiimaga”?

Pildil: “tuumapiim”, magus lolli lõks piim ja Helsingi lennujaamast kaasa haaratud rasvatu piim

Miks “tuumapiim”, arvan et see ütelus kõrgpastoriseeritud piimale on kas sellest, et sealt on kõik hävitatud, nagu tuumasõja järel oleks, või siis on see seotud piima pika säilivusega
#hispaania #anduusia #piim #toidukultuur #identiteet

67100829_10157342331649184_3780898395439235072_o

Mis on elus kõige olulisem?

Kaks asja.

See kui sa vaatad kellegiga tassi ja üks ühelt poolt ja teine teiselt poolt ja kuigi pilt on erinev, te näete ühte ja sama asja, tassi.

Ja, et teil on olemas inimesed, kes ei mõista teid hukka, ega tekita teis süütunnet, ega arva, et maailma täitsaimad iskud on nemad ja kõik teised, vaid kes arvavad, et maailma kõige tähtsam sinu Foto0374enda jaoks oled sina ja sina üksi… olulisim enda jaoks oled sa ise.