Ikkagi inimene ju, tegelikult…


Koduloomade teemal kirjutamise mõte on mul juba kaua aega peas olnud – alates sellest kevadest, kui meie maja juures Jyväskyläs üks lemmikloomapidaja rihma otsas oma kassi jalutas…

Täna arutleb Epp oma blogis, kas lapsele mängukaaslaseks võtta kass või koer…

Ise olin kolmandas klassis kui salaja omale kassi koju tassisin ja siis emale seletasin, et “aga ta oli haige – tal on tugev bronhiit (kass nimelt nurrus kõvasti), ja ma ei saanud ju teda sinna tänavale jätta…”Enne seda oli mul olnud hamster, kelle kogemata jooksu lasin ja keda siis kõik meie tänava elanikud Kuressaares otsisid ja kelle järele leinates ma umbes nädala nutta tihkusin…

Siis tuli pikk vahe, kuni mu poja tassis koju teiste laste poolt sandiks pekstud kassi, Quasimodo panime talle nimeks. Hakatuseks oli ta nii nõrk, et mu mees püüdis talle hiiri…Aga samas oli see kass tõeline esteet – isegi need isa püütud hiired lohistas sööginõusse – vat ei söönud põrandalt, isegi nii hädise ja viletsana nagu ta oli. Hakkas meie perekonna kasside ajastu – enne seda olime katsetanud kutsuga, aga see suri kutsikana… Siis tuli teine kass, Freddy (jah Queen’i laulja auks), ja nii edasi…Vahepeal tuli ka Rebby meie prekonda – suur paks ja maailma kõige sõbralikum rotveiler.

Ja viimane kass, on lihtsalt Kass…tema jäi orvuks kui Rebby haigestus ja suri. Kas usute, et kass nuttis ja otsis koera taga – oli ju koer olnud talle kasuvanemaks – talvel soe kaisus magada ja kaitses külakasside eest ka veel…(vaata pilte ka Kassist ja Rebbyst).

Meie peres on loomad olnud alati koheldud nagu inimesed, nad on olnud osa perest – ei vaid laste mängusõbrad. Nad on olnud meie jaoks inimesed, sest nad tunnevad, nad mõtlevad, nad solvuvad…ainult neil ei ole sellist kõnelemise keelt kasutada nagu inimestel ja nad ei saa tööriistu kätte võtta, sest käpad ei ole selleks kohanenud – aga see ei sega neil muudmoodi tööd ja mõtestatud tegevusi teha…
Soomes ei ole ma näinud tänaval ühtegi hulkuvat koera ega kassi, vaid hulkuvad jänesed ja siilid on siin…Kõik neljajalgsed sõbrad on koos inimestega majades ja tubades ja käivad õhtuti jalutamas….teevad kõike sama, mida inimesedki…aga kõigel on teatud piir. Kuipalju talub sõber koer seda, et ta ei saa oma loomulikke instinkte välja elada ja mida peab tundma kass, kes iial ei saa rahuldada oma jahikirge…

Mis on mu sõnum selles loos – koer ja kass ei ole rohkem loomad kui inimesed. Lihtsalt selles elus oleme me niisugustes rollides, et meie inimestena peame nende eest hoolitsema, nii nagu me inimestena hoolitseme ka endast väetimate inimeste eest…Me peame mõtlema sellele, et ka koertel ja kassidel on oma looduse poolt kaasa antud vajadused, on oma isiksus oma tahtmistega seal taga…Tahtmine olla vahel üksi ja tahtmine teha vahel tempe, tahtmine olla hellitatud ja kaitstud ja ….

Koju kodulooma võtmine on tegelilt nagu veel ühe lapse tulemine majja. Ainult see laps kasvab kiiremini ja ei hakka kunagi koolist hindeid tooma…Küll aga toob kass koju näiteks oma saagi surnud hiirte ja lindude näol, kui ta saab oma loomulikku kassielu meie juures elada. Koju kodulooma võtmine on uue pereliikme tulek.

Eestis on palju hulkuvaid koeri ja kasse ning mulle tundub, et meie inimeste vastutusvõime on veel välja arenemata selles osas, et ei anta endale aru, mida tegelikult tähendab neljajalgne kaaslane. Andutakse hetkemeeleoludele, kui kutsikad ja kiisupojad on nii nunnud, nii nunnud…aga pärast?

Samas oli väga rõve ka see Soomes rihma otsas jalutav kass – oli ilmselge, et tema loomulik kassielu oli rikutud…Ja et ei kunagi saa ta isegi puu otsa küüsi teritama minna…

Ja meie Rebby kutsikapõlve üks suurimaid stresse oli see, kui meie peresõbrad oma lastega meile külla tulid ja tahtsid kutsuga möllama ja mürama hakata…Mitte et Rebby poleks tahtnud mängida – oi ta oli väga mängulemb…aga väiksed lapsed tegid talle haiget, ja siis ta oli nii tark, et ta ei saanud neid isegi enesekaitseks näksata – ta sai aru et need on totud sellised alles, ja örnakesed. Ja kannatas. Ja iga kord, kui lapsed lähenesid talle, et noh hakkame kutsaga nüüd mängima, hiilis Rebby vaikselt söögilaua alla peitu ja tegi näo, et teda pole täna kodus…

18 kommentaari

  1. Posted by Anonymous on september 8, 2007 at 6:58 p.l.

    Miks sinu meelest Soome linnades nii palju
    näiteks oravaid ja siile ja faasaneid (Hki) ja jäneseid näha on? Ikka selle pärast et Soomes ei tolgenda tänavatel hulkuvate kasside ja koerte hordid. Kass on ju suurmörtsukas, elab oma jahikirge välja väikeloomade peal. Ajaloost on teada et kassid on terveid loomaliike välja suretanud, yks vabalt ringi hulkuv kass suudab aasta jooksul tappa sadu väikeloomasid. Nii et hoidke oma kassid-koerad nööri otsas kui te ei taha et meie, väikeloomade söbrad neid harvendama ei hakkaks.

    Vasta

  2. Posted by sjgelle on september 7, 2007 at 5:44 p.l.

    Ka mina pooldan toakassi, kes on steriliseeritud. Ja kui kass tahab vahel õues käia, siis võimalusel las käib(Nirti kass näiteks ei taha, aga minu kass näiteks tahab. Ta on sel juhul kahepaikne – halva ja külma ilmaga igal juhul toas.
    Anonüümse jutt väga loogiline, pole siin mingit vastuolu Kaja jutuga. Kõige vastikumad on need loomapidajad, kes üldse looma hingeelu ei mõista. Ja kassi hingeeluga ei lähe kokku paela otsas jalutamine. Minu meelest.
    Aga on inimesi, kes hoiavad lapsi kodus ketis. Norras pidi mägedes lapsed õues ketis olema, et alla kuristikku ei veereks!
    Ise pole näinud, olen kuulnud.
    ELU on igasugune.

    Vasta

  3. Posted by kaja on september 7, 2007 at 5:24 p.l.

    jah, ma olen viimase kommentijaga nõus, et toakass on parem kui surev ja piinlev tänavakass…aga mu jutt hakkas sellest, et on liiale mindud, ja selle jalutamisega seoses.
    kuigi jah, toakasse olen ka näinud igatsevalt aknast õue vaatamas. nii et kõik on suhteline, ja paljuski sõltub looma iseloomust…
    ja inimene jääb inimeseks kõige selle juures. ja loom loomaks. katsugu nad vaid teineteisest aru saada, see oleks kena. ja see on võimalik, kui asjale empaatiliselt läheneda.

    Vasta

  4. Posted by Hundioru Nirti on september 7, 2007 at 5:21 p.l.

    Mis puutub kassidesse, siis minu kass vihkab “õue”. Ta hakkab kräunuma ja nutma, kui ta välisuksest välja viia. Akna peal istub küll.

    Kas ma olen nüüd kassipiinaja, et teda õue puu külge ei ahelda?

    Vasta

  5. Posted by Hundioru Nirti on september 7, 2007 at 5:19 p.l.

    Suurepärane postitus!

    *meeleliigutusest naeratus näol*

    Ma olen ka pidanud suures kolmeliitrises purgis porikärbest, kusjuures ületalve pidasin ta ära.

    Vasta

  6. Posted by Anonymous on september 7, 2007 at 4:36 p.l.

    “Viimane kommenteerija lähtub teesist, et kass(lemmikloom) on loodud üksnes inimese mis tahes vajadusi rahuldama, et tal ei tohikski nagu olla oma elu.”

    Miskipärast lähtutakse kasside puhul ideest, nagu oleks nad metsloomad ja vaid nö inimese juures vangis. Kui toakass on kogu oma elu seinte vahel elanud ja mänginud, siis ei tunne ta mingisugust puudust “suurest vabadusest”. Sellisele kassile on õueminek hirmutav, seal on kümneid tuhandeid lõhnu ja hääli, mille eest ei saa tugitooli alla peitu pugeda.

    Millest selline kass ilma jääb? Ka selline kass, kes elu sees ninagi välja ei pista, võib olla oma eluga täiesti rahulolev. Sööb, mängib teise kassiga, jahib hiiri, mis talle visatakse, kratsib kraapimispuud. Milleks on vaja panna ta elu ohtu ja lasta nö küla peale? Et mõni hull ta auto alla ajaks või veel hullem, piinaks.
    Kassid ei ole Eesti looduses elavad metsloomad, vaid lemmikloomad. Nii nagu sa ei laseks oma hamstrit tänavale, samamoodi ei ole mõtet ka kassi inna viia.

    “Auto alla jäävad ka inimesed, sest autojuhid lihtsalt ajavad nad alla.”

    No justnimelt, miks ma peaksin oma kassi elu ohtu panema? Kassile ei ole võimalik öelda, et vaata enne mõlemale poole, kui üle tee lähed, inimlastele siiski on. Ja enne kui laps selle ära õpib, ei lasta ka teda üksi linna peale jooksma.

    “mina olen kasse lemmikloomedena pidanud niisugustes tingimustes, et nad saavad elada oma loomulikku kassi elu. ja kui sa ei tea, mis on loomulik kassi elu, siis mõtle natuke, mis on loomulik inimese elu – pane need rollid vastupidiseks ….kui mõni kass sind lemmikloomana peaks ja sind nööri otsas jalutaks…ära iial tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. ka loomadega on nii.”

    Kassi ja inimest ei saa võrrelda üks-ühele. Kui minu elu ohustaks sellised piinajad, kes mind torusiiliga üle kallavad vms, siis ma tõepoolest eelistaks kellegi suurema ja tugevaga koos rihma otsas jaluada.
    Palun ikkagi selgitada, mis on loomulik inimese elu ja mis on loomulik kassi elu.

    “Kuid ma arvan, et Kass on õnnetu. Sama õnnetu, kui näiteks sinult sinu seksielu ära väetakse või mida iganes…”

    Sa arvad. Sul on inimese mõtteviis, aga sa ei oska isegi kahtlustada seda, et ehk kassile ei ole olulised suured aatelised teemad nagu vabadus ja kodanikuõigused ja teab mis veel.
    Loomulikult selline kass, kes on harjunud õues ringi jooksma, tahab seda uuesti teha, aga kui on võimalik, siis mina eelistan toakassi kasvatamist kohe kassipojast alates.

    “ja surm on elu loomulik osa.”

    Toakassi keskmine eluiga on 15-20 aastat ja õuekassi 2-4 aastat. Ma ei saa aru, mis siin on loomulikku, kui võimalik oleks elada mitu korda kauem.

    “Kui nüüd rihma otsa panemisest rääkida, siis kass on selline, kes lihtsalt nii hölpsasti ei allu inimese käsule talle järgneda – kass kõnnib omapead…”

    Sellega olen nõus, kass ei ole nagu koer, kes reipalt kõrval jookseb. Kassiga ei peagi tegema samu aju kui koeraga. Kass võib istuda rihma otsas ühes kohas mitu minutit ja mõnuleda päikese käes või näksida rohtu ja siis jalutada paar sammu järgmise huvitava asja juurde. Kass ei olegi sarnases mõttes jalutaja kui koer.

    Ma tean, et mu jutt on nagu hanede selga vesi ja need inimesed, kelle arust kassid on õues pidamiseks, jäävad ikkagi oma arvamuse juurde. Kui te ainult suuate, mõelge korra selle peale, et kui kõik kassid oleks rahulolevad toakassid, ei oleks meil tänavatel nälgivaid hulkurkasse, ussitanud kassipoegi, ega võimalikke ohvreid haigetele kassipiinajatele. Kas teie meelest tõesti toakassi elu on halb? Miks siis loovutatakse välismaal loomakaitseseltsides kassipoegi ainult toakassideks?

    Vasta

  7. Posted by Reede on september 7, 2007 at 3:46 p.l.

    Mina nägin esimest korda kassi rihma otsas nõukogude ajal. Üks vana naine laskis oma kassi rihma otsas esimese korruse rõdult alla ja siis “jalutas” teda seal, kõndides ise rõdul edasi-tagasi. See jättis mu mällu kustumatu mulje 🙂 Aga nüüd ma mõtlen, et ju see naine tahtis anda endast parimat.
    Meie elasime peaaegu et nagu maal (Kilingi-Nõmmes) ja meie kass muidugi jalutas alati omapead, kuni suri rotimürgi kätte meie oma pööningul (meie ei kasutanud oma majapidamsies mürke, aga rotte meil ei esinenud ka). Siis võtsime kohe uue kassi.
    Mina vedasin esimese loomana koju väikese kollase pardipoja, kelle ma oma kätega ojast püüdsin. Kuna ma jõudsin temaga koju hilja õhtul, siis kohe metsa tagasi mind ei saadetud ja nii see pardike piiksus öö otsa mul toas. Hommikul kõndisin oja äärde tagasi, leidsin pardipere üles ja pojuke võeti ilusti kohe kampa (olin eelnevalt pidanud ära kuulama ema loengu, kuidas minu süü tõttu võib pardike surra, kui teda pesakonda tagasi ei võeta).
    Hilisemast lapsepõlvest mäletan, kuidas kirjutasin omale päevikusse: “Hakkasin pidama porikärbest, kuna ema ei võta mulle koera”. Mul oli tõesti üks varakevadine porikärbes purgis, keda ma suhkru ja veega toitsin. Kui kärbseid õues liiga paljuks läks, kaotasin huvi nende vastu.
    Suuremana oli mul mitu koera ja sellest ajast eelistan ma emaseid koeri. Kass oli ema juures nagunii kogu aeg. Ja mul endal on olnud kaks kassi (ka eelistan emast).
    Nüüd ma siin suures linnas võitlen pidevalt sooviga võtta kass (koera võtame siis, kui Eestisse elama läheme :)). Aasta tagasi leidsime hulkuva papagoi, mõtlesime kaua, kas jätame omale. Kaine mõistus sai võitu, ei toonud me teda endale koju.

    Vasta

  8. Posted by kaja on september 7, 2007 at 9:49 e.l.

    siin on ikkagi suur erinevus kas kass või koer või laps rihma otsas. Ma, jah, olen näinud Inglismaal ka lapsi rihma otsas, nii nagu meil koeri talutatakse. Kui nüüd rihma otsa panemisest rääkida, siis kass on selline, kes lihtsalt nii hölpsasti ei allu inimese käsule talle järgneda – kass kõnnib omapead…vb olla teda saab öpetada rihma otsas korralikult käima…Koera saab õpetada niimoodi toimima.
    Lapsele saab aga selgeks teha ka niipalju, te ta käest kinni hoiab, ja tal on käsi millest kinni hoida (koer käiks ehk ka käest kinni, kui tal käsi oleks…)Laps ei peaks rihma otsas olema…
    aga kuidas keegi, niipalju kui on erinevaid inimesi, niipalju on suhtumisi

    Vasta

  9. Posted by maara on september 7, 2007 at 7:43 e.l.

    mina ilmselt kuulun sinna rõvedasse klassi, kes paneb kassile paela kaela õue minnes. Mina nimelt ei taha, et mu kass ära jookseb või oma arguse tõttu peksa saab (vilets vend on ta, uskuge). Vat selline jõhkard olen. Laps on ka üsna hapu näoga, kui ema tal käest kinni hoiab ja ei lase autoteele. Aga samas ma austan oma kassi väga, tal on oma isiksus, omad kombed ja ma ei suru ennast talle peale.

    Arvan ka, et kass ei ole inimene ja tema tunneb asju teistmoodi, mitte päris nii nagu mina. Inimene ei jookse silmade särades tualettruumi, kui seda puhastatakse, kass seda teeb, kui tema kasti koristatakse. See on tema vabadus. Meil on lihtsalt eesõigus koos elada ja üksteise seltskonda nautida.

    Vasta

  10. Posted by kristall on september 7, 2007 at 7:41 e.l.

    Soomes on see tõesti tore, et pole hulkuvaid koduloomi. endale ei soovi ühtegi kodulooma (perkondlik surve lapse ja mehe poolt on olnud üsna tugev), sest tean, mida see tähendab. koduloom seob rohkem kui laps. kunagi sai võetud suur koer (tegelikult on minu vanematel alati olnud koerad ja nii ka minul lapsena – ilmselt sealt see hullus) ning vanaema küsis esimese asjana: kas sa otsustasid jääda vanatüdrukuks? olin siis 24 aastane ja mehe sain siiski vaatamata koera olemasolule :).
    pärast seda looma enam endale rohkem koduloomi ei soovi. see on selline vastutus, mida enamik vist ette ei kujuta + veel tohutu mure kui loomal on midagi viga.

    Vasta

  11. Posted by sjgelle on september 6, 2007 at 9:06 p.l.

    Sa tegid väga õigesti,Kaja. Erinevalt inimestest ei naudi loomad seksi, sugutung on neile antud järglaste saamiseks.Loomad ei käi mitte “pidu panemas”, vaid oma territooriumi ja emaste eest võitlemas, ja need on julmad võitlemised. Paljud langevad selles võitluses, näiteks Freddy.
    Punkt.

    Vasta

  12. Posted by Kaja Tampere on september 6, 2007 at 7:00 p.l.

    jah sul sjgelle vist on õigus, aga ma ikkagi tunnen natuke süüd, sest see, mida ma tegin, oli tema suhtes vägivaldne. aga ma tean, et – tundes Kassi iseloomu – oleks tast veel metsikum peokass tulnud kui Freddy oligi…

    Vasta

  13. Posted by sjgelle on september 6, 2007 at 6:46 p.l.

    Kaja, küsi loomaarstide käest, kas kassid on õnnetud, kui nad on nö kohitsetud. Mul on tuttavad loomaarstid, kes on kõiki mu koduloomi ravitsenud, steriliseerinud, magama pannud, vaktsineerinud. Nemad väidavad, et loom ei oska puudust tunda sellest, mida tal pole. Tal on hea rahulik elu, sest teda ei vaeva, piina tungid.Eriti julm on looma kinni hoida nö jooksuajal.
    Inimesega on ju samuti: kui puudub seksuaalsus, kui ta täiesti “külm”, siis ta ju ei tahagi seksi. Loomaarstide seisukoht on, et on täiesti lubamatu lasta koduloomadel ohjeldamatult paljuneda ja siis olla hädas järglastega, saates neid merekooli või prügikasti.
    Oleme sellest palju rääkinud.

    Vasta

  14. Posted by Kaja on september 6, 2007 at 5:25 p.l.

    ja surm on elu loomulik osa. oma praeguse Kassi olen ma nüüd kohitsenud, aga ülejäänud pere oli selle vastu.Minu argument oli, et siis ei hukku ta järjekordsel pulmatrallil külas, nagu Freddy.
    Kuid teisalt saab mu Kass nüüd teiste külakasside käest kerepeale. Ta ei ole kasside hierarhias enam tegija. Jah meil on hea, pulmatrall on ära jäänud…Kuid ma arvan, et Kass on õnnetu. Sama õnnetu, kui näiteks sinult sinu seksielu ära väetakse või mida iganes…

    Vasta

  15. Posted by kaja on september 6, 2007 at 5:20 p.l.

    to anonüümne – kui sa oleksid selle rihma otsas jalutava kassi nägu näinud, siis sa ei oleks siin seda küsimust esitanud.
    mina olen kasse lemmikloomedena pidanud niisugustes tingimustes, et nad saavad elada oma loomulikku kassi elu. ja kui sa ei tea, mis on loomulik kassi elu, siis mõtle natuke, mis on loomulik inimese elu – pane need rollid vastupidiseks ….kui mõni kass sind lemmikloomana peaks ja sind nööri otsas jalutaks…ära iial tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. ka loomadega on nii.

    Vasta

  16. Posted by sjgelle on september 6, 2007 at 2:15 p.l.

    Viimane kommenteerija lähtub teesist, et kass(lemmikloom) on loodud üksnes inimese mis tahes vajadusi rahuldama, et tal ei tohikski nagu olla oma elu. See on põhjus, miks mulle ei meeldi puurilinnud – loomad, sest nende vabadus on liiga suurel määral piiratud.
    Minu meelest on samuti kassi paela otsas jalutada imelik. Kui kass on steriliseeritud, siis ta harjumused muutuvad, ta kaotab huvi teiste kasside vastu, samas jahiinstinkt säilib. Selline kass ei jää niisama auto alla. Auto alla jäävad ka inimesed, sest autojuhid lihtsalt ajavad nad alla.

    Vasta

  17. Posted by Anonymous on september 6, 2007 at 1:54 p.l.

    Tahtsin kommenteerida sinu üht mõtet: “Samas oli väga rõve ka see Soomes rihma otsas jalutav kass – oli ilmselge, et tema loomulik kassielu oli rikutud…Ja et ei kunagi saa ta isegi puu otsa küüsi teritama minna…”

    Palun defineeri loomulik kassielu?
    Lähtume siiski sellest, et kass on lemmikloom ja ei pea õues vabalt ringi jooksma, autosid, koeri ja haigeid kassipiinajaid inimesi vältima. Samamoodi jalutatakse ka koeraga rihma otsas.

    Ma ei suuda kannatada neid inimesi, kelle meelest kass peab saama tunda suurt vabadust ja siis nutavad, kui nende vaba kass auto alla jääb.

    Vasta

  18. Posted by sjgelle on september 6, 2007 at 1:12 p.l.

    Lugesin suure meeleliigutusega seda posti.(Kirjutasin Epule kommentaaridesse ka sellest.)Olen alati hinnanud inimesi selle järgi, kuidas ja kas nad loomadest hoolivad.
    Samal ajal peab igaüks endale aru andma, kas ta suudab, kas tal on võimalusi ja aega kodulooma eest hoolitseda.
    Eestis on nii palju kodutuid koeri ja kasse, samuti ka väärastunud loomaarmastusega inimesi. Viimaste hulka kuuluvad need, kes peavad sadat kassi ja karja kaupa koeri lihtsalt armastusest nende vastu.
    (Epp on minu vennatütar, seepärast julgen talle soovitada, mida soovitasin.)

    Vasta

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: