Tüdrukud, kes kunagi ei nuta…avalikult


Oma Laurast ma kunagi juba natuke kirjutasin.
Aga mul on teine südameke siin ülikoolis veel. Tema nimi on Tiina.
Ma ei tea, kui palju on Eestis ülikoolides inimesi, kes teevad sotsioloogilisi uuringuid, kuid liiguvad ratastoolis vöi kirjutavad magistritöid teoreetilise kirjanduse analüüsina, kuid ise on pimedad…
Jah, meie osakonnas on selliseid kaks. Kuid ega meil ei ole siin vahet, milline on sinu füüsis, peaasi, et “nupp nokiks”.(Repliigina: Tänastes Eesti lehtedes lühikasvulise tüdruku juhtum on lihtsalt häbiväärne).
Ülikoolis on köik ruumid ka ratastooli inimestele kasutatavad ja ligipääsetavad, muust linnaruumist rääkimata…

Kuid rohkem, kui füüsiline koosolemise vöimaldamine, on tähtis vaimne keskkond kus olla. Kuidas me suhtume nendesse, kes väliselt ei ole päris samasugused kui suurem osa inimesi?Kuid vaatamata sellele mötlevad ja tunnevad ikka samamoodi nagu köik inimesed…
Tiina jutustas mulle natuke oma elust – kui ta oma magistritööga alustas, siis ei tahetud tal lubada uuringut teha seal kus ta uuringut teha tahtis – arvati, et kuna tal on füüsiline häda, siis on ka mentaalne häda…Aga pole ju.
Tiina rääkis ka sellest, kuidas nn terved inimesed ei oska tegelikult haigetega käituda. Enamasti pakutakse abi nii, et seda on piinlik vastu vötta, pakutakse nii, et see abi vajaja tunneb end alaväärselt, alandatult. Eks jah, need inimesed on ehk tundlikumad. Ja aitamine on üldse üks väga delikaatne teema.
Igatahes mind hämmastas nendes lugudes see, et siin Soomes füüsiliselt natuke teistmoodi inimesed end halvasti tunnevad. Vöiks ju arvata, välise järgi otsustades, et siin on hoopis teised vöimalused ja suhtumised…Aga tuleb välja, et kui süveneda ja minna sisulisemaks, siis ei ole…Ja ma ei kujuta ette, mis siis Eestis veel toimub?
Ja Laura ja Tiina pärast mulle ei meeldi ka sönad: puudega, erivajadustega…
Sest minu Laura ja Tiina ei ole puudega ega erivajadustega. Nad on täiesti tavaliste vajadustega, ja täiesti normaalsed. Tiina isegi abiellus hiljuti…Nad on noored naised, kes tahavad elada täisväärtuslikku elu, tahavad armastust ja hoolimist, tahavad löbutseda ja vallatleda…muudest elementaarsematest asjadest rääkimata… Neil tüdrukutel ei ole midagi puudu, vaid raske haigus on neist üle käinud…
Minu Laura ja Tiina, kui nüüd vörrelda neid teiste öpilastega, on teistest ehk vaid natuke sitkemad, kannatlikumad, siiramad, vahetumad, nad ei kurda, nad ei virise, nad ei protesteeri, ega nad ka ei nuta kunagi… avalikult …Ja minu jaoks on nad vaid sellepärast teistest veidi erinevad.

Advertisements

2 kommentaari

  1. Posted by kukupai on oktoober 10, 2007 at 6:13 p.l.

    Larko lähenemine kõige normaalsem, nii just saabki. Probleem tekib selliste abivajajatega, kellest pealt näha pole, ise ei julge abi paluda ja siis on pärast kõik õnnetud.

    Vasta

  2. Posted by Larko on oktoober 10, 2007 at 4:58 p.l.

    Ega see abi pakkumine ka pakkujale kerge ei ole. Ise olen aastate jooksul jõudnud sellise lähenemiseni, et kui näen et inimene ise hakkama saab, siis ei pakugi. Kui aga probleeme tuvastan (näiteks pime ilma juhtkoerata teed otsimas või ratastooliga hädas inimene, kelle teel takistusi) ütlen kõigepealt tere ja küsin viisakalt kas ma saan kuidagi abiks olla. Kui vastatakse, et abi pole vaja, soovin head aega. Vastupidisel puhul aga läheb asi ise enesest edasi, sest üldjuhul seletab abivajaja ise, mida ma tegema peaksin. Katsun jõudumööda aidata ja ongi kogu moos.

    Vasta

Lisa kommentaar

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: