Põhjala kombed mures ja valus


Ühes asjas on eestlased ja soomlased väga sarnased – selles, kuidas olla, kui on mure…Me mõlemad tahame alguses rahu ja oma murega üksiolemise aega, et seda muret enda jaoks lahti mõelda ja et selle murega harjuda…
Jõudsime selle tõdemuseni Pauliinaga kui me Roskilde käigu ajal oma hollandlasest kolleegi ja tema abikaasa käitumisest häiritud olime…
Sel reisil juhtus meil selline asi, et üks meie kolleegidest sai reedel õhtul JVKs kurva teate (meie olime Roskildes, tema kodus JVKs). Nii muuseas mainis Pauliina seda meie hollandlasele…Ja meie jaoks sel hetkel asi sellega piirdus, sest oli loomulik, et me oma kolleegi sel hetkel rohkem ei tüüta, kui et Pauliina lähetas vaid väikese tekstiviesti ja that’s all. Ning me teadsime, et esmaspäeval või teisipäeval, kui Vilma on asja natuke jõudnud enda jaoks lahti mõelda, saame talle sõbralikult õlale patsutada ja kui ta SIIS tahab asjast rohkem rääkida, siis me seda ka koos teeme…

Meie hollandlane aga hakkas toimetama… Kõigepealt helistas ise mitu korda Vilmale…Vilma loomulikult ei võtnud telefoni. See ajas hollandlase veel rohkem närvi – a la et nüüd on Vilma suurest masendusest ja kurbusest vaat et enesetapu teinud ..Ja loomulikult hakkas ta meile nõudlikult peale käima, et me PEAME ka ikkagi Vilmale helistama. Ja meie ajasime vastu, et meie EI HELISTA praegu…Ja siis sattus ta eriti segadusse, et Vilma Pauliina saadetud sms-ile vastas, aga tema telefonikõnele ei vastanud…

Ja üldse kogu järgnev konverents oli ses mõttes tsirkus, et iga kord kui me hollandlast või tema meest trehvasime, nad küsisid meilt, et kas me oleme juba Vilmale helistanud, ja meie vastasime iga kord, et ei ole ja ei helista ka…Ja nad vist tõesti arvasid, et me oleme jubedad matsid ja hoolimatud…

Tagasiteel läbi Rootsi sõites arutasime seda asja Pauliinaga, ja jõudsime järeldusele, et hollandlastel hakkab nn honeymoon periood soome elu kohanemisega lõppema, ja igapäevaelu hakkab konflikte kaasa tooma. Otsustasime, et edaspidi, kui juhust on, siis hakkame neile kultuurikontekste lahti seletama…

Esimene juhus tuli kohe samal õhtul Stockholmi sadamas, kui härra hollandlane järjekordselt tuli küsima, et kas me oleme helistanud…Ja siis mina muidugi oma eestlase otsekohesusega tegin talle väikese loengu, et kuidas siin piirkonnas, Põhjamaades, mure puhul käitutakse…Jäi härra mind vist uskuma, sest tema jutu kokkuvõte oli, et noh nemad on välismaalased ja nad võivad valesti käituda…

Mis oli iseenesest naljakas väide, sest kodus Soomes üritavad nad vägagi soomestuda ja näida soomlastena – uksel soomekeelne silt TERVETULOA, mida kõigile näidatakse kui nende kohanemist Soomes…

Kui me seda lugu Perttile rääkisime, siis tema vangutas vaid pead ja arvas, et raske saab olema, sest teadupärast soomlased otse näkku midagi ei ütle, aga selliseid häirivaid momente selja taga klatshivad vägagi. Nii et ei jää meil muud üle, kui ainult neist asjust omavahel kenasti sõbralikult ja avameelselt rääkida. Ja tõnäoliselt tuleb üritada neid õpetada…eeldusel et nad õppida tõesti soovivad.
Pildil: päikeseloojang Turu sadamas – ootame laevalepääsu, et jätkata reisi Roskildesse

2 kommentaari

  1. Posted by Kaja on oktoober 24, 2007 at 8:16 p.l.

    me oma arutlustes jöudsime ka sinna lõpuks välja, et kena on kui toetatakse, kuid siin soomes tehakse vahet omadel ja võõrastel, ja see hollandlane oli ilmselgelt vööras ja tungis valele territooriumile. küll sel Vilmal olid ka pere ja lähedased toeks ja see on ka loomulik…aga väljast toetuse suhtes on siin väike tõrge…see on nagu liiga intiimsele pinnale minek soomlaste jaoks… ja siin tuleb tajuda väga täpselt, et missugusesse ringi (territooriumile) sa kuulud…

    Vasta

  2. Posted by sjgelle on oktoober 24, 2007 at 6:54 p.l.

    Kõik ikka oleneb inimesest ja olukorrast ka. Mõned inimesed on hiljem rääkinud, et leina ajal on kõige koledam see, kui teised passivad traagilise näoga eemalt ja ei julge lähemale tulla. On just inimesi, kes ootavad, et saaks kellelegi oma kurbusest rääkida.
    Üksi saab nagunii olla ja oma leina sees küpseda.
    Kõige raskem aeg on pärast matuseid, siis, kui teised juba hakkavad ära harjuma, et SEDA inimest enam pole, aga sina ei harju. Aina valusam on vaadata asju, mis on olnud TEMA omad.

    Vasta

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: