Lugu sellest, kuidas sodinotsust prügiesteet sai


Inimene õpib kogu elu…Mõte meie igapäevasest argieetikast hakkas mind vaevama, kui sattusin lugema üht blogi, kus arutati selle üle, kas võtta naabri postkastist lehed ja panna need vanapaberisse, kui naabrit pikalt kohal pole ja postkast üle ajab…Ning nüüd, kui prügiteema on eriti aktuaalne, olen asja üle veelgi enam mõtisklema hakanud. Minu aravates ei ole see vaid prügi teema. See on laiem temaatika – meie igapäevase elamise eetika ja esteetika…
Kuidas me üldse oma igapäevases elus toimime – kas võtame üles maha kukkunud prügi, kas jätama endast maha puhta ja korras ümbruse – näiteks söögilauast tõustes? Kas mõtleme enne, kui poodi ostma lähme ja kas mõtleme enne, kui osa ostudest prügisse rändab – oli seda kõike üldse vaja osta ja koju tassida…
Soome elama asudes oli mitmeid kultuurilisi õppetunde. Üks esimesi asju, mille selgeks pidin saama, oli prügi sorteerimine…Sest siis, kui prügikasti panna sorteerimata prügi, saab siin trahvi kogu korteriühistu ja oi kuidas selles hirmus üksteise taga passitakse – et keegi valesti ei käituks.
Alguses oli raske, Eestis sisseharjunud lohakus ja hoolimatus võimutses, ja ka mu käitumine kippus selliseks postsovjetlikuks – hoolimatuks. Või ei – ma hoolisin küll, aga mitte laiemas plaanis, vaid väga egoistlikult – just nii kuidas mulle mugavam oli. Ja häbi ei olnud ja süütunnet ka polnud – kuigi olin ebaeetiliselt toiminud.
Eetika on ju üldse selline väga subjektiivne asi, et just sellised, millised on su väärtushinnangud, saavad olema ka su eetilised tõekspidamised. Ja väga lihtne on muutuda ebaeetiliseks näiteks üksinda pimedas teki all, kui mitte keegi sind ja sinu tegemisi ei näe – nokkida nina, poetada maha killuke paberit, peita näts tooliistme alla, jne…Ainult sisemine esteetika ja eetika seab need piirid, kuipalju ja mida sallida…

Esimene häbi
Esimese häbi oma käitumise pärast elasin üle Soome mineku algul kostil olles oma professori juures, kui olin kana kondid pannud tavalise prügiga segamini, noh lihtsalt rutiinist ja Eestis sisseharjunud praktikast. Professori pere muidugi ei kontrollinud ka prügikotte üle ja oli need kenasti äravedamiseks valmis pannud. Prügiauto aga kontrollis…Ja jättis selle puhtakslutsitud kanakontidega, mis nägid välja nagu vanad katkised pliiatsid, prügikoti kaasa võtmata… Õhtul oli pere muidugi üllatunud, et miks osa prügi viimata, ja leidsid nemadki kanakondid sealt. Süüdlast otsima ei hakatud, kuid mul oli töesti piinlik, sest mäletasin, et viskasin need sinna tavalise prügi sisse, sest kompostikott ei hakanud kohe silma, ja kondid olid kenasti kuivad ja puhtad ju…

Avastused
Omaette elukoha saamine Soomes tähendas aga seda, et pidin kõik kommunaalsed nõksud selgeks saama – et siinse kogukonna igapäevaelu reeglite ja eetikaga mitte pahuksisse minna. Kõige rohkem üllatas mind soomlaste korrektsus, sisemine korrektsus – mõtteviis. Jah Eestis nendes kodudes, kus oma majapidamine, biojäätmeid ja põletamisele minevat sodi ikka eraldatakse. Kortermajades ja muudes sellistes linnalikemates keskkondades aga on kõik kuidagi segamini ja räpane. Alates majade trepikodadest kuni prügikastide ümbrusteni välja.
Soomes pääseb prügikastile ligi vaid võtmega – avalikke prügikaste lihtsalt pole(noh sellised pisikesed prügiurnid ikka tänaval on, aga selliseid kolevants-kaste, kust vahel vaid prükkarite jalad välja paistavad pidasin siin silmas…). Ja prükkareid ka lihtsalt pole, või kui on, siis neid lihtsalt ei näe, sest neil pole kuskil sonkida. Ka prügi ei näe. Majades on spetsiaalsed prügi toad, kus siis erinevaid anumaid – papile, ümbertöödeldavale paberile, klaasile, metallile, kuivale segasodile, bioloogilistele jäätmetele…Ja kõige keerulisem oli aluses seda meeles pidada, et mida kõike tuleb üksteisest eristada – no näiteks metallkorgiga õlipudelilt tuli kork panna metalli kasti ja pudel klaasi kasti…Sama ka näiteks mingi vana ja äraviskamisele kuuluva konservipurgiga…Sprotikarp aga läks täies ilus metallikasti. Paberiga oli ka segadust – et kus algab papp ja lõpeb paber, või vastupidi…
Suurte mööbli ja muu mõttetu kola pakendite jaoks aga oli eraldi puur, millel ka kiri, et palun voldi oma kraam kenasti kokku, et siis mahub rohkem ja jätab meeldivama korrektsema mulje.

Vaieldamatu lemmik – biojäätmetele oma kõdunev kilekott
Kõige nunnum asi aga selles ökoloogilis eetilises õppetunnis oli minu jaoks biojäätmetele mõeldud kõdunevad kilekotid. Esiteks olid nad juba oma olemuselt sellised pehmed ja mõnusalt sametised. Ja teiseks, ikkagi super armas idee, mis biojäätmete kokkukogumise päris mõnusaks teeb – ei mingit vesist blöga ega vastikut laga…Kui kott saab “valmis”, sõlmid sangad kinni ja viskad suurde kasti, kus ka samatüübiline, aga suur kilekott sisemust vooderdamas – puhas, esteetiline, ja ütleks et isegi ilus.
Vahepeal City Market pakkus ka poest kraami kojuviimiseks neid spets kilekotte, mida hiljem sai kasutada biojäätmetele. Nii sai kohe kaks head asja korraga. Aga nüüdseks on see aktsioon vist läbi saanud, sest viimasel ajal on taas vaid tavalised kilekotid pakkumisel.

Sodinotsust supertarbija ja megakulutaja…
Üldiselt tundsin ennast Soome tulles just niimoodi. Olin irooniline, kui mu professor grillkana luukerest veel kanasuppi keetis (ja see oli maitsev) – minu tollane mõte oli, et no mida? Kas siis professoril pole tõesti nii palju raha, et peab sedasi koonerdama…Nüüd keedan ise seda suppi ja üllatan külla tulnud eestlasi…
Mina, “rikas” eestlane, käisin ka varem alati kooli sööklas söömas, samal ajal kui kolleegid kodust kaasavõetud eelmise päeva toidujääke soojendasid…Nüüd on mul võileva karp ja supikarp ja termos. Ning täiesti tore on sedasi “eväiseid” näksida ja lõunatunnil kolleegidega lõbusasti pläkutada. Sest sooja süüa teen õhtul nagunii, ja pole ju vaja mitu korda päevas nii sooja ja jõulist sööki süüa – kaalule on ka hästi mõjunud, muideks…
Alalõpmata unustasin, ja unustan ka praegu oma mitmekordse kasutamisega koti poereisule kaasa võtta, et natukenegi vähem tarbida ja kilesodi hulka vähendada – soomlastest ostlejatest julgelt pooled, või isegi rohkem, käivad poes suurte kandekottidega, mitte ei vea toitu koju saja katkirebeneva kiletotiga…Aga edusamm on seegi, et üks riidest kott mul siiski kogu aeg autos on, ja vahel ikka tuleb meelde teda kasutada ka.

Võtame mõnuga

Tänaseks on Soomes elamine mind õpetanud ja kasvatanud selliseks, et ma tõepoolest kaifin mõtteid sellest, kuidas vähem sodi toota ja endast puhtamaid jalajälgi maailma jätta. Erilise mõnuga võtan ma köögikapi sahtlist oma biojäätmete koti – sest see on tõesti pehme ja mõnus käega katsudes – ja teenib väga head eesmärki, ning mu kompostikast ei haise, ei tilgu, ei aja mind närvi, ja ma ei pea seda kogu aeg ikka uuesti ja uuesti pesema.
Mul on ukse peale liimitud silt, et ma reklaame ei soovi, ja kui mõni ikka potsatab posti, siis rändab see kenasti “paberite kokkukorjamise kotti”.
Pudelite, korkide, purkide, kaante ja muu kiliseva kolisevaga on asi väga konkreetne – aga vahva – iga kord kui omi pudeleid pudelite kasti viskama lähen, vaatan, mida teised sinna on visanud, ja see on ka natuke naljakas, sest kui seal on näiteks Viru Valge pudel, ja mina ise seda sinna visanud ei ole, siis kes on meie majast Eestis käinud?
Ma arvan, et prügi maailm on omamoodi lummav, ja see võib olla ka üks põhjusi, miks mõned inimesed tahavadki prügitamisega elatist teenida…See on omamoodi eluviis, sest tegelikult see õpetab maailmale vaatama laiemalt. Et kui meie selle argipäeva eetika maha jätame, siis mis tuleb pärast meid? Kas meil pole mitte vastutust meie elukeskkonna püsimise ees? Kas tõesti nõuka aeg õpetas meid olema nii ükskõiksed, et isegi iseendast enam sisuliselt ei hooli?
Kes veel kahtleb selles, et me oma jäätmeid targalt peame koristama ja endast eetilisi ja esteetilisi jälgi meie ühisesse elamise-olemise ruumi peame maha jätma, siis see vaadaku Futurama multifilmi, kus prügi jaoks eraldi planeet tehti, sest Maale ei mahtunud see kõik enam ära…
Ja mis siis, et meil praegu ja siin on hea ja mugav elada…Õpime mõnuga võtma asju, mis meil ka tulevikus võimaldavad hästi ja mugavalt elada, kuid mis esmapilgul tunduvad tülikad – nagu näiteks hammaste pesemine, prügi sorteerimine, liikluseeskirjade järgimine, tigeda naabri teretamine…jne.
Fotol prügihunnik New Yorkist, Uku pildistas 2005 kui seal seiklesime…

Advertisements

22 kommentaari

  1. Posted by cairbre on jaanuar 7, 2008 at 8:43 p.l.

    Näedsa, leidsingi lingi. Kuidas ajalehest bioprügile kotti voltida: Link (pdf, soome keeles aga piltidega!)

    Vasta

  2. Posted by cairbre on jaanuar 7, 2008 at 8:40 p.l.

    Kusjuures – biojäätmetele saab ka ajalehest kotti voltida ämbri sisse. Kuidas, seda ise ei tea aga netist leiab kindlasti juhendid. Ise kasutan paberist kotti.
    Ma muide kirjutasin ka romaani kuidas ma Helsingis prügiga majandan. Keda huvitab lugege minu blogist.

    Vasta

  3. Posted by hille on jaanuar 6, 2008 at 9:49 p.l.

    Ostsin täna Tallinnast Stockist bioprügikotid. Seal oli neid kahesuguseid: kallid ja veelgi kallimad. Aga noh, mis sa teed, ega ju lahtise ämbriga ka ei lähe oma toidujääke konteinerisse kallama.

    Vasta

  4. Posted by joanamari on jaanuar 6, 2008 at 8:06 p.l.

    minugi abikaasa muretses, et uuest aastast peab hakkama prügi sorteerima
    ütlesin talle, et kas ta kallike pole märganud, et olen seda eluaeg teinud
    kus nüüd avastasid ameerika
    biojäätmed on läinud alati aeda
    paber ja papp ahju
    pudelid poodi või kogumispunkti
    kord aastas teeme aida suur puhastust ja siis viime kõik autoga jäätmekäitlus jaama
    ainult üks ebameeldiv asi on, et kauplustes ei osata ja ei viitsita toitu enam ammu pakkida paberisse ja neid kilekotte teist korda hästi kasutada ei saa ja üldse on nüüd kõik toidukaubad nii ära pakitud et kui õhtusöök söödud, on prügikast ka nurgas täis
    olen siis vahel ostnud lahtist toitu
    kui lihaleti näitsikud mind näevad jooksevad minema, sest nad EI OSKA enam paberisse pakkida
    tänagi poeg ütles, et emme hoia kaugemale, nad ei teeninda sind

    Vasta

  5. Posted by Kaja on jaanuar 6, 2008 at 3:43 p.l.

    ja ka see, et poodides ei ole näiteks neid biojäätmete kotte, on ka korraldamatus, no kahju ja kurb, et üks hea asi selliselt algab…keegi enne mainis, et suurtes poodides neid vist ikka on eestis? aga võin siit saata, kui keegi soovib, andke vaid aadress.

    Vasta

  6. Posted by sjgelle on jaanuar 6, 2008 at 3:18 p.l.

    Küsisn täna poest neid iselagunevaid ökokotte, mida on käega mõnus katsuda. Keegi polnud kuulnudki. Keerasin siis rasvased lihaservad, mida süüa ei tahtnud, tavalisse kilekotti. Paberit ja taarat olen ammu sorteerinud. Eks see prügi sorteerimine nõuab muidugi paremat korraldamist. Meil on 24 korteriga elamu, aga maja juures on ainult üks konteiner.
    Katsusin välja mõelda, kui palju sellest aega on, kui isegi prügikotte veel ei kasutatud. Usun, et mitte väga palju.
    Kaja, ma ei tahtnud pahatahtlik olla!

    Vasta

  7. Posted by Kaja on jaanuar 6, 2008 at 2:32 p.l.

    tuleb välja, et soomes on asi piirkonniti väga erinev, aga siit kommentaaridest hakkab silma üks oluline asi – kõik need kommentaatorid, kelle juures prügi sorteerimine on kohustus, on sellest ka hästi teadlikud, st info asja kohta on detailne ja selge, ning tõenäoliselt ka piisavalt levitatud.
    Eestist ära olen pidevalt nyyd kolm aastat, ja kirjutises väljendasin iseenda sisemist tunnet, et olen võrreldes siinsete inimestega palju hoolimatum, lihtsalt sellest keskkonnast tulenevalt, kust tulen. Aga sellised suured muutused vajavadki harjutamise aega ja õppimise aega, aga inimene ei peaks seda üksi tegema. see on ikka seaduse tegijate ja rakendajate asi reeglid ja korrad ninimestele lihtsalt ja hästi selgeks teha. praegu aga otsivad inimesed ise abi ja nõu kust saavad, ka siin blogides käib kogemustevahetus…samas aga pole mina kindel, et need asjad, mida siin kõik räägitakse, ka eestis nii on…seega, ettevõtmine kena, ja inimesed valmis kaasa tulema, aga koolitus ja teavitus kasin. kirjutasin sellest ka oma pr blogis. ehk siis helle – viga pole mitte inimestes, ega ka mitte uues korralduses, vaid selles, kuidas uut asja kommunikeeritud ja inimestele selgitatud on…

    Vasta

  8. Posted by Anonymous on jaanuar 6, 2008 at 12:05 e.l.

    Kuidas Soomes on, kas majaomanikul on võimalik tellida vaid ühe firma prügivedajaid või on mingi võimalus ka valida teenindusfirmat? Teatavasti Eestis valikuvõimalust pole, saad oma prügivedajaks selle, kelle linn on sulle määranud. Sellest tuleneb igasugu jama, nagu nt kontrollimatud hinnad ja prügifirma karistamatus.

    Vasta

  9. Posted by killuke on jaanuar 5, 2008 at 8:56 p.l.

    Olen absoluutselt nõus, et prügi „tootmine” on kõvasti üle käte, ja mida arenenum riik seda hullemad asjad on. Vahel taban end mõtetelt, kuidas näiteks ühte või teist asja võiks hoopis teisiti pakkida. Kas tõesti on vaja ühe väikese elektroonikajubina jaoks kümme korda suuremat pakendit…
    Ja siis on inimesi, kes kukuvad pahandama, kui linn proovib üleüldist prügi kogust vähendada, proovides muuta maksuliseks lubatud arvust rohkem tänavale pandud prügikotte.

    Vasta

  10. Posted by elviina on jaanuar 5, 2008 at 4:04 p.l.

    Individuaal elamurajoonides on olukord taas hoopis teistsugune. Kogu meie linnajaos pole kellelgi näinud mitut prügikasti. On üks, mida tühjendatakse üle 2 nädala. Mõnel on omad komposterid, aga enamusel ei ole. Muidugi meil saun ja piimapurgid, munakarbid põletab mees kui kütab sauna. Ajalehed ja reklaam rändab kaupluse juurde, samuti kartong ja klaastaara.

    Ainus tõeline muudatus mis siin olen märganud – leiba ei visata kunagi prügikasti. Kuigi ostetakse suured pakendid, siis korraga on väljas vähene hulk, muu on sügavkülmas.

    Vasta

  11. Posted by Reede on jaanuar 5, 2008 at 3:27 p.l.

    Selliseid New Yorgi prügihunnikuid võib iga päev näha, aga mitte igal pool. Kui ma õieti olen aru saanud, siis siin on mingite piirkondade (tänavate?) kaupa erinevad prügiveopäevad. Ja erinevate prügide jaoks on erinevad päevad. Näiteks me peame kodumasinad, mööbli jms. suure soga tänava äärde panema pühapäeva õhtul, aga paar tänavat eemal pannakse see välja kolmapäeva õhtul. Olmeprügi ja pakendid paneme välja erinevat värvi prügikastides. Meie kandis muidugi nii suuri hunnikuid pole, sest meil on madalad majad ja vähe rahvast. Aga suurte elamukomplekside juures on suured prügihunnikud minu meelest iga päev, kusjuures mustades kilekottides.
    Manhattanilt selliseid prügihunnikuid leida pole probleem, samas ei ole neid igal hetkel ja igal tänaval (ei tule küll meelde, et Viiendal Avenüül Central Pargi lähedal mingeid selliseid hunnikuid näeks), aga kusagil alati on 🙂 Kui ühes majas elab ikka tuhandeid inimesi, siis selge see, et prügi tekib iga päev ja palju. Lisaks veel asutuste prügi.

    Vasta

  12. Posted by karmen on jaanuar 5, 2008 at 1:02 p.l.

    ämm elab ka soomes ja neil seal küll mingit biojäätmete sorteerimist pole olnud.

    Vasta

  13. Posted by sjgelle on jaanuar 5, 2008 at 12:08 p.l.

    Sa, Kaja,küsid, kas nõukaaeg õpetas meid olema nii ükskõiksed iseenda suhtes? Kui kaua Sa Eestist ära oled?
    Ma saan aru küll, et neil Eestist läinud soomlastel on õigus tõmmata paralleele, sest nad tunnevad mõlemat ük, aga tuleks ka aru saada, et üleöö ei toimu midagi. Kui kaua Soomes juba prügi sorteeritakse?
    Meil aga 5 päeva. Küll ma juba sorteerksin, kui mul oleks kogemusi ja võimalusi. Pole ma nii juhm ja hoolimatu eestlane ühti!1

    Vasta

  14. Posted by Kaja on jaanuar 5, 2008 at 11:29 e.l.

    killukesele – pilt ongi illustratiivne, ja pigem selle mõttega, kui palju me prygi toodame. minu arvates on meie maamuna päästmise võti selles, kuivõrd me tarbimist ja prügi tootmist suudame vähendada, alles seejärel hakkab kummitama probleem, mida selle prügiga peale hakata…
    Jyväskyläs on jah suurte majade prügikastid kõik luku taga, eranditult, eramajade kohta on variante igasuguseid.
    Prükkareid tõesti pole silma hakand selles klassikalises mõttes, küll aga olen kohanud nn sanitare – pudelite ja muu taaskasutamist võimaldava kogujaid tänavatelt… ja eks see ole piirkonniti ikka väga erinev.
    Eesti kohta aga arvan, et inimeste õpetamine ja kasvatamine uue harjumuse osas on ikkagi olnud puudulik – see on omkavalitsuste ja prügifirmade pr töö puudulikkus. ja pole mõtet siin yksteisele näpuga näidata – mälemalt poolt oleks pidanud palju aktiivsemalt, selgemalt ja professionaalsemalt teavutustööd tegema. sest on tõesti palju nyansse, mis segased – a la kas liha on biojäte, kas halvaks läinud jogurt tuleb topsist enne ära viskamist välja võtta jne. sest reeglid on siiski ka natuke erinevad ja muu maailma kogemusi nn rahvaluule meetodil ei saa üksüheselt üle võtta.

    Vasta

  15. Posted by tiiauspaikka on jaanuar 5, 2008 at 7:31 e.l.

    prügimajandusest siinmaal veel
    minu kogemused lukustatud prügimajadest on olematud.
    kahe linna kogemusega. va teatud ettevõtete juures on need lukustatud. kommentaarile, et peab minema kvartali teise otsa- ka siinmaal pole sugugi mitte igas öues kõiki erinevaid prügikaste. näiteks klaastaara on väga vähestes paikades, enamjaolt suurte kaupluste juuresa, aga sellele vaatamata inimesed poodi minnes viivad sinna pudeleid. ka piimapakkide ja muu papist äravisatavat saab poodide juurde soetada.
    Ka linnade vahel on erinevusi.
    Näiteks LPR oli korrusmajade juures lehe, sega, papi, komposti prügikastid. Lahtis puuduvad papi ja komposti kastid. On aga eraldi energijäätmed ja segajäätmed.
    Olenevalt sellele, milline on selle linna prügimajandus, selline on ka kastihulk.
    Kuid inimeste möttemaailm on selline, et paar sammu siia või sinnapoole pole kellelegi liig ja sellest peaks eestlane aru saama!

    Vasta

  16. Posted by Eppppp on jaanuar 5, 2008 at 5:41 e.l.

    su esimese loo peale – mu teada ei tohi lihajäätmeid panna kompostikasti (st ei soovitata oma isiklikus aias)? Mh. Aga igal pool oma reeglid..

    Kirjatsura, selle vastu aitab egk see, et võta sagedasti ühenduist ja soovita sama teha ka naabritel – RagnSells, 15155, paluda enda piirkonda teha rohelise kilekoti teenus. See teenus viib otse su kodust pakendid minema… tõsi, kord kuus.
    http://www.ragnsells.ee/index.php?page=111&

    Vasta

  17. Posted by killuke on jaanuar 5, 2008 at 2:27 e.l.

    Pilt New York’ist võib petlik olla (kuigi minu kogemused piirduvad Torontoga). Kui Torontosse sattuda „prügipäeval” – eri linnaosadel erinevad päevad, kusjuures linn teeb selle töö ära – siis ilustavad samasugused kotid tänavaääri. Kusjuures kotid peavad olema läbipaistvad, sest siingi tehakse prügi sorteerimist. Eramajade omanikud panevad oma prügi välja prügikastis – neid on kaks, üks tavalise prügi jaoks, teine (roheline) orgaanilise jaoks ning lisaks kastid paberi, metalli, plastiku jaoks. Vanasti pidime neid eraldi panema, kuid enam mitte, sest võimas prügi sorteerimiskeskus teeb selle meie eest ära. Ilmselt on nii lihtsam ja kiirem – praht saab tänavalt väiksema kuluga ära. Samas ei tohi keegi prahti enne õhtut välja vedelema jätta, kuigi ega prügiautod hommikul tervet linna jõua puhtaks teha ja nii on päeval näha mõnes kohas kotte oma järjekorda ootamas.
    Minu jaoks oli see algul võõras, kuid olen süsteemiga harjunud, ei pane tähelegi. Teisalt on prügi sorteerimine nii sees, et Eestis olles tilgub süda verd…

    Vasta

  18. Posted by karikate emand on jaanuar 4, 2008 at 8:55 p.l.

    Niiiiii huvitav tekst! 🙂 Mu mees ka kogu aeg räägib sama pühendumise ja võiks isegi öelda vaimustusega prügi sorteermisest :). Ma ikka narrin teda, et ta võiks ennast täienisti prügile pühendada… Aga meie maja jaoks on ainult just seesama “kolevants-kast”… Mees muudkui ootab ja unistab, et meil ka see erinevate sodikastide süsteem kohustuslikuks tehtaks. Nii kena ja tuttavlik oli seda juttu lugeda siit! 🙂 Loodame, et Eestis ka asjad paranevad selles vallas…

    Vasta

  19. Posted by Kirjatsura on jaanuar 4, 2008 at 7:44 p.l.

    No, mis viga prügi sorteerida, kui sa ei pea selle pärast jooksma kvartali teise otsa. Küsimus on lihtsalt asjade läbimõtlemises. Eestis on see värk täiesti läbimõtlemata ning sellepärast läheb ilmsesti veel kõvasti aega, enne kui asi toimima hakkab.

    Praegu on ju aktuaalne vaid üksteise süüdistamine. Prügifirma süüdistab omavalitsust, et see pole kodanike hulgas mingit teavitustööd teinud. Omavalitsus süüdistab prügifirmat, et kaste pole. Inimesed süüdistavad kõiki. Ja keskkonnaministeerium samuti. Suletud ring. Aga ootame ja vaatame…

    Vasta

  20. Posted by Duhh on jaanuar 4, 2008 at 7:36 p.l.

    Neid valgeid sametisi biojäätmete kotte tasub ka meie kaubandusvõrgust otsida. Mina Järve Selverist igatahes leidsin.

    Vasta

  21. Posted by Larko on jaanuar 4, 2008 at 7:36 p.l.

    On küll prükkareid Soomes! Näiteks elab meie majas üks peale 80nene memmekene, kes oma pintsile tublilt prügikastidest jätku leiab. Ent tema puhul pole see miski puudulikust elutasemest peale sunnitud tegevus vaid lihtsalt tema säästlik eluviis. Kui ise midagi kasutuskõlblikku ära viskan, jätangi selle prügikattuses kastide kõrvale ja pean eeskätt memmet meeles.

    Meie linnajaos on ka klaastaara konteinerid prükkarite vahel väga täpselt piirkondadesse jaotatud. On näha kuidas nad spetsiaalsete õngevärkidega Alkosse kehtivaid pudeleid konteineritest kinni püüavad. Nad teavad ka imeväärse täpsusega, milliste pudelite eest Alko pandimaksu taastab ja milliste eest jälle mitte.

    Enamuses pole ka pudeliprükkarid oma tegevusele häda pärast sunnitud vaid see on nendele pigem eluviis. Vaevatasu saavad küll tublisti vastavalt oma töökusele.

    Vasta

Lisa kommentaar

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: