Vaesus kui imago osa, ja ikka ja jälle rahast…


Selles loos ma ei räägi nendest inimestest, kes tõesti pisikese rahaga peavad toime tulema. Ma ei räägi siin nendest, kelle kuu sissetulek on viis ja mõned tuhanded siia sinna, ma ei räägi nendest, kes peavad hakkama saama pisku pensioniga.
Ma räägin siin loos nendest, kes on loonud enda ümber sellise oreooli, et nad on vaesed, ja et neil on nii raske ja nad on sattunud ikka maailmas nii ebaõiglase kohtlemise osaliseks.
Minul on tutvusringkonnas paar sellist inimest. Ja enne ma arvasin, et neil on töesti raske, sest ma ei teadnud, kui palju neile raha tegelikult sisse tuleb ja kui palju sellest ära kulub…
Nüüd sain teada. Sisse tuleb umbes 14 tuhat krooni, ja sellest ei ole kulusid ei liisingule ei laenule… See raha jääb inimesele kätte puhtalt, omaks tarbeks. Ja peagi see inimene saab varsti veelgi palka juurde, nagu ta mulle rääkis…Ja siis ta ohkis, et noh ehk läheb siis veidi kergemaks, aga ega ikka eriti ei lähe ka, sest kõik on ju nii kallis… Ja last but not least – see inimene on mulle (või õigemini meie perele) ka natukene võlgu, ja see jutt et oi, ta ikka veel ei saa seda tagasi maksta, kuna raha ei ole – ja et peab mingi erilise rahahankimise värgi välja mõtlema…kõik sinna juurde…
Sest meie mängime ju suuremate panustega – oleme laenanud ja riskinud, ja ka organiseerinud endale suuremaid sissetulekuid, aga lõppkokkuvõttes on sellel näiliselt vaesel sõbral tegelikult taskus rohkem raha kui meil, näiliselt rikastel…sest kujutlused tekivad asjadest, mis välja paistavad. Rahakoti sisu ja panga arve aga igaühele ja kogu aeg silma ei paista…
Kunagi mu ema tegi mulle selgeks, et ta ei saa Stockmani poodi minna, sest see on nii valge ja puhas…mis sest, et hakkliha kilo oli seal poole odavam vahepeal, kui Nõmme turul…Ema tundis end halvasti, sest see ei olnud nagu tema klassi pood…Kuid miks me ise endale neid piire seame, miks me ise end alaväärtuslikult nn madalamasse klassi paigutame? Kui me ju tegelikult, faktidele tuginedes, seda ei ole…Mulle tundub, et Eesti ühiskonnas oleks nagub trendikas olla vaene ja piinatud. Vaesus on kui imago… ? Et siis manipuleerida, haletsust ja abi ja kaastunnet ja laenu välja pressida? Et iseennast sadomasohhistlikult piitsudada? Et ikka nii sügavale verre on see vaese rõhutud proletariaadi ideoloogia meisse topitud, et mitte kuidagi kohe sellest alaväärsuskompleksist lahti ei saa.
Aga, need kellel on tõesti raske, tegelikult alati ei soiugi ja ei näita väljagi seda, et neil sissetulekud krooniliselt on väiksemad elementaarsetest vajadustest…Ja nad on oma aususe juures nii ausad, et ka laenama ei tule ja ei lase endale nn “vaese sugulase sildi all” teeneid teha…Neis inimestes on tavaliselt uhkust ja sirget selga ja püüdlust siiski välja rabeleda….Ja enamasti nad ka rabelevad, õnneks:)

6 kommentaari

  1. Posted by maris on jaanuar 26, 2008 at 1:55 p.l.

    tudengiajal oli see koonerdamine omaette spordiks. tuhande krooniga kuus sai àra elatud kùll, paar raamatutki osta, sest puljong vòi kiirmakaronid kàisid òhtusòògiks ja mingeid maitseaineid ikka oli kodus, millega siis suvalisi asju sòòdavaks sai muuta. praegugi, ma arvan, elaks tartus 2000 krooniga àra kui hàsti tahta. autot pole kellelgi, aga pole vaja kah, jne.

    selle mòttega elan oma mittemillestki tàitsa hàsti àra.

    Vasta

  2. Posted by mina on jaanuar 26, 2008 at 11:39 e.l.

    Stockmanni toiduosakonna kohta on üldse millegi pärast üleüldiselt levinud arvamus, et tegemist on maailma kallima poega. Kuigi vist tegelikult ei ole.

    Vasta

  3. Posted by Jaan Felsland on jaanuar 25, 2008 at 9:27 p.l.

    Nõus! (algpostitusega, ma mõtlen)

    Vasta

  4. Posted by reet on jaanuar 25, 2008 at 5:40 p.l.

    Mul oli yks söbranna (ta läks kahjuks vabasurma), kel oli köik: hea töö riigiametis ysna juhtival kohal, korter kesklinnas (mis polnud völa peal), laps suur…aga tal polnud iialgi raha. Kyll ta yyris yht tuba välja, kyll viis kotis jooki restosse sisse, et odavamalt tuleks, orgunnis tasuta kutseid jne. Kombineeris sec.hännas asju jne. Ei reisinud kunagi. Minu teada ei joonud salaja. Söi ysna tagasihoidlikult ja alati kodus. Ta esitas oma elustiili nii siiralt ja oli muidu niivörd lahe inimene (ei olnud hädaldaja, vaid pigem huumoriga asja vöttev), et isegi ei tulnud pähe teisiti möelda, ega juurelda,et kuis siis pole?

    Muidugi peale tema lahkumist kuulsin, et oli ikka yksjagu järele jäänud. Miks ta nii elas, kes seda teab…
    Ju siis on see hoiak peas vöi veres kinni.

    Aga jah, seda hädaldaja mentaliteeti on ka, tean vähemalt yhte. Aga tal on piltlikult öeldes terve elu alati körvalheinamaal rammusam rohi olnud kui enda omal…riigikorrast olenemata.

    Vasta

  5. Posted by Usku on jaanuar 25, 2008 at 1:39 p.l.

    selle loo moraal ja vastus kõigile õhku jäävatele küsimustele peitub R. Kyosaki raamatutes. Lühidalt ja kiiresti öeldes – palgatööga ei saa inimene mitte kunagi rikkaks. Pisikese palgaga tundub, et kaks korda suurem palk lahendaks olukorra ja kõik oleks hea. Kui käes on kaks korda suurem palk, jääb sellest ikka väheks. Vaadake kasvõi enda pealt – minul oli kaks aastat tagasi enam kui kaks korda väiksem palk. ja praegu on mul näpud rohkem põhjas kui siis 🙂 asi on harjumustes. Rohkem raha loob rohkem hüvesid ja lõppkokkuvõttes kulub ikkagi kogu palgaraha ära. ainus rikkust toov tulu on passiivne tulu – investeeringud, autoritasud – need tulud, kus teised inimesed töötavad selleks, et sulle raha teenida. kuni ise oled palgatööline, teenid raha kellegi teise jaoks. ja seepärast ei saagi keegi rikkaks.

    Vasta

  6. Posted by bettani on jaanuar 25, 2008 at 11:25 e.l.

    Ka see on üks näitaja, et ju sa oled rikas, kui sa ei vingu, et sul on palju või vähe raha. Kui sa lihtsalt elad oma elu.
    Mulle on üks lähisugulane kunagi öelnud, et ta tahaks, et neil oleks ka kunagi nii nagu meil.
    Mis moodi siis?
    Noh, et me kunagi ju ei räägi, et raha vähe on(ei räägi ka kui normaalselt on), et meil on oma maja (laenurahade peal ja remont pooleli), et me käime siin vahest reisil( aga nii mõnigi toanurk on sellearvelt ehitamata)ja, et meil on auto (liisingus).
    Ühesõnaga, kui sa just ei vingu, et näe sinna ei jätku raha ja sinna vaid elad vaiksel nii nagu sulle sobib, siis tundub, et sa oled rikas.
    Ja kui sa soiud, et sul ikka midagi pole ja elu nii raske ja sul on mingid utoopilised ideed, mida sa teha tahaks, aga näe keegi ei aita, siis sa oled vaene.
    Vaatamata sellele, et elamustingimused on näiliselt isegi paremad, ühtegi laenu ega liisingut ei ole, värske remont on tehtud, raha on piisavalt, et mingit nänni osta pühade ajal. Söögile kulub nii palju, et võib ennast ümmarguseks süüa ja tõukoeri pidada.
    Võimalik, et see eesti märksõna on vingumine. Jätame teistele mulje, et mul on ikka niii kehvasti.
    Vinguda on ju alati lihtsam kui kätte võtta ja ära teha või vastupidi ?!

    Vasta

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: