Me armastame ettekujutusi


Sel nädalal juhtus minuga imelik lugu…noh detailid pole olulised, kuid järeldused küll.

Kuidas inimesed omavahel hakkama saavad – miks mingitel juhtudel on suhted väga head, ja sõnu polegi vaja, ja teisel juhul võid rääkida nii et suu vahtus, kuid keegi sinust nagunii aru ei saa…
Tegelikult on nii, et selleks, et teiste inimestega hästi läbi saada ja nendega heades suhetes olla, tuleb nendest inimestest püüda aru saada…Ja siis kui mingi arusaamine on tekkinud, tuleks mõtiskleda, et on see nüüd selle inimese tegelik pale või vaid minu ettekujutus sellest inimesest…
Tavaliselt me armastame ettekujutust, sest see vastab rohkem meie enda egole, meie minale ja meie enesearmastusele – kõigi võimalike meile sobilike tõlgendustega. Ja see õigustab meie empaatiavõimetust ja matslikku käitumist ja seda eriti just teise inimese suhtes, sellepärast, ET TA ON JU SELLINE…nagu MEIE teda endale ette kujutame, ja seeläbi ka endale lahti mõtestame.
Tegelikult aga võivad asjad olla hoopis teistsugused. Ja tavaliselt ongi. Me ei ole piisavalt kuulanud inimest enda kõrval, me ei ole mõtisklenud tema tegeliku sisu üle, me pole temaga rääkinudki, et miks ta nii või naa või teistsugune on…Ja isegi kui see teine on meile ennast juttudes avanud, siis me tavaliselt ei kuula üldse, või ei kuula eriti hoolikalt, ei fikseeri, ei süvene, sest iseendaga on ju nii palju tegemist. Oma minaga, oma egoga, oma stereotüüpide ja ettekujutustega…
Ja lugu poleks paha, kui selle mittemõistmisga kaasneks näiteks lugupidamine. See päästaks veel olukordi. Kuid lugupidamisega ollakse ka üksteise suhtes kitsid. Kui teine ikka tundub imelik, või ei tegutse, käitu ega räägi nii nagu meie sooviskime, siis lahterdame ta koha ülbete, pahade, kiusakate, jne kilda. Samal ajal enestele aru andmata, et tegelikult on ta lihtsalt teist moodi, omade väärtuste, tahtmiste ja mõtetega. Ja selles ei ole ju midagi paha, las temal ka olla õigus olla. Olla just selline nagu ta tahab olla…
Ainult et lugupidamist võiks harjutada, ja natuke ka süvenemist…süvenemist ligemiste tegelikku olemusse. See teeks elamise kergemaks, ja ilusamaks ka. Budistidel on soovitus, et õnnelikuks saamiseks tuleks keskenduda detailidele… Sest keskendumine võimaldab minna asjades sügavuti, ja võimaldav hakata märkama hoovusi, mis pealiskaudsel vaatamisel nägemata jäävad. Süvenemine annab elule intellektuaalse kvaliteedi, nii oma isiklikule elule, kui meie suhetele teistega. Ja kvaliteetne elu teeb õnnelikuks.

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: