Kodu on seal kus on su süda


Selle lausejupi korjasin üles ühest väikesest suveniiripoest Soomes, kesk metsi ja järvi, poolel teel Lahtist Jyväskyllä… Ja see on mind saatnud nüüd juba aastaid. Kuna ikka ja jälle maailmas ringi rännates pean vastama küsimustele, et kust olen pärit, kus on mu kodu. Huvitav, et välismaal elades on see teema palju jõulisemalt päevakorras. Tallinnas ja mujal Eestis pole keegi kunagi mult küsinud, et kus mu kodu on…
Saarlased on elu aeg rändajad olnud. Juba see mereline elamine siin on seda soodustanud, et mereteed on lahti ja ahvatlevalt kutsumas noori mehi. Ja teisalt, ka parema elu igatsus meelitab mujale, sest Saaremaa kivised põllud kadakavälude vahel pole just kõige suurema maise rikkuse allikaks…Lisaks veel sõjad ja poliitilised pöörded, mis tegelikult saarlased tõepoolest tuulte pöörisesse, maailma tuulte pöörisesse on kandnud.
Samal ajal on saalased minu kogemusel maailmas ühed tugevama identiteegiga rahvas. Ole sa kus tahes Uus Meremaal või Roomas, Saaremaa kui selline põksub hinges ja annab endast märku, niipea kui see on võimalik. Ja võimalik on see ju pidevalt – sest omades mõtetes oleme me vabad reisima koju Saaremaale just täpselt nii sageli kui soovime.
Iseasi on muidugi tegelike tulemiste-minemistega. Need on piiratud. Ja seda enam need mõtetes kojutulemised on võimsamad…Neis on idealiseerimise ja unistuse mõõtu. Neis on sellist tunnet, mida kodus olles tegelikult kunagi ei adu.
Sellest arusaamiskes tuleb kodust ära käia.
Saarlased on harjunud kodust ära käima. Saarlaste kommuun mujal maailmas on päris suur, nii nagu üldse eestlastegi oma. Egas Hemingway asjata seda eestlaste värki oma raamatus pole kommenteerinud. Ju ikka pidi olema, mida märgata ja raamatusse kirjutada.
Vabariigi aastapäeva künnisel on mõtted kodust ja Eestist taas tugevamad. Siin Jyväskyläs on meil Eesti sünnipäevanädal päris tihe – Eesti ja eestlaste seltsid on organiseerinud olemisi, saadik tuleb Jyväskyllä käima, ja Kaupungikirkkos on pühapäeval Eestile pühendatud jumalateenistus. Meid märgatakse ka siin Soome järvede ja küngaste vahel. Ja toetatakse. Selline tunne nagu endal oleks sünnipäev.
Eesti Selts tegutseb Jyväskyläs juba aastaid. Ja selle eestvedajaks on siiani olnud soomlased. Nn väliseestlasi pole siinkandis kunagi eriti olnud…Küll aga on siin mõned tööle ja õppima tulnud eestlased, kes ise aga organiseerusid alles möödunud aasta detsembris, eestlaste seltsiks Jyväskyläs. Eestlaste seltse on üle maailma palju. Ja neid peetakse vanamoodsateks, millekski, mis kuulub paguluse ja nn klassikalise väliseestluse juurde. Kuid ajad on muutunud, pagulust enam ei ole, piirid on lahti ja valikud vabad. Samas seltsid sünnivad ikka, sinna kuhu koguneb paar eestlast, on ka eestluse kants loodud. See on osa meie kultuuriloost ja järjepidevusest. See on osa meie olemisest ja kodutundest. Elu ja ajalugu on sättinud nii, et kõik eestalsed ei saa alati ja ainult Eestis olla. Neid on mööda maailma laiali jagatud, kas siis vabatahtlikult või sunniviisiliselt. Kõik on olnud ju valikute küsimus minevikus, ja on ka nüüd. Ratsionaalsete ja ka emotsionaalsete valikute küsimus…Eestlaste uudishimu ja uue otsimise kihk on meid hoidnud elus ja tugevad läbi sajandite. Ning oleks patt meid nüüd koju paigale sundida. See kindlasti nõrgestaks meid rahvusena.
Olen sageli võrrelnud eestlasi soomlastega – eestlased on nagu krantsid koerad, kellel soontes jumal teab missugust erisorti verd ja geene, soomlased on nagu tõukoerad – nende rahvus on massiliselt segunemata, sest nad ei ole oma metsade-järvede-kaljude vahelt eriti mujale kippunud…Ning ka nende füüsiline tervis on selle võrra hapram, ja nende vastupanuvõime. Seda saan juba nüüd küll omast kogemusest väita, et nii see ongi. Eestlane kestab ja jaksab paremini. Eestlane jääb ellu, sest krantsid üldiselt jäävadki ellu.
Kuid süda jääb ju ikka Eestisse, ja saarlastel Saaremaale. Ja kui meie kodu on seal, kus on meie süda, siis oma käimistega kanname me oma kodust olemist, mõtlemist, väärtusi ja arvamusi ka mujale maailma. Me külvame oma kodu ja kodumaad teiste maade vahele ja sekka. Ja meie olemisel, meie mõtlemisel ja kultuuril on jõud ja vägi teiste rahvaste seas. Just nende inimeste kaudu, kes “kodust läksid ja mujalt õnne otsisid…”
Sest süda on küll kodus aga süda on meiega ka kaasas. Süda on sillaks kodu ja olemise vahel.
Ja eestluse traditsioonid jätkuvad. Tänagi on rahvuslikud väärtused väljamaal elavatel rahvuskaaslastele olulised. Ei ole vaja karta, et need sõjajärgsed eestluse kantsid laias ilmas kaovad, sest maailma on muutunud ja väärtused teisenenud. Ei ole nii. Maailm küll muutub ja reaalsed võimalused teisenevad. Kuid midagi on, mis on jääv. Ja see on tunne ja teadmine kodust. Ilma selleta ei saa. Sest ilma selleta ei saa olla õnnelik. Õnn aga on vajalik eksistentsiks.

One response to this post.

  1. Posted by iltaka on veebruar 23, 2008 at 6:41 p.l.

    Ilus mõtisklus. Toredat aastapäeva!

    Vasta

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: