Prügimajandusest meie sees ja meie ümber


Minu vanaema, vana ja tark saare naine, ütles kunagi, kui mõni inimene lamedat ja labast juttu ajas, et selle inimese jutt on küll kui sea kusi…Siis ütles ta veel, et parem on üldse vähem rääkida – vaid siis kui sul midagi öelda on…Vanaema ütles seda kontekstis, mis väärtustas tarka juttu – seda, et kui suu lahti teed, peaks jutul sisu ka sees olema…Olen proovinud seda meeles pidada. Vahel on see õnnestunud, vahel mitte. Vahel olen suutnud olla esteetiline ja korrektne ning jätta endast avalkikku ruumi intellektuaalselt ökoloogilisi jalajälgi… Vahel aga olen reostanud nagu viimane labane … Üldiselt on inimesele omane, et ta toodab prügi, prügi on meie eksistentsi jääkprodukt.
Materiaalse prügi teema on aasta algusest Eestis kuum teema olnud – üllatus, üllatus – me peame mõtlema hakkama enne kui miski potsku miskisse suuremasse potskusse viskame. Trahvide hirmus sunniviisiliselt, aga ka sageli vabatahtlikult on vaevaline protsess käima läinud ja kõik maise elu materjaalne jääk on hakanud saama mingit korrastatust ja süsteemi nii isikliku kui riiklikul tasandil. Lootust on, et Futurama multikas nähtud prügi planeet jääb siiski olemata?
Aga mitte ainult vanad piimapakid ja kommipaberid ja kartulikoored ei ole prügi…Paraku. Prügi on ka see mis on meie peas ja mis tuleb välja meie suust. Prügi võib olla ka see, mida me toodame iga päev läbi erinevate meediakanalite ja kommunikatsiooniprotsesside. See on vaimne prügi, mis samamoodi reostab, nagu kommipaber, kartulikoor ja kasutatud piimapakk või kilekott…
Viimastel nädalatel olen ma mitu korda lugenud tõsisest ja siiani minu arust kvaliteetsest ajalehets Postimees (selle interneti versioonis) ühest blondist tütarlapsest … Seda, et ta on olnud ilmatüdruk ja kinnisvaramaakler (aga miks ta pole veel olnud näiteks günekoloog või tuletõrjuja, tahaks ma siinjuures uudishimulikult küsida – need ju ka auväärt ametid…ning ma ei imestaks, kui ühel päeval tuleks uudise, et tütarlapsest on suhtekorraldaja saanud, sest tänapäeavl kõik ilusad tüdrukud peavad natuke aega ka suhtekorraldajad olema…) Aga see selleks, leht kirjutab ka, et piiga elab koos kuulsa muusikuga, ja kirjutas peika laulule sõnad..sest väidetavalt olevat ta isegi Kreutzwaldi (või oli see Koidula) suguvõsast…Järgmisel päeval lugesin, et Vabariigi aastapäeva puhul on see sama tüdruk isegi president Pätsiga ühest suguvõsast (kõlab nagu nõukogude liidu kosmonaudi elulugu, kas pole?)…Või siis muud suured ja olulised uudis meedias, et linnapea Viisitamme arvates on presidendi vastuvõtt pingviinide paraad ja Vändra Aveli kuulutas, et ta ikkagi ei abiellu Arnold Oksmaaga…Kosovo kriis on kökimöki selle köige körval…No kena on, aga mis ma selle teadmisega oma elus peale peaksin hakkama. Sellest infost ei ole mulle muud, kui et paneb õlgu kehitama ja käsi pesema. Selline nilbe tunne on, et minu isiklik vaimse prügi kast ajab üle, ja ma ei saa seda prügi kuskile kallata, sest keegi salaja kogu aeg paneb minu prügikasti seda mentaalset prügi juurde… Keegi reostab salaja ja nähtramatult minu aju…
Ilusate meedias eputavate tüdrukute puhul mõtlen, et elame näeme – meedia loob oma kangelased, aga meedia ka hävitab oma kangelased, ja need (a la Karvamüsti ja lusikaga ennast alakehast kõdistav keegi Terje või Mann ja teised avalikud ühiskondlikud naiivitarid) tõenäoliselt ükskord samamoodi oma meediavitsad ka saavad, kui nad kriitiliselt iseenda suhtes mõtlema ei õpi. Viisitamme kõrgelennulisi avaldusi lugedes aga tuleb vaid muie suule – jälle üks narr tahab rahva seas popp ja päevakajaline olla… Seekord siis poliitnarr. Ja tema puhul ei ole enam ka mingit lootust positiivseteks intellektuaalseteks arenguteks, sest vana koera ikka ümber ei õpeta…
Ok. Ma saan aru, et rahvas vajab tsirkust ja leiba… Ma saan aru, et mõnel kibeleb edevus nahavahel nii kõvasti, et peab igal juhul korra nädalas oma nägu meedias nägema ja oma geniaalseid vaimuvägatusi meedias võimendatuna lugema-kuulma, et muidu tuleb alaväärtuskompleks peale… Aga. Teisest küljest – mis on kogu selle jama eesmärk? Saan aru, et Viisitaam tahab olla ustav parteisõdur ja järgmistel valimistel oma parteile kasulik… ei vajalik olla… Tüdrikud ootavad kindlasti oma printsi ja tahavad rikkaks saada, sest, nagu Hollivuudi staaride elust tulnud meediauudised räägivad – kuulsad on ju väideatalt ka rikkad. Ja kui sul on palju raha, siis võid jälle omale 30000 krooniseid saapaid osta, nagu ka üks muidu ilus piiga meedias oma tarbimisharjumusi hiljuti kuulutas. Ja ega siis ükski teine ilus tüdruk ei saa olla siis teistest kehvem…
Aga miks mina pean seda kõike ajalehest lugema ja telekast vaatama? Minu arvates on see prügi. Ma tahaks midagi sisulist. Ma tahaks lugeda kellestki, kes on ka millegiga sisuliselt hakkama saanud – näiteks intervjuud Doris Karevaga, kes on päris luuletaja, mitte Kreutzwaldi sugulane…Päris luuletaja on aga tagasihoidlik ja ei tüki mediasse, kuigi tal oleks tõenäoliselt palju ja tarka öelda…Tahaks lugeda ja vaadata ja kuulata mõnest tublist Vändra inimesest, kes on elus palju tööd teinud ja huvitavaid aegu ja olukordi näinud, aga mitte niisama ilusast piigast, kelle kangelasteod elus on alles ees, kui ta neid teha viitsib, ja kellest ma pole siiani aru saanud, et miks oli tal vaja end meediasse upitada (see on muidugi minu rumalus, et ma aru ei saa, aga siiski…)
Miks me väldime sisu ja tegeleme kestadega, siltidega, välimisega… Miks me vaimses elus lepime kommipaberite, kartulikoorte, kasutatud kilekottide ja muu sodiga, selle asemel, et nautida sisu (komme, kartuleid jm siis metafooride keeles kõneledes). Miks me vaimselt oleme nõus tarbima koori ja kestu, kui materjaalses elus selle kõik oleme prügiks tunnistanud? Jah ma kõnelen ehk liiga keeruliselt ja metafoorides. Ja minu sõnad on karmid ja julmad ja ülbed. Ning ka minugi teksti võib tõlgendada ju prügina. Ja kellegi jaoks ta kindlasti ongi prügi. Kuid …
Avalik ruum meie ümber on täis sõnumeid. Nii sisulised kui need sõnumid on, nii puhas ja esteetiline on ka avalik ruum meie ümber. Meedial on suur roll siin olla kojamees – kas lasta prügi lendu, või hoolega sisu ja rämps teineteisest eristada…Ja meedial on ka vastutus seda teha. Ka meelelahutusmeedial, sest meedia on meedia, ja siin ei ole õigustust vastutuse eiramisele.
Ja tegelikult, tõeliselt ökoloogiliseks saame me alles siis, kui me õpime kriitiliselt suhtuma ka avaliku ruumi reostamisse elik kui hakkame taunima mõttetut edevust ja läbinähtavat populismi mula. Ja kui hakkame väärtustama sisu. Ja ilusad tüdrukud ja vaprad poisid, kes kõik arvavad, et ainult läbi avaliku elu tegelaseks olemise ja läbi seltskonnameedia tuleb õnn nende õuele…mõelge enne kui parnassile ronite ka suu lahti teete..Jah, võib olla on selles kõiges sisu, mida mina sisutuks pean, aga sellegipoolest on ju asjad siis natuke valesti, kui keegi ei saa aru… Miks intervjuud Doris Karevaga on raske mõttetuks pidada, aga Vändra Aveli, Teise Arnoldi või mõne teise Postimees 24-s oma vaimu särada laskva tegelase juttude üle pole üldse keeruline irooniline ja irvitav olla…
Fakt on see, et mõistlik oleks siiski endale väga hästi selgeks teha, mis on see sisu, millega avalikus ruumis avalikult lehvitada, mis on see sõnum, mis avaliku ruumi avarustusee sinust kajama jääb? Sest tõsiasi on see, et elu meie ümber on muutunud, ja meedia olemus on ka muutunud. Oluliselt suurem roll ongi täna meelelahutuslikul ajakirjandusel. Kuid ka seda saab teha sisuliselt. Kõik on kinni selles, kuidas me asju teeme, mida me asjade sisse paneme. Seltskonna ajakirjandus müüb, õige. Rahvas tahab lugeda ilusatest inimestest ja siis selles valguses unistada…Kuid millised on valikud, mida meedia pakub? Milline on see intelligentsuse aste ja vaimne kultuurikiht nendes serveeringutes. Meelelahutus võib ka olla sisuline. Ja tõsine ajakirjandus vahepeal prügi. Need asjad ei ole mustvalged, lihtsad ammugi mitte.Ometigi on oluline, et me ühes asjad järgiksime kindlat joont – eelistades sisu kestale. Ja vältides prügi teket…Ning sealjuures enesekriitilised ja vastutustundlikud olles. Nii oleme ökoloogilisemad igas mõttes. Sest see, kui inimesed huvi pärast prügi lugema tulevad (klikkide arv postimees 24-s näiteks on suur) ei näita veel, et see neile meeldib. Inimene, va omamoodi loom on loomult ju hoopis uudishimulik.
P.S. Ilmunud toimetatult ka ajalehes Oma Saar(www.omasaar.ee)

2 kommentaari

  1. blogid on meie oma territoorium,ja kas me oma kodus toodame prügi või ei on meie valik. see ei puuduta teisi. tean lugu ühest Ruhnu naisest, kes elas suures majas, aga igas toas niikaua kui see sodi täis sai, siis kolis järgmisesse ja niikaua sai elada kui kõik toad oli täis reostanud…aga avalikus ruumis on selle asjaga tõesti keeruline, sest need asjad on veidi teisiti…avaliku ruumiga me oleme oma blogi kaudu seotud vast niipalju, et meie pks tänavale, avalikku ruumi on kas siis avatud või suletud või siis vaid osadele avatud, meie omal valikul…Tänaval, ehk siis avalikus ruumis, toimub see iiseenese väljanäitamine tsipa teiste reeglite järgi…kui kodus, ka virtuaalses kodus…

    Vasta

  2. Posted by sjgelle on märts 21, 2008 at 1:10 p.l.

    Tõsine ja tark jutt. Selles valguses on ka Internet üks suur prügimägi, mida meie ka aitame reostada oma blogimisega.
    Raske on otsustada, mis on mentaalne praht ja mis mitte. Mõne arvates on ainult seebikad väärt vaadata, sest seal on kõik arusaadav ja ettearvatav. Teine sülitab nende peale ja vaatab …politseikroonikat või… tõelisi väärtfilme.
    Meedia on midagi, mis pakub igale maitsele midagi. Nii ma valingi ainult endale huvitavat. Mind isegi ei ärrita sealt lugeda, mida arvab Liis Lass või Vändra Aveli.
    Sina, Kaja, oled meediaõppejõud, Sul on tugevad argumendid.
    Reaalne prügi on ikka õudne küll…
    Kena kevadet Sulle!

    Vasta

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: