Kõik me oleme vennad ja õed…


Mu sõpradel Belgias on suur mure…Paar nädalat tagasi toimunud keemiatehase plahvatuses sai viga kaks meest – noorem kergemalt ja vanem väga hullusti, üle 70 % ihust on saanud põletada… See vanem ja raskesti kannatada saanud mees on minu sõprade perest – Hilde mehe Eddy vanem vend. Olime Hildega plaaninud veeta koos nädalalõpu Antverpenis, olin selleks ekstra varem Belgiassegi sõitnud, ja selle õnnetuse valguses jäid meie meelelahutuslikud plaanid kõik vaid plaanideks. Mu sõprade mure oli nii suur…
Nädala sees me siiski kohtusime, Hilde tegi kodus süüa ja nad kutsusid mind endale külla – nad olid otsustanud, et eluga tuleb siiski edasi minna, sest Eddy venna kooma kestab veel nädalaid ja lahendused, mis tulevad on nagunii halvad…Ja kuidagi peab ju edasi elama…
See juhtum aga pani mind mõtlema oma õest. Ta on minust pea neliteist aastat vanem ja meie suhted on olnud väga imelikud. Kui olin laps, ei saanud ma sellest aru. Mäletan, et ükskord me kaklesime tapeedi pärast – õde oli juba omaette elamas, perekonnainimene, aga meil külas. Ema ja isa plaanisid remonti meie kodus, kus me kolmekesi elasime…Ja siis me läksime õega riidu selle pärast, et milline tapeet peaks meie kodus olema (tema ju seal enam ei elanud ja mina ei saanud aru, miks me peaksime tema maitse järgi valitud tapeedi seina panema )…Ja siis oli ta aastaid hiljem pahane selle peale, et ma oma klaveri enda juurde Tallinna viisin, sest et tema noorim tütar ei saa nüüd oma geniaalset muusikalist annet edenedada… Aga mina loll ei saand aru, et miks ma peaksin oma klaveri neile jätma…Ja siis oli ta tige ja pahane minu peale, et mina tema arveid ei maksnud, kuigi olin lubanud, sest temal oli ju väga raske majanduslik olukord, ja see polnud oluline, kuidas mina hakkama saan – aga ma olin kopsupõletikuga haiglas ja ei saanud maksta ka omi arveid, jne jne. Noh suurematest varanduslikest tülidest rääkimata, sest eks kogu rikkus ja vara on ju mulle ja ainult mulle tulnud, ja temale pole midagi antud ega tema pole midagi saanud ja üldse teda pole ka väidetavalt keegi kunagi armastanud…Selliseid näiteid on mul hulgi… Nüüd vanemas eas olen ma silmitsi faktiga, et mu vanem õde on mind mu sünnist saati vihanud, nagu ta isegi on tunnistanud ja avameelselt rääkinud – olla ähvardanud isegi kodust jalga lasta, kui ema uue ilmakodaniku tulekust talle rääkis…Vahepeal oli meil periood, kus me ei suheldnud üldse, peale ema surma… Siis ühel päeval tuli õde taas mu õuele, leppima. No mis mul saab olla inimese hea tahte avalduse vastu…Aga nüüdseks olen aru saanud, et see silme ees mesimagus esitus on kõik vaid etendus, sest selja taga on mu õe retoorika minu suhtes üsna irooniline ja täis põlgust ja kadedust, endiselt, ja võib olla varasemast isegi rohkem, sest vanusega kõik trendid ja tendentsid süvenevad – a la et ma pean end nii targaks ja tähtsaks ja nii edasi ja nii edasi… Ja muidugi mu rahakott on olnud tal hambus sellest ajast saati, kui ma ise omale teenima hakkasin (et ega tema ju ei saa oma lastele seda kõike lubada, mida mina oma lastele luban…). Aga ka seda on mu 14 aastat vanem õde näiteks mu emale ette heitnud, et ema mulle teksapüksid ostis – õde saatis kunagi emale süüdistava kirja, kus oli kirja pannud kõik, mida tema pole saanud ja mida mina kõik olen saanud, ja need teksad olid sinna kirja pandud. Ema näitas mulle seda jaburat kirja. Kõige jaburam aga on see, et kui ema mulle tõesti teksad ostis, olin mina juba 14 aastat vana ja õde seega 28 aastat vana, abielus ja kahe lapse ema…Ja kui mu õde sellises vanuses, kus emad veel riideid ostavad, oli, siis teksade moodi ju meil siin veel polnudki…
Ja noh näiteks sellist pisiasja, et mu vanem õde näiteks küsiks, et kuidas mul läheb, või kuidas mu tervis on(teades tõsiasja, et mul kaasasündinud jalaviga küljes on ja seega tervis pidevalt suht nigel)…Sellist asja lihtsalt pole, ma ei suuda meenutada ühtegi korda, kui ta mingigi osavõtlikkusega minu käekäigust oleks huvitunud…Rääkimata sellest, et ta näiteks tunneks huvi, kuidas mina oma rahadega välja tulen, kas mul üldse on mille eest leibagi osta…Jah, ta teeb mulle aeg ajalt visiite ja toob mu lastele komme ning vahel on temaga ka täitsa tore, aga ma tean, mida ta minust selja taga räägib, ma tean ja mäletan tema petutegusid aastate eest perkonna varadega…mäletan ja tean tema jutte ja käitumisi…ja see teeb mind skeptiliseks ja irooniliseks, ja ma ei suuda seda inimest enda vanema õena võtta, sest vanemad õed ei saa ju oma nooremate õdede suhtes niisugused olla…Või saavad?…Selles suhtes on veel hulgi pisiasju, millest võiks lausa raamatu kirjutada…
Ja siis ma mõtlesin, kui see Eddy venna õnnetus juhtus, et kui minu õe peres selline kole õnnetus oleks, kas mus jätkuks hingejõudu olla sama intensiivselt osaline kui Hilde ja tema pere on venna õnnetuses…(Muideks, kui minu poeg oli silmatraumaga aastaid tagasi väga tõsises olukorras haiglas, siis käis mu õde haigla parklas minu käest mingit võtit vmt pisiasja võtmas – ta ei tulnud üles palatisse vaatamagi, et kuidas mu poeg õnnetusest toibub, rääkimata sellest, et ta oleks poole sõnaga küsinudki, et kuidas meil läheb…)
Ma arvan, et kui mu õe kahe vanema lapsega, Guti ja Gatiga miskit paha juhtuks, siis mul vist ei tekiks küsimustki, teeks tõesti kõik, südamest ja siiralt, et neid toetada ja aidata…Aga õe enda suhtes… Vat ei tea… Loodame, et sellise dilemma ees ei tule kunagi seista…

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: