Et mis värk siis tegelikult selle targaks saamisega on?…


Kaks on tehtud, 13 veel teha, nagu Karutüdruk täna oma blogis kirjutab

Ausalt öeldes, ei tahaks ma praegu enam noor olla. Ehk siis mitte nii noor, et peaks mingeid küpsuse ja muudsorti eksameid tegema. Tõenäoliselt ma põruksin üsna kõvasti, vist isegi kirjandiga…muudest asjadest rääkimata. Eks meil ka omal ajal olid lõpueksamid suureks probleemiks, ja närv oli ikka kõvasti sees, ja õpiti päris hullu moodi. Kuid mulle tundub, et sotsiaalne surve oli siiski väiksem kui täna. Ei olnud ka mingit suurt katastroofi, kui eksamitulemused nii eriliselt suurepärased ei olnud.
Mäletan omadest keska lõpueksamitest, et mata eksamist vedasin enda vaevalt läbi, kuna see oli suuline eksam, siis pool hindest tuli tõesti selle eest, et olin koolis olnud tubli taidlusaktivist, ja aktiviste ei saa ju eksamilt läbi kukutada…Kesise kolme sain kätte…
Ajaloo eksamile läksin aga tõesti nii, et nägin unes, et saan Bresti rahust eksamipileti, ja õppisingi ainult selle pileti selgeks…Ja nii see läks. Tuligi teema Bresti rahu ja sain oma suurepärase hinde kätte…Ja ilus suvi oli, üks pikkade valgete juustega poiss oli mu pea segi ajanud. Ja ega eriti õppimisele küll ei suutnud kesknduda…
Jah, ega ma selle postitusega nüüd noortele ka head eeskuju ei anna, kuid…
Tahan öelda seda, et sel hetkel ja täna ja siin oleme me just sellised nagu me oleme, ja teeme asju just nii hästi kui me hetkel oskame. Ja kui me oskame, on väga hästi. Aga kui me ei oska, ei ole ka hullusti. Sest iga untsu läinud asi on tegelikult suurepäraseks õppetunniks ja võimaluseks järgmine kord asju paremini või targemini teha. Ja ideaalseid olukordi, inimesi ja lahendusi ju tegelikult ei olegi vaja. Me oleme väärtuslikud just sellistena kui me oleme, oma vigade ja voorustega, tarkuste ja lollustega. Ja ideaalne on see, et me kõik oleme väärtuslikud, oma puudulikkuses. Sest nii saab minna edasi, asju paremaks muutes…Kui kõik on niigi ideaalne ja väga hästi, on oht, et asjad jäävad seisma ja kopitama ja puudub motivatsioon edasi püüelda, puudub motivatsioon saada paremaks, areneda…
Noortele eksaminantidele aga – vötke asja mönuga, kaiffige seda, mida te teete. Ka õppimine võib olla nauding, tegelikult:)

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: