Täna pole kohe miskit kirjutada


Aga tahaks siiski …Mulle tundub, et blogi kirjutamine on nagu psühhoteraapia. Mõtete ja vaimu puhastamine, dzinni pudelist välja laskmine…Nagu mõnele kudumine näiteks, või lillepeenras sorkimine, või mingi muu käeline-ajuline tegemine…Ma arvan, et see vaimu ravimine ja stressimaandamine peaks olema just läbi ajulise-käelise tegevuse, või siis hoopiski hull liha suretamine, näiteks metsajooks, või jõusaali trenn vmt muskulatuuri piitsutavad tegevused… Muud viisid stresse maandada ja tööpäeva rutiinile vaheldust tuua on keerukamad (hobidega tegelemine välja arvatud)…Ma olen sageli mõelnud, et kuidas võib stressi maandada näiteks õhtul teleka ees diivanil lihtsalt vedelemine (ei mõtle siin mingi konkreetse sisulise saate või filmi vaatamist, see on teine jutt ja klassifitseerub siiski tõelise stressimaandamise või hobidega tegelemise ja meelelahutuse alla). Tean mitut inimest, kes väidavad, et selline sültjas mitte millelegi mõtlemisega kaunistatud poolunes vedelemine teleka ees diivanil maandab nende stressi…Minule aga mõjub see topelt stressavana, sest ma tunnen end mentaalselt ülespaistetanuna, kui olen õhtu läbi jooskvalt telekast mitte midagi vahtinud, ja sealt tuleva kraami kõik oma peast läbi lasknud, kasvõi osaliselt…(noh sest nõrgumise-tukkumisega nagunii osa jama siiski jookseb külgi mööda maha ja otse ajju ei satu, õnneks, aga siiski…). Ma olen mõelnud, et see mentaalne paistetus tuleb intellektuaalsest mürast, mida telekas toodab…Ja lõpuks lööb see ka füüsiliselt välja, ja tegelt on lisaks ajudele sellise õhtu lõpuks ka jalad ja käed paistes…
Magamine kui selline aga aitab, minu meelest, sest hommikud on alati helgemad kui õhtud, vist?Aga kõige parem stressi ja väsimuse peletaja on siiski blogimine, sellele järgnevad kõik käelised kaunid kunstid, siis tuleb kepikõnd, saun, mõni hea film ehk, vahel ka natuke potipõllundust ja mõnus uni omas voodis puhaste linade vahel…
Millegipärast inspireeris seda kirjutist Kukupai, kes rääkis rämpsreklaamist oma postkastis, ja millegipärast minu väike karu-aju hakkas tõmbama paralleele telekast tuleva mentaalse prahiga… Ja nii ma selle teleka ees vedelemiseni jõudsin, sest see tundus nagu prügimäel pikutamisena, mingil hetkel…tegelt mul stressi pole. Eelnev jutt on jummala “random” ja õhtune filosofeerimine elu mõtte otsinguil…

One response to this post.

  1. Posted by P6rgukiz on mai 8, 2008 at 6:21 e.l.

    Mõtlesin minagi eile, et blogisse kirjutamine on kui teraapiline tegevus 🙂 Vähemalt mulle 😀
    Kurb ainult, et vahel on perioode, kus lihtsalt tunned, ei ole no mitte kui millestki kirjutada, aga tahaks hirmsasti :DDD
    Aga õnneks läheb see mööda 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: