Mitte ilusat pole vaja otsida, aga sellist, keda suudad taluda…


Elamine on üks imelik asi, sa pead sealjuures ka teiste inimestega enda ümber hakkama saama, mitte üksi iseendaga. Fakt on see, et teatud suhetes sa lihtsalt seisad silmitsi tösiasjaga, et need inimesed on su ümber, sugulased näiteks, ja sa ei saa midagi teha, sa ei saa neid valida, kui ka sooviksid, ja sa pead nendega leppima…
Teisalt, ülejäänud inimised su ümber on köik valitavad – töökollektiivis, koolis, tänaval, seltskonnas, perekonnas…sa satud nende inimestega kokku, oled samas aeg-ruumis mingi aeg…Kui meeldib, saad seda olukorda pikendada, kui ei meeldi, saad minema jalutada, ja need inimesed kustuvad su eluloost, kasvöi osaliselt…Vahel on ka nii, et ei kustu, jäävad südamesse…fakt on aga see, et sa valid, kes nad on, ja mis positsioonis nad sinus ja sinu jaoks on…
Eriline valik aga on elukaaslase valik – ühest küljest nagu vaba, aga samas, kui sa oled ta valinud – siis on ta nagu sugulane…sa pead temaga leppima…kuid mitte alati ka löpuni – vöid käivitada jällegi oma vabade valikute rezhiimi ja seda rakendada…
Olen palju sellele möelnud, et mismoodi see elukaaslase valimine käib, ja ma olen aru saanud, et me valime tavaliselt valesti (ses mõttes, et valede kriteeriumite järgi, valimise protsess on vale). Ja jummala önn on, et sageli need valikud õnnestuvad ja head valikud tekivad…Me valime ju tavaliselt selle järgi, kes meile hirmsasti meeldib…Onju? Et nii ilus (see kipub olema esimene kriteerium, mida valimistel järgitakse), nii hea, nii vahva, jne jne…
Tegelikult me peaksime valima hoopis selle järgi, et kelle puudustega me suudame koos elada, kelle vigu me suudame aktsepteerida ilma, et see meile endile masendust ja stressi tekitaks, kelle veidrused me talume ja kelle halvad harjumused meid ei ärrita… Meie valikute põhimõtte peaks olema, et mitte ilusaid ja häid me ei otsi, vaid otsime neid, kelle puudused meid kõige vähem häirivad…Sest nagunii me kõik oleme puudustega, ideaalseid ja täiuslikke ju ei ole…
Häid ja õnnelikke valikuid kõigile…

One response to this post.

  1. Posted by kukupai on mai 8, 2008 at 8:20 p.l.

    Jaa, aga alguses sa ju ei teagi inimese puudusi ja kohe päris tükk aega näed teda läbi roosade prillide. Nii et see valik on suures osas õnne küsimus ka, kui kaua peab inimest tundma õppima, et otsustada temaga oma elu siduda. Minu vanemad panid pooleaastase tutvuse järel leivad ühte kappi ja on siiani koos, teised ei saa mitme aastagagi vahest ära otsustatud ju.
    Muide, täna olid perekonnaseisuametites sabad, 08.08 läks saadavaks abiellumispäevaks.

    Vasta

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: