Mälestuste taak…


Sobrasin täna vanades piltides. Vaja üks asi teha…

Vaatasin ja palju mälestusi ja mõtteid tuli meelde ja mõtetesse…Sattusin paarile pildile, mis väga haiget tegid, isegi praegu aastate tagant veelgi…
Olen nii öelda ametlikult need asjad, mis piltidega seoses meelde tulid, andeks andnud. Kuid unustada ei suuda. Ja täna neid vanu pilte vaadates tuli selline mõte, et me anname küll andeks erinevaid halbu ja inetuid tegusid, mis meie suhtes tehtud on, kuid mida see andeks andmine tegelikult tähendab? Minul on elus umbes täpselt nelja inimesega olnud selliseid olukordi, kus minu suhtes on äärmiselt inetult käitutud ja toimetatud…Ja nii öelda suhteline rahu maapeal on saavutatud neist kolmega…Aga milline see rahu on? Jah, sõnades ma saan öelda, et ma olen neile andeks andnud, ja sellega nemad eeldavad, et ma neid inetuid teemasid enam ei puutu. Nemad eeldavad, et ma unustan. Ja kui ma siis ikkagi vahest neid halbu asju meenutan, siis muutun mina süüdlaseks, et … et ma mäletan asju ja nimetan nimedega, mis minu arust nende nimi on. Seega siis, kas pole naljakas loogika inimestel – teed pahandust, teine kannatab, siis palud andeks, ja teine peab sellest hetkest oma mälu kustutama ja olnu olematuks vaikima, sest sina oled ju andeks palunud ja nüüd peab seejärel kõik hästi olema… Mis sest, et teine vb olla oma hinges pole asjast veel vabaks saanud…Kas sellises loogikas pole mitte piisav annus egoismi ja tahet domineerida? Kuidagi veider on, et kannatajast saab süüdlane, kui ta mäletab ja kui talle haiget teinud asjad ikka uuesti ja uuesti meelde tulevad? Või kui need haiget tegevad asjad on vaatamata andeksandmisele siiski lõpuni lahtirääkimata…Asjad sisuliselt ikkagi klaarimata…?Sõnades me ju võime andeks paluda ja andeks anda, aga ma arvan, et asjad jäävad sügelema juhtudel, kui me südames pole andeks andnud ja andeks palunud…Kui eksijad pole end tingimusteta süüdi tunnistanud ja siiralt tehtut kahetsenud…Siis ei saa ka kannatanud siiralt ja ennastunustavalt andeks anda…
Niikauaks jääbki tuli tuha alla hõõguma, ja iga kord kui asi meelde tuleb, ja kannataja julgeb sellest sõna võtta, tekib uus tüli…Nüüd juba selline tüli, et mis sa virised, ja mis sa norid…Või veel mingid variandid, igal juhul süüdistatavad selle suhtes, kes algselt kannataja pool oli…
Ma enda kohta olen mõeldnud. Et kindalsti olen ma ka mõnele inimisele elus liiga teinud, olen käitunud väga inetusti ja ülekohtuselt, alatult ka ehk…Ja kui need olukorrad on olnud selged ja teada ja mulle on öeldud, et ma olen sitasti käitunud ja tegutsenud, siis ma küll vabandan, aga ma ei ootagi teiselt seda, et ta minu sigadused unustaks…Sest mõranenud klaas nagunii enam ei helise nii nagu terve. Ja meie suhetes on sellest ebameeldivast ja inetust olukorrast mõra niikuinii…Need olukorrad aga, kus ma olen tahtamatult või enesele teadmata inetu ja paha olnud, on hoopis õnnetud, sest siis nagu ei teagi, et peaks vabandama. Ja tuli tuha all hõõgub jällegi…Ja mis veelgi hullem, üsna sageli on ka nii, et kui sa enda arvates ei ole olnud paha, siis teise arvates oled. Minul ühe inimesega (nendest neljast, keda alguses mainisin) on nii. Tema jaoks on minu reaktsioon tema tegudele ja käitumisele tõenäoliselt hoopiski veider ja enamasti ta tõlgendab seda hoopiski minu kiuslikuks ja pahaks iseloomuks, ise endale aru andmata, et ta mind jämedalt ja vastikult solvanud on…Sest ma tean, oma loomult on see inimene isegi hea, aga asjadest arusaamine on nii nagu ta on…Ehk siis, meie teod ja käitumised on reflektsioonid teiste inimeste tegudele, ütlemistele, käitumistele…Täna Karutüdrukuga tema psühholoogia eksami mälestuseks ka neid asju rääkisime…Kõik on omavahelises seoses, köidikutes…Me oleme oma mälestuste köidikutes. Ja selleks, et vahepeal neid köidikuid lahti saaks raiuda, on tegelikult vaja puhastustuld, mis iganes kujul see siis ka poleks, ausalt, põhimõttelist … Ja muutumist, suhtumise ja mõtelmise muutumist, eelkõige…Lihtsalt andeksandmisest siin ei piisa…Muideks, selle inimese ja olukorra, kelle pildid ja teod mul täna mõtted taas uitama ajendasid, osas võin ma öelda, et temale olen ma andeks andnud just sellepärast, et tema on muutnud oma suhtumist ja mõtlemist. Ja tänu sellele on mul hoopis kergem unustada. Tema on olnud oma patukahetsuses siiras, ja see on aidanud ka minul pahast üle saada…Samas see teine, kes oma olemuselt on tegelt hea, laseb samas vaimus edasi, viimati tegi teo, mis oli solvav ja mitmeti mõistetav eelmisel suvel, ja siis veel ise imestas, ja oli ilmselge, et ka pani pahaks minu reaktsiooni…
Nii et jah… ikka kaks tantsivad meil tangot siin elus…ja vahel me ei tea, mismoodi me tegelikult teiste jalgadel tallume, ja vahel me tegelikult ei oskagi tangot tantsida…ja vahel pole seda tango tõelist fiilingutki…ja kurb on, kui me endale olukorrast ausalt aru ei anna – et kui ei oska tangot tantsida, siis kas õpid või loobud… No nüüd see lõpp siin filosoofias läks päris metsa…aga olgu täna siis selline postitus, koos meeldivaid hetki meenutavate armsate kollaste lilledega, siiralt ja südamest suure karvase ja karuse käega korjatud ning oma Karuemale toodud…

One response to this post.

  1. Posted by elviina on mai 9, 2008 at 7:58 p.l.

    Elus tuleb tõesti kõiksugu asju ette, aga ennast lohutan selliste lahendamatute olukordade puhul mõttega, “selline ta on ja mis sa ikka tast saada tahad”, pealegi see aastate tagune mina kelle kohta oldi ülekohtune on ju ka muutunud ja uuel minul ei ole nii teravaid valu aistimusi konkreetsest olukorrast. Ega miski ei unune, kui just hirmus skleroos ei tule, aga kõik on hägusemaks muutunud. Jõudu ja jaksu.

    Vasta

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: