Elu ja surma paradoksid


Eelmisel suvel me veel kohtusime…Jõime koos kohvi ja naersime tühiste ja imelike asjade üle. Pidime ka koos minema paika, kus esimest korda seitsme aastaselt end koduõllest purju jõime, ja lootsime sest paigast leida samasugust rahu ja suvist rõõmu kui tookord 1970 aastal, suvel enne meie ühist ja pikka, ja ka suht vallatut ja seiklusterohket koolitee algust…

Teadsin su haigusest ju aastaid ja teadsin, et sa võitled, ja lootsin väga väga, et sa võidad…Kuid sel suvel, kui taas kodusaarele jõudsin, sain kurva teate, et sa oled väsimas…Veel kord tuli lootus, et ehk see on ajutine väsimus, sest inimesed ikka ju vahel väsivad…Ja ega sulgi kerge polnud, pidid palju pingutama, et hakkama saada…Aga seekord sa väsisid niimoodi, et ei jaksanudki enam tõusta…Ja eile läksid lõplikult…Igaveseks, alatiseks…Puhkama…

Jah, see et me sind taga igatseme ja nutame, on meie probleem, on meie egoism, sest tegelikult see lahendus, mis saabus, on sinule parim… See viib valu ja mured ja see teeb vabaks…Ainult et mahajääjatel on kurb, sest nüüdsest peavad nad sinuga leppima vaid oma mõtetes…

Ilusaid hetki sulle kallis sõber seal kaugel tundmatus teispoolsuses…Oli tore sinuga siin maailmas kohtuda. Laupäeval ehk näeme veel viimast korda?

Advertisements

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: