Karud hakkavad ärkama


Pole siia blogisse ammu enam midagi kirjutanud, teise, sellesse avalikumasse olen küll vahepeal möne söna poetanud, kuid ka mitte eriti aktiivselt.

Mötlesingi nüüd need blogid sedasi eraldi hoida, et sellised üldisemad ja rohkem tööga ja soome eluga laiemas laastus asjad lähvad sinna avalikumasse blogisse kajatampere.blogspot.com üles ja sellised isiklikumad asjad tulevad siia. 

Jah, on olnud suht pikk vahe, kus pole tahtnud oma tarbeks üldse kirjutada. Mitmel pöhjusel – töö pärast on raamatu kirjutamine pooleli, ja Soome raamatu käsikiri ka pooleli ja seega kogu Pegasuse lend kulub nende kahe üllitise peale ära. Kuid ka tervis on see sügis kehv olnud, kevadine selja “äratömbamine” Belgia reisil on kogu suve vaevanud. Isegi nii hullusti, et kesksuve lausa voodis pikali ja ülitugevate valuvaigistitega möödus. Nüüd on veidi parem ja töenäoliselt lähen varsti natukene ka noa alla. Soomes näe kah tuleb oodata järjekorras et eriarstile pääseda ja noaga kedagi enda kallale lasta.

Seega, olen heal meelel olnud talveunes, sest mis sedasi sandina ikka ringi ukerdada, kepiga ja viletsasti koperdades…

Aga täna oli ilus ja karge talvepäev, päike paistis ja suured männid, mis mu uue kodu aknasse kenasti sisse kiikavad oli röömsasti höbehärmalised. Kraadiklaas öues näitas hommikul  miinus 11 ja kena klassikaline Kesk-Soome talv on käes. Ja see ikka laseb päikesel ka ujedalt uhkeldada koos pakasega. Ses möttes, et pimduse selgroog on murtud ja nüüd saab vaid paremaks minna.

Kolleegid on köik endale nohud ja köhad organiseerinud, et pühadejärgne töötegemine liiga aktiivselt peale ei hakkaks, ja kasvöi mönigi lisapuhkuse päev oleks vötta – pikku sairasloma on trend praegu ja siin. Ollakse kodus ja loetakse Sofi Oksaneni Finlandia palkinta saanud raamatut Eesti ajaloost. Vahepeal aetakse vatipüksid jalga ja minnakse öue ka tatsuma, aga üldiselt on köik talvevaikuses. Veel. Järgmine nädal töotab juba uut pööristormi – loengud hakkavad ja koosolekud ja reisid…Kui nüüd arstid just vahepeal rajalt maha noa alla ei vöta, siis tuleb tormiline kevad. Önneks saab ülikoolis tormiliselt töötada ka nii, et jalgu väga vaja pole. Oluline on, et pea on otsas ja alles ja töökorras….

2 kommentaari

  1. Posted by sille on veebruar 1, 2009 at 9:53 e.l.

    tore, et su blogi jälle elluärgnud on. 🙂
    loodetavasti läheb ikka tervis tasapisi paremaks!

    Vasta

  2. mu sõbranna rennagi on sest oksanenist sissevõetud
    mul kahjuks pole õnnestunud teda lugeda
    istun ka kodus ja imetelen aknast talve
    ratastooli tantsust tulles oli bussiaknast ka nii mõnus vaadata kui imeline on eestimaa talvises rüüs
    miks need arstid sind siis rajalt maha tahavad võtta
    kas on midagi halvasti

    Vasta

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: