Himu


Täna tundsin järsku, et kirjutamise himu on tagasi tulnud. Blogi kirjutamise himu. Huvitav tunne üle pika aja siia blogisse sönu ritta seada…

Vahel on nii, et mönest asjast tekib küllastus. Viimane aasta oli minul küllastus blogimisest. Arvan ka teadvat, miks. Sellepärast, et olin terve viimase aasta kahe raamatuga höivatud. Üks raamat oli ametialane, kriisi ja riskikommunikatsioonist, oma vana professoriga kahasse loodud. Ja teine raamat oli Minu Soome. Kriisiraamat on nüüd juba toimetajate käes, samuti Minu Soome raamat. Tunnen et olen end nendel teemadel tühjaks kirjutanud, kuigi Minu Soomes oleks veel möni asi kirja panna, aga hetkel on tunne, et ei oska nendele asjadele seal öiget paika leida, vaja natuke veel settida…Loodan toimetajalt tagasi saada koos möne nöuandega, et löpuspurt ära teha…

Mulle tundub, et mönedel inimestel on vajadus kirjutada, ennast klaviatuuril toksides välja elada. Vahel saab seda liiga palju, ja siis tuleb kuskilt tagasi tömmata. Aga päris ilma ka ei saa. Natuke tunnen süüd, et raamatuprojektide töttu blogimine unarusse jäi. Aga ei sest midagi. Kui raamatutelt tähelepanu ära, ehk siis jälle blogi armsaks lohutuseks…kirjutamismaania rahuldamiseks…jah inimesi on igasuguseid ja pöhjusi kirjutamiseks erinevaid. Minu puhul, mulle vähemalt tundub nii, on tegemist nn “vere veaga”, geenidega sissekodeeritud haigusega. Aga sellisel juhul on see ju üks päris kena haigus ja tore on olla sellesse nakatunud. Vähemalt miskit tegevus, mitte niisama molutamine…

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: