Jöuluaeg Nirti seltsis


Elu on selliseks kujunenud, et üks mu omaaegseid hobisid – raamatute lugemine – on tänaseks täiesti teisejärguliseks tegevuseks jäänud. Akadeemilised kirjatükid on tekitanud teatud rutiinid ja tunnen end ruineerituna igasuguste tekstide suhtes. Selge märk sellest, et küll küllale teeb liiga.
Seda enam olen röömus, et suutsin Jöulude ajal vötta kätte Nirti esimese ilukirjandusliku raamatu. Olin lugenud katkeid sellest raamatust ja need katked tekitasid isu. Lugemise isu. Niisiis, esimese asjana peale Eestisse jöudmist, läksin raamatu poodi ja nöudsin endale Nirti raamatut.
Enne muidugi olin vilksamisi lugenud ka erinevates blogides ilmunud kommentaare – a la et järjekordne blogija ilmutab raamatu jne. Ja möni neist kommentaaridest oli ikka üsna julgelt ülbe ja lahmiv. Ja ega ma päris öiget sotti sellest eelluurest saanud – jäi segaseks loogika, et miks blogija ei vöiks olla kirjanik ja vastupidi ning mis möttes blogimine kirjutamise ja kirjutatava kvaliteeti peaks kahandama (Liis Lassi ja möne teise kirjanduslike katsetuste pöhjal ei saa ju ometi köigile üle kantavaid üldistusi teha)? Äkki seepärast, et olen ise ka nn blogijast kirjutajaks kasvanud nn kirjanik? Igatahes, kui nüüd Nirti raamatu pöhjal järeldusi teha, siis on ikka väga tore, et blogijad ka raamatuid kirjutama hakkavad, sest blogimine, see on töesti hea kirjutamise harjutamine ja harjutamine teadupärast teeb meistriks. Ja Meisterlikkus raamatu kirjutamisel on igati tervitatav ju.
Seega, igasugu muu Jöulu tingel-tangeli (sült ja pirukad ja külalised jne) körvalt näpistasin aega, ja asusin ahnelt Nirti kirjapandut neelama.
Mulle meeldis. Meeldis see lugu – selles oli piisavalt draamat ja skepsist ja kurbust… Selles oli tunnet ja emotsiooni. Selles oli paratamatust ja parandamatust…
Siis mulle meeldis veel Nirti kirjutamisstiil. Vahe sulg on parim, mida ühelt kirjutajalt tahta. Ja Nirti sulg on vahe, hästi treenitud (eks see blogimine ju teda ongi treeninud, lisaks niisama loomulikule andekusele).
Ja mida sa ühelt ilukirjanduslikult raamatult siis veel soovid? Emotsiooni oli? Oli. Nauditavat teksti oli? Oli. Seega täismäng. Ja ma ei kahetse, et Jöuluaja intellektuaalses möttes Nirtiga otsustasin veeta. Hea valik. Mis sest et blogijast kirjanikuks hakand. Ikkagi hea valik.
Üks asi jäi siiski hinge kriipima… Raamatut on küll ilukirjanduslikuks tituleeritud. Kuid mulle tundub, et seal on kahtlaselt palju Nirti tegelikku mina sisse pikitud. Kuid kas see ongi taunitav? Minu jaoks mitte. See andis raamatule veel selle erilise salapärasuse, müstilisuse ehk isegi, mis ta meelde jätab, selle oma näo, mis teda massist minu jaoks eristama jääb. Koos selle löputu küsimusega, et kus on piir tegelikkuse ja ilukirjanduslikkuse vahel. ja kas oma elu raskematest hetkedest raamatu kirjutamine vöib olla lunastus? Psühhoteraapia? Pääsemine oma painajatest?
Ei tea, ja vb olla polegi oluline. Lihtsalt hea raamat oli ja palju mötteid tekitav. Ja mitte vaid hetkemötteid vaid mötlemisainest pikemaks.
Lugege ka!

Advertisements

One response to this post.

  1. Posted by Nirti on jaanuar 8, 2010 at 5:54 p.l.

    *kõrvust tõstetud*

    Vasta

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: