Tähenduste taak


Me elame erinevate tähenduste keskel, aga kui sageli me sellele mötleme, milline on meid ümbritseva intellektuaalse ja materiaalse tähendus?

Aastaid tagasi Belgias propaganda ajaloo loengut kenadele Lääne Euroopa kasvatusega noortele pidades tödesin, et minu poolt neile näidatavatel Nöukogudeaegsetel propagandaposteritel puudub nende jaoks negatiivse propaganda konnotatsioon täiesti. Näiteks – Lääne poole valvsal pilgul vaatav Stalin oli nende jaoks niisama muidu muhe mees, tööliklassi jöudu sümboliseerivad massid koos oma tööriistadega – mingi muidu löbus rahvas, millest arvati, et ehk lähevad karnevlile vöi pittu ja viisnurk oli selgelt vaid jöulukaunistuse tähendusega.

Viisnurga ilmsüüta jöulukaunistuse tähendust olen kohanud ka siin Soomes, ning isegi keskmiselt haritumate inimeste seas, kes peaksid märkide konnotatsioonidest ehk veidi sügavamalt teadma. Kuid mis isiklikult ei ole sind puudutanud, ega see eriti korda ei lähe. Kui ikka kommunistlikus riigis elanud ei ole, ega siis valulikult viisnurgale ei reageeri küll…

Meie tölgendused on seega kinni meie kultuuritaustas. Mida haritum on inimene, seda laiemalt ta suudab asjadele vaadata ja seda mitmetahulisemalt märke enda ümber märkab. Siit samm edasi on analüüsivöime – lisaks märkamisele vajame ka oskust analüüsida, mida üks vöi teine ilming meie ümber tähendab ja miks möni protsess on just selline nagu ta parajasti on.

Pean tunnistama, et seda postitust sundis mind kirjutama minu eilne postitus pussnugade teemal. Ma olen sellest asjast nüüd mötisklenud ja aru saanud, kuivörd vähe meie, naabrid, üksteisest teame. Venelastega ei ole meil suurt probleemi, sest nende märgi ja tähenduste süsteem on meile viimaste aastakümnete jooksul liigagi hästi selgeks tehtud. Aga soomlased? aga lätlased? rootslasedki? Mida teavad nemad meist ja mida teame meie neist?

Ja kust need teadmised peaksid tulema? kes peaks öpetama inimestele kultuuri, tähendusi, traditsioone, ja mitte vaid enda omi, vaid laiemalt? Muidugi nüüd kindlasti tunnevad end puudutatuna haridusametnikud, et öppekavades ju on kultuurilugu ja muudki veel, et haritud inimesi toota. Kuid selle sama eesti haridusministeeriumi ametnik ei oska ilma täiendava seletuseta aru saada sellest, miks pussnuga nöukogude liidus kasvanud inimesele vöib olla veidi teisi tähendusega kui vabas rahvusriigis kasvanud soomlasele? Mida me siis nendest meie käsutuses-kasutuses olevatest öppeprogrammidest tahame?

Muidugi, usun, et laias laastus see olukord hull ei ole, mingites kontekstides toimib eesti haridus isegi nii hästi, et me saame öelda, et tegemist on haritusega. Kuid kas sellest piisab tänases keeruliste suhetega maailmas? Kas me äkki peaksime olema senisest hoolikamad selles osas, et kuidas me analüüsime konnotatsioone enda ümber?Äkki peaks faktipöhiselt käsitluselt jöulisemalt suundma analüüsipöhisele haridusele? Äkki ongi meie probleem see, et me ei oska tähendusi enda ümber märgata ega ka mitte analüüsida? Äkki siia on maetud meie empaatiavöime ja oskus maailma tunnetada ka teistmoodi kui vaid oma naba imetlemise kaudu?

9 kommentaari

  1. Noh, viisnurk ei ole siiski mingi asi, mida Stalin oleks nii ärahaaranud kui natsid svastika, kasvõi juba seepärast, et USAs tekitab kah viisnurk patriotismipuhangu, see nende tähelipp eksole 🙂 Viisnurgas võib vabalt hakatuseks seda jõuludeaegset Taaveti tähte näha või siis, miks mitte, EL-i sümbolit.

    Samuti, pussnoal ei ole minu elus kunagi olnud rohkem militaarset konnotatsiooni kui näiteks kirvel, tegemist oli tööriistaga. Kuidagi sattus mu elus ka nii, et ma tahtsin ikka tööd teha täiskasvanute vahenditega, seepärast eraldi lastetööriistu kuidagi ka mu elus pole olnud. Sõda mängisime me küll, see ei olnud sugugi ainult “vene poiste” asi, aga meil olid tavaliselt relvaks kujuteldavad laserid, või siis tuli end peita vaenlase lennukite eest – ning kui läks võitlemiseks, siis oli see relvadeta, füüsiline. Kuigim, hoovis vist täiskasvanud jälgisid, et ei oleks relvademängu, siis tuli mõni täiskasvanu ja keelas, sõltumata mängijate rahvusest. Ma mäletan, kunagi me mängisime raudoradega mingisugust absoluutset rahumeelset mängu ja keegi tuli keelama – et mis te siin jooksete ja mängite sõda ohtlike asjadega. Siis seleta, et ei ole sõda, et me oleme teisel planeedil ja need orad on automaattõlgid 🙂 Seega – mida sa veel soomlastelt ootad, kui me isegi oma märkides selged ei ole 😀

    Ka Lääne-Euroopa kasvatus ei ole minu arvates siiski midagi nii ühtset, ma ei kujuta ette mitte ühtegi Itaalia tudengit – või Prantsusmaa, või Kreeka, kuigi Kreeka võib ka juba ida-Euroopa olla – kellele see inimmass ei tekitaks “tööliste meeleavalduse” muljet. Võib-olla, et nad kõik Stalinit ära ei tunne, kuid selles ma siiski tahaksin kahelda, sest liiga palju nende enda ajalugu on läbipõimunud sellest, et Stalini pildiga hirmutati (või mõnel pool hüüti hurraa ja siis tegeleti valuliselt sellest taganemisega).

    Kultuuriõpetust eraldi… jah, ärimeestele ehk on vaja teatud osas, aga ma arvan, et seda asendaks väga edukalt sügavam ajaloo- ja kirjanduse õpetamine koolis ning ajaloo õpetamine just Aja Loona, mitte aastaarvude kroonikana, vaid ka suhtumiste, tõekspidamiste, ühiskondlike arengute tervikuna. Kõiki märke ja sümboleid ei jõua ära õpetada, aga kui sa oed harjunud erinevuste eksistentsiga, siis sa oskad neid uude ühiskonda sattudes otsida ning endale ja teistele lahti seletada.

    Kuigi, Euroopas elades, ma arvan, et Stalini ja Hitleri võiks siiski ära tunda, sirpi ja vasarat töölisklassi sümbolina teada, punalipust rääkimata ning svastikakasutust natside poolt…

    Vasta

  2. Mina usun, et Eestis on ka selliseid inimesi, kellele täheke ei sümbloliseeri kommunismi ja Stalinit esitavad postrid on lihtsalt naljakad oma provokatiivsuses. Usun,et on inimesi, kes ei vihka venelasi, vaid näevad ka neid kannattajatena. Usun, sest kuulun ise sellisesse suguvõssa. Minu vanavanemad, kes olid lastega mitu head pikka aastat Siberis ei vihkanud venelasi sellest hoolimata. Viskasid asja üle nalja. Lastele õpetasid, et eesti lipp on sini-must-valge, sama see, mis muud räägivad. Õpetasid, et ükski sümbol või märk ei ole ise-enesest paha või hea, alati tuleb osata näha mis kontekstis neid kasutatakse. Äkki meie viga on hoopis selles, et me ise rõhutame mingi märgi/sümboli tähendust väga isiklikult tasandilt vaadates ja väga ühekülgselt?
    Pisut teemast mööd, aga selliseid mõtteid tekkis.

    Vasta

  3. Posted by Maire on veebruar 23, 2010 at 3:08 p.l.

    Lõpuni mõista ei ole teisi kultuure ja rahvaid minu arvates isegi võimalik. Kooliharidusest on kindlasti kasu, aga palju mängib siin inimese silmaring. Kes on palju reisinud, elanud teiste rahvaste juures, on palju tolerantsem ja mõistvam. Paljusid nüansse polegi võimalik mõistma hakata kui pole ise pikemat aega vastaval maal elanud. Sama on ka kõigi keelenüansside mõistmisega. Olen olnud pikka aega tõlk ja suhtlen igapäevaselt võõrkeeles, aga kuna ei ela alaliselt sellel maal, mille keelt ma räägin, põrkun ikka aeg-ajalt ka tõlkides või kellegi tekste redigeerides selliste nüansside taha, mille kohta pean põliselanikult abi paluma, et suuta mõista.
    Üks asi on haritus, mis kindlasti mängib suurt rolli, aga väga oluline on just empaatiavõime. On asju, mida polegi võimalik ära õppida, vaid neid peab oskama oma sisetundega tajuda. Mis empaatiasse puutub, siis pole ju omal maalgi paljudel teiste käitumise või ütlemiste suhtes piisavalt mõistmist, seda enam ei suuda sellised inimesed mõista välismaalasi. Kitsa silmaringiga ja empaatiavõimetu inimese arvates on vaid see õige, mida tema õigeks peab ja õppinud on.

    Vasta

  4. Su punase propaganda näide tôi mulle kohe meelde mu kunagise arutelu kolleegiga, kel ka viks ja viisakas Lääne-Euroopa kasvatus. Veendunud ateistina väitis ta, et usk on siia ilma ainult silmakirjalikkuse genereerimise eesmärgina tekkinud. Ma sain ainult lohutada, et hiljemalt 20. sajandil oleks silmakirjalikkus ka ilma usuta tekkinud – nii mônigi tudeng käib rahumeeli ringi CCCP särgi peal, aga mis saaks, kui ta ilmuks haakristi vôi füüreri enda pildiga t-särgiga. Ajaloolane laua taga kôhistas naerda 🙂

    Inimesed tahavad ikka môelda lihtsalt ja vahel libastuvad lineaarsusel haritudki. Mind on iirlane ka tembeldanud venelasevihkajaks jne. Ônneks oli ta siiski nôus möönma, et nii nagu tema inglasevihkaja on minu venelasevihkaja natuke mitmetahulisem loom.

    Vasta

  5. On tõesti paras pähkel, kus ja kuidas õpetada tulevasele kodanikule meie naaberriikide ja ka kaugemate rahvaste taustu. Loogiliselt võttes peaks saama neid asju õppida koolis, sest kulutatakse ju sinna 12 aastat oma elust. Mina pean tõdema, et näiteks Läti kohta ei saanud ma koolist küll midagi teada, Leedust rääkimata, küll aga tuli näiteks ajalootunnis tundide kaupa analüüsida, kus suunas mingid väed kusagil Kaug-Idas mingis sõjas liikusid jne – nonsess (ütlesin seda muide tookord ka õpetajale).

    Ühtlasi tahan lisada, et kultuuride õpetus peakski olema laiem – et me suudaksime näha vene rahvuses ka midagi rohkemat kui lihtsalt meie anastjaid. Minuealistele on selgeks tehtud, et venelased on pahad ja kurjad kommunistid – selle tähenduse kanname paraku üle kogu rahvusele, sest võimalused Venemaale minna ja venelastega kokku puutuda on väikesed.

    MIs aga puutub konkreetselt viisnurka, siis kas pole ikkagi tore, et seda väga väga vana sümbolit saavad inimesed kasutada nii, et nad ei pea kogu aeg mingitele ajaloolistele õudustele mõtlema? Vajalik on muidugi asjade tähendusi teada, aga kas pole mitte parem, kui tähekest jõuludel kuusepuule riputades suudaksime siiski positiivseid emotsioone tajuda? Miks peab see vana sümbol saama sellepärast karistada, et julmurid on teda kunagi enda huvides ära kasutanud? Kusjuures tuleb lisada, et minul jõulutähekeste kasutamisega probleeme pole, sest minul kui 1981. aastal sündinul jäi Nõukogude aega ilus lapsepõlv, viisnurk oli üks pisike positiivne osa sellest, kuigi ajaloolised taustad on tuttavad.

    Vasta

    • Posted by kaja karuema on veebruar 23, 2010 at 8:10 e.l.

      nojah, seda asja vöib ka niimoodi vaadata, et proovida vanast ja halvast mälestusest vabaneda, aga see ehk polegi pöhiline. minu jaoks on pöhiline, et me aktsepteeriksime seda, et on olemas teistsugused konnotatsioonid kui meie omad, ja seda aktsepteeringut saavutab vaid kompetentsusega. minu arvates. sest ma ei usu, et keegi pahatahtlikult teisi ei möista. pigem see tuleb ikkagi harimatusest. minu arvates meie integratsiooniprobleemid on ka harimatusest, setap see Peebu möte, et oleks vaja kultuuriöpetust, on äärmiselt asjalik. ja see sinu näide lahingukäikude öppimisest ajalootunnis – jah, vb olla on seal ka miskit olulist, et kust kuhu miskid protsessid toimusid, kuid olen nöus, kultuuriline ajaloo möistmine on olulisem…
      keeruline teema jah, aga kunagi peaks neid asju eestis siiski lahkama hakkama, vöi ehk mötlema viitsima… arvan et meie mugavustsoonid on praegu liiga sügavad veel, et sealt vabatahtlikult välja vupsata ja ebameeldivatest ja keerulistest asjadest mötlema hakata… vöi ehk ei ole?

      Vasta

  6. Pean korrigeerima arvamust, et me tunneme venelaste märkide ja tähenduste süsteemi. Me ei tunne venelasi kuigivõrd, see nn teadmine paistab olevat lihtsalt Lääne-Euroopast erinevate stereotüüpide omandamine. Kunagi tegin presidendi kärajatel ettepaneku, et Eesti koolides oleks omamoodi Vene kultuurikoolitus ja Vene koolides vastavalt Eesti oma, analoogselt ärikultuuri koolitustega (kulttuurivalmennus). Marju Lauristin leidis, et väga hea mõte, aga sinnapaika see jäi.
    Olen mitu aastat teinud Soome firmadele Eesti ja Baltimaade ärikultuuri koolitusi, tükike statistikat, paralleelajalugu, kombeid, kogemusi ja akadeemilisi uuringuid. Sümptomaatiline on, et minnes näiteks Jaapani turule, võetakse ilmtingimata selline koolitus eelnevalt, Eestisse tullakse ju aga vendade-õdede juurde – mis seal õppida! Nii on kõik koolitused olnud firmades, kes on kõigis kolmes Balti riigis tegutsenud juba aastaid ja omal nahal kogenud, et mingi jama on, aga mis täpselt, ei saa aru. Eks meil ongi enam ühist kui erinevat, kuid probleemid tekivad peamiselt valedest eeldustest, ehk me arvame, et teised arvavad kõiges sarnaselt. Sama asi venelastega, me arvame, et me neid tunneme ja nemad arvavad, et tunnevad meid, tegelikult räägime pidevalt üksteisest mööda. Suhtlen palju nii venelaste kui soomlastega ja tegelikult on ääretult põnev vaadata maailma nende silme läbi – see on kohati üsna erinev meie omast.

    Vasta

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: