Emad ja tütred


Köige parem tunne on hommikul ärgata, kui su tütar kaugel maal, kus parajasti täna on Emadepäev, on öösel Näoraamatusse kirjutanud sissekande, millega teatab, et tal on maailma parim ema … Kuigi juba täiskasvanud, aga ikkagi memmekas… Heas möttes. Ma ise olen ka selline, memmekas… Kui minu ema 2000ndal aastal suri, olin siis juba päris suur tüdruk, 37 aastat vana kindlasti, sain sellise trauma, et ei saanud oma emast möelda, ilma et nutt peale ei tuleks. Nii suur kurbus oli ema lahkumisest… Ja isegi täna veel mötlen ta peale pidevalt ja vesi valgub silma, et küll on kurb, et ta seda vöi teist  vöi kolmandat asja ei näe ja teada ei saa… ja seda ma ei saa temaga arutada ja seda asja tegi tema nii ja seepärast on see ainuöige viis seda vöi teist asja üldse teha… Jah, selline tühi tunne on peale ema lahkumist, vastik täiskasvanuks saamise tunne…

Kui ma olin veel väga väike tüdruk, siis saatuse tahtel olin sageli haiglas ja ema oli alati minuga koos ja minu juures. Meie omavaheline igapäevane dialoog sellest ajast ja nendest haiglaolukordadest, mis jäi käibele kogu eluks ja mille sügavamat tähendust teadsime vaid meie kaks, oli: “Emme ole ikka juures ka!”, “Emme on alati Kiisu juures!” Nimelt, ta kutsus mind Kiisuks ( ja mu vanemat öekest Rotuks, ta oli rotiaastal sundinud ja tal olid patsid nagu rotisabad :))… Mina kutsun oma tütart ka Kiisuks…

Kui emal oli diagnoositud vähk, siis mötlesime, et mida vöiks veel teha, kuniks elupäevi on antud. Arstid ei olnud mu ema paranemise suhtes väga optimistlikud… Otsustasime 2000 aasta maikuu löpus, et pooles juunis, kui mul puhkus algab, lähme kahekesi Itaaliasse. Itaalia oli mu memme eluaegne unistus… Aga see reis jäi tegemata, sest juuni keskpaigaks oli memm juba nii viletsaks jäänud, et reisimine ei olnud enam vöimalik. Oleks me siis kohe, maikuus selle asja ette vötnud, oleks olnud köik hästi ja vähemalt ühe ema soovi oleks ma saanud täita. Aga see läks nii ja teist vöimalust enam ei antud. Me peame alati arvestama sellega, et elada tuleb täna ja nüüd ja kohe ja praegu, sest homme ei pruugi see enam vöimalik olla. Homme on nagu kingitus, mis vöib olla tuleb, kuid vöib olla ka mitte. Meie memm läks 2000 aasta jaanipäeval. Miks ma küll ei teadnud seda tarkust siis, et miski pole igavene ja käest lastud unistused ei tule kunagi enam tagasi… Tavaliselt…

Aga minul on see önn, et saan Emadepäeva kaks korda aastas tähistada, ükskord siis kui UK-s on Emadepäev ja teine kord siis kui Eestis. Aga tegelt, iga päev on emadepäev, sest emad on meil kogu aeg, päevast päeva südames….

Ulemisel fotol on minu ema ja minu Kiisu. Ema on selle pildi paberversioonile taha kirjutanud:

“XXIII üldlaulupidu, juuli 1999. a. Oleme laulupeol. Ave 10. a, vanaema 70.a. Avele on see esimene üldlaulupidu. Vanaema oli esimest korda Tallinnas üldlaulupeol 1947. aasta suvel. See oli XII üldlaulupidu”

Keskmisel fotol on Minu Memme 1947nda aasta laulupeol Kingissepa rajooni laulupeorongkäigu sildiga. Memme seljas need Muhu rahvariided on tähendusega, isa meil ju muhulane…

Ja köige alumisel fotol olen mina oma Kiisuga, Suure Kanjoni kaldal kallistamas 🙂

2 kommentaari

  1. Posted by Maire on märts 14, 2010 at 2:34 p.l.

    Väga armas postitus. Mul ka aastas kaks emadepäeva – üks Rootsis ja teine Eestis:)

    Vasta

  2. Posted by Anonüümne on märts 14, 2010 at 11:35 e.l.

    Nii väga tore ja armas lugu !!! 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: