Mönda asja teed esimest korda alles 47me aastaselt…


Nii see on. Me elamine mingit elu ja loodame, et iga asi tuleb omal ajal… Nüüd alljärgnev aga on üks aastaid hinges kriipinud ülestunnistus…

Nimelt, olen nii kaua, kui ennast mäletan, väga joonistada tahtnud. Kui esimesse klassi läksin, siis surusin end ka tollasesse Kingissepa Linna Pioneeridemajja kunstiringi. See oli üks väga popp ring ja sinna oli raske löögile pääseda. Aga kuidagi ikkagi nii juhtus, et mul lubati tulla. Mäletan seda esimest ja ainukest korda siiamaani – kunstiringi juhendaja, Saaremaal kuulus pintseldaja Ants Vares oli seal öpetajaks. Härra Vares palus mul siis midagi joonistada. Ja minu sooritus tunnistati sealsamas andetuks. Sinnapaika siis jäi ka minu joonistamishuvi rakendamine. Sinna Pioneeridemaja teisele korrusele paremasse tiiba, kunstiklassi, kus oli eriline pliiatsite ja värvide löhn ja mis tundus tollal, 1970 aastal minu unistuste paigana…

Elu hakkas aga omasoodu edenema, ja joonistamine oli koolis töesti selline aine, mida ma harva sain maksimaalse sooritusena tunnistusele. Ainult gümnaasiumis trehvasin sellist joonestamisöpetajat, kes arvas, et mind vöiks isegi joonestamisolümpiaadile saata… Noh joonestmine pole joonistamine, aga siiski – silma vaja ja kätt vaja ja perspektiivitunnetust ja mida köike veel… Ja käisingi – aga aega oli vähe, vöi ma lihtsalt ise olin aeglane… aga sellegipoolest, enam ei mäleta, tulin vist isegi mingi viienda vöi kuuenda kohaga ära. Olin iseenda üle tookord juba üllatunud ja tagantjärele nüüd veelgi rohkem. Ja hämmastunud ka sellest öpetajast, Jurkatam vist oli ta nimi, et ta mind, sellist andetut, söandas saata. Selle juhtumini olin ma igati käeliselt ja kunstiliselt kölbmatuks tunnistatud.

Aga elu läks omasoodu, olin oma emotsionaalse ja eneseväljendusliku poole andnud muusikale ja köigega enam ei jöudnud tegeleda. Sügavale hingesoppi aga armastus kunsti vastu jäi ja realiseerus käsitöös ja maniakaalses kunstimuuseumide külastuste kollektsioneerimises ja mötetes oli see ikka ja jälle kuskil kalevi alt piilumas…

Kuni aastal 2003 septembris kaitsesin oma doktoritöö. Ja selsamal päikselisel päeval, kaitsmise järel oma elu üle Jyväskylä Ülikooli parklas järele möeldes, avastasin, et ühtäkki nagu olid köik asjad ära tehtud. Mitte millegi poole polnud enam püüelda, köik tundus tühi ja löppenud. Ja siis, et mingi edasiliikumine siiski taas hakkaks, otsustasin, et nüüd järgmise asjana öpin joonistama. Üksköik on mul siis annet vöi ei. Pole enam mingeid Ants Vareseid otsustamas, et kas mul on annet vöi ei ole. See ei olnud enam tähtis.

Läks veel väheke aega, kui 2008 aasta sügisel leidsin Jyväskyläst fantastilise joonistamisöpetaja, Lilia Fedorova, kes ise andekas ja armastatud kunstnik, ja veelgi rohkem hinnatud kui kunstiöpetaja. Sest – tema öpetamismetoodikaga on vist töepoolest vöimalik ÜKSKÖIK KES joonistama öpetada – Peterburi kunstiakadeemia koolkond. Ja sealt mu uus elu hakkas. Esimesel koolinädalavahetusel maalisin 2 x 8 tundi apelsini ja vahepeal kaheksa tunni jooksul ei lahkunud laua tagant, isegi mitte tualetti…

Ja sel kevadel on üks minu töö esimest korda ka kohalike amatöörkunstnike näitusel väljas. Oleks tahetud rohkemgi töid, kuid mu enesetsensuur lubas anda vaatamiseks vaid ühe pildi. Olen öppinud ennast väljendama visuaalselt ja olen selle üle ääretult önnelik. Ja olen absuluutselt seda usku, et igaüks vöib öppida joonistama, kui on olemas suurepärane öpetaja.

Sel suvel tulevad mu kunstikooli kaaslased meile Saaremaale külla ja me teeme joonistamislaagri. Saatuse iroonia on see, et mu suvekodu naaberkülas elab vana kunstnik Ants Vares…

Advertisements

6 kommentaari

  1. Posted by Anonüümne on aprill 26, 2010 at 3:39 p.l.

    Avastasin Sinu selle loo alles just. Ja mida muud kosta, kui vaid, et – väga vahva, Kaja!
    Eks sarnaseid “paika panemisi” on kogeda saanud mitmedki… ja nagu ise väga hästi tead, ei tohiks neid tõsiselt võtta. Kui vaid just ses vanuses oskaks…
    Aga lõppkokkuvõttes võib olla ju isegi hea. On see vana tõdemus – iga halb on millekski hea. 🙂 Pole küll vahetult Sinu pilte näinud, kuid usun kindlalt, et neil on seda suurem tähendus. Lembit Sarapuu olevat kord vastusena kostnud küsimusele, et mis ta tahab oma pildiga öelda… et siis, kui tahtnuks öelda, oleks ta raamatu kirjutanud. Vot nii. Sina valdad nii seda, kui teist. Ja küllap kord ka selge, et miks just nii oli hea… Kõik ei ole loojad ja loovad, Sina oled. Ja võibolla ühel heal päeval kaunistavad Sinu raamatut Sinu pildid, mis siis üheskoos täiuslikud.
    Mina muide soetasin endale sündeka 🙂 , kah teostan oma nooruse unistusi. Nooti ei tunne, aga sõrmed kuulavad sisemist muusikat järjest paremini 🙂 Nii on.
    Mare

    Vasta

  2. Posted by Elina on märts 23, 2010 at 3:49 e.l.

    Tarja Halonen on sinuga samal teel! Tema alati ütleb, et iga üks oskab joonistada, tuleb ainult harjutada. Kes ütleb esimesel muusikatunnil viieaastasele viiulimängijale, et kuule sinust ei saa midagi? Aga paljud inimesed on valel arvamusel, et joonistada ei olegi võimalik õpida – kui sa kohe ei ole Rembrant, pole mõtet harjutadagi. Ja sama lugu ka matemaatikaga…

    Jääme oodama sinu teisi pilte!

    Vasta

  3. Posted by Maire on märts 21, 2010 at 4:34 p.l.

    Oi kui tubli! Tõsiselt hea meel on sellise inimese üle, kes oma unistusi julgeb ellu viia. Eks see oli meie ühiskonna omapära, et kui kohe andekusega silma ei paistnud, siis polnud alati ka suurest innukusest kasu, ikka praagiti välja. Mina unistasin lapsena klaverimängust, ükskõik kus klaverit nägime, tormasime kaksikõega kohe klimberdama… kuni lõpuks isa meile püksirihma pingutamise tulemusena koju klaveri ostis, aga selleks, et kaks õde korraga muusikakooli panna enam raha ei jätkunud. Kuna meid oli kaks, siis ei jäänud muud üle kui panime kella klaveri peale ja siis kordamööda mängisime, nii 10-15 minuti kaupa. Aeg oli täpselt ja võrdselt jagatud:) Õde käis klassiõega klaveritundides kaasas ja õppis natuke ka tema juures kodus, aga palju see laps ikka teisele õpetada jaksab. Tagasi mõeldes on väga kahju, et nii suur tahtmine mängida õige õpetuseta jäi. Olen mitmel korral mõelnud, et otsiks veel nüüd keskeas omale kellegi, kes õpetaks, aga hetkel pole kahjuks aega. Samas – hilja ei ole ju mitte kunagi:)

    Vasta

  4. Posted by Riina on märts 21, 2010 at 11:14 e.l.

    Antsu võiksite kutsuda ka laagrisse.Ta on muide supper hea portreemaalija ja oskab hästi õpetada. Ei kujuta teda küll ette tsensuurina, leebe ja heatahtlik inimene, vähemalt praegu.
    Kaja, oled tubli, ilus töö ja kvaliteetii näitab korralik viimistlus- paspartuu ja sobiv raam.Meeldivad ilusad kõrred ja tahaks kohe originaalis näha.Usun sinusse ja arvan, et sul on vaka all veel pilte,mida teistele näidata ;)))
    Anna aga minna! Harjutamine teeb käe soojaks !
    Riina

    Vasta

  5. Posted by Sille on märts 21, 2010 at 11:13 e.l.

    Väga ilus töö! Mina olen ka selline, kes joonistada ei oska. Aga täidan samuti oma lapsepõlve unistusi 39-aastasena. Kunagi ei ole hilja oma unistusi täide viia, eks ole 😀

    Vasta

  6. oled väga tubli
    imeilus töö

    Vasta

Lisa kommentaar

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: