Juhuslikud avastused


Juba mönda aega olen vilksamisi tähele pannud Leedu kunstniku Ciurlionise näituse reklaame tänavate kohel kölkumas. Aga alles siis, kui mu hea blogisöber Iltaka facebookis möödaminnes mainis, et sel pühapäeval on see näitus viimast päeva avatud, otsustasin, et lähen vaatama.

Ausalt öelda on mul Leeduga kummaline suhe. Vene ajal sai seal möned korrad vanematega ekskurseerimas käidud – sellest ajast mäletan kuradite muuseumi ja sealt ostetud savist kuraditega viinakarahvini ja pitse, mis nüüd vist kuskile asjade maale tagasi on läinud ja mäletan ka juhust, kuidas mu isa sealsamas muuseumis furoori tekitas, aga sellest ehk kunagi hiljem. Mäletan ka kellamängu Kaunases… Vilnius on mu mälestustes kuidagi kaugem ja külmem, mäletan vaid tösiseid inimesi ja kirikuid. Leeduga seob mind ka mu pikaajaline hea söber Tiiu, kes on üks väheseid (kui mitte ainuke) leedu keele filoloog ja tölk Eestis. Kuid see side on pigem Leedu hea vaib Tiiu töttu.
Tavaeluliselt on Leedu minuga seotud totaalse transiidiga – Eestist Euroopasse ja tagasi, sadu kordi ehk? Ja selles kontekstis on Leedu suht igav. Aga see suhe ei ole süvenev. Nii et pealiskaudsus on selle arusaamise nimi ja nii kahjuks on. Sellist kultuuritust ja suhtumist on muidugi keeruline aktsepteerida, kuid paraku need asjad praegu just niimoodi on.

Täna aga hakkas avanema minu ees Leedu hoopis omamoodi. Nimelt Ciurlionise kaudu. Kuskilt iidamast-aadamast muusikaajaloo kursuselt mäletasin sama nimega heliloojat, ja mul polnud örna aimugi, et see sama mees on ka maalikunstnik. Vat selline on selle nöukaaegse hariduse sisu. Öpid ühe jupi selgeks ja tervikust pole mingit ettekujutust. Täna siis, nagu kombeks öelda – kakskümmend viis aastat hiljem, hakkas see vigade parandus ja tunnetuslike aukude lappimine.

Pean kohe alguses tunnistama, et ma vaat et armusin sellesse mehesse. Ehh, tema piltidesse ikka 🙂 Ja midagi ei ole öelda, meie KUMU oskab näitusi kokku panna. Mida iganes need näituse ülespanijad taotlenud on, igatahes möjus on see olnud. Nii ka täna. Filmiruumist imbus näitusesaali pidevalt Ciurlionise kirjutatud muusikat ja selles rütmis oli piltide vaatamine veelgi möjusam. Ma ei tea, mis oli näituse kokkupanijate tagamöte, kui nad need teised Leedu pildimeistrid sinna Ciurlionise taha üles riputasid, aga seekord möjusid nad halvasti. Mitte, et need halvad vöi inetud pildid oleks olnud. Ei. Need teised olid tavalised, traditsioonilised, sellised pildid, mida mitmeid kordi erinevates kunstisaalides olen näinud, erinevad nimed all, kuid sisult suht samad köik. Ciurlionis aga oli totaalselt erinev. Isegi nii erinev, et kohati tekkis neid pilte vaadates hirm, et kas autor ikka suutis seda müstikat oma hinges taluda, et äkki pani endale käe külge – jätsin tema eluloo lugemise meelega viimaseks. ja olin kgu näituse vaatamise aja murelik, et kuidas ta jaksas niimoodi möelda? Kas see on kuidagi seotud tema lühikeseks jäänud eluga. Suur kergendus oli, tobe öelda muidugi, see, et tema surma pöhjus oli kopsupöletik. Nii proosaline ja tavaline tolle aja intellektuaalile. Kuid neid pilte vaadates oleks vabalt vöinud peljata ka tema enesetappu, sest need teosed olid nii hörgud, kunstliselt nii tundlikud, et … Ses möttes on muidugi tema suhteliselt normaalne öpingutele ja tööle ja perekonnale pühendunud elu isegi ehk liiga proosaline?

Igatahes, mu esialgne plaan minna ka neoimpressioniste vaatama, jäi katki, sest ma ei suutnud peale Ciurlionist enam midagi muud vaatata…

Mis mulle siis köige rohkem meeldis?Siin need on:

Lilled

Fuuga.

Nii musikaalne, nii eriline, nii hurmav.

Paar törvatilka oli ka – kohvikus polnd vett müüa ja söögivalik oli kasin – kuigi maja oli vaatamata pühapäevale külastajaid täis. Garderoobis aga istus lausa kaks tädi ootamas, et kesk 30 kraadist suve keegi oma puhvaika neile hoida toob ja Ciurlionise näitusest ei olenud muuseumi poes isegi köige pisemat mälestuseks sobivat suveniiri, lemmikpildiga postkaardist vöi posterist rääkimata. Ka poe müüja ei mäletanud, et neid üldse oleks olnud… Nonsens. Kumu sisuline töö on nii suurepärane ja köik, mis peaks seda toetama ja looma külastajale selle löpliku täiuslikkuse tunde selle ümber, oli nii hale.

One response to this post.

  1. Tore, et mu eilsest teatest ka kasu oli. Panin täna oma blogisse Kruusatee ka pikema loo koos piltidega ja Sulekesse ka mõned tolle blogi teemalised pildid. Vaata, Kaja, kui huvitab.

    See konkreetne näitus oli külalisnäitus Kaunase muuseumist ja nemad ilmselt selle niimoodi ka koostasid, ka oli nende film ja muusikavalik. näitus oli lahti juba aprillikuust ja esialgu olevat olnud ka nende “nänni” näituse teemal, aga seda ilmselt lõpuni ei jätkunud.

    Vasta

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: