Mõtisklusi moslemitega asjaajamisest


Ega ma araabia kultuurist, ega ka mitte moslemiklultuurist palju ei tea. Aga mul on nendega mõned kogemused. Ja mul seal nüüd ka mõned sõbrad. Peale viimast Lääne Sahara ja Maroko reisi on neid sõpru muidugi rohkem kui kunagi varem. Aga sõprade kaudu maailma vaatamine ongi huvitav ja ehk isegi kõige tõhusam viis elu tundma õppida.

Viimase reisi jooksul õppisin nii mõndagi. Näiteks seda, et moslemiga ei saa sa kiirustada. See tekitab neis koheselt bloki, ja asjad jäävad toppama. Seda asja olen ma praeguse eesti poiste pantvangi juhtumi juures kõige rohkem mõelnud, et meie eestlaste käitumine ja tegutsemine on olnud väga iseloomulik eestlastele, aga justnimelt moslemite suhtes selline, mis tekitab tõrkeid. Ja seda on ka tulemustest näha. Vaatamata operatiivsele tegutsemisele, tulemused on tegelikult olemata. Poisid on ikka kadunud. Tegelikult on siis tõsine vastuolu – kui meie valitsus ja diplomaadid oleks tegutsenud moslemikultuurile iseloomulikult, siis oleks nad koduses Eestis tõenäoliselt hullumeelse hukkamõistu pälvinud viivitamises ja mökutamises ja asjaga mitte tegelemises süüdistatud saanud jne.

Jah see aja mõiste on sealses kultuuris eriline. Üks mu sõber väitis, et sellega harjutatakse ja õpetatakse inimestesse kannatlikkust, mis on selles religioonis üks olulisi väärtushinnanguid. Ma saan sellest aru, aga ma ei suuda sedamoodi küll oma kannatlikkust treenida. Mõtlesin seal Sahara kõrbes keset mittemidagit, et võib olla see ongi meie probleem siin Euroopas, et me oleme kärsitud ja kannatamatud. Tahame kõike kiiresi ja kohe ja isegi veel rutem. Me jookseme oma elule järele ja tahame elult saada kõike ja veel enamat. Aga seda elu järele joostes. Moslemid tahavad ka elult saada, loogiline ju et iga inimene tahab, kuid nad ei jookse paaniliselt elule järele, vaid ootavad kannatlikult, kuni elu nende juurde tuleb. Ja see juhtub siis kui Allah arvab, et see peab juhtuma…

Ma ei ole veel enda jaoks seda mõtet kõige lõpuni mõelnud, kuid arvan, et siin on suur ja sügav maailmavaateline hoiak sees.

Ära röövitud eesti poistele aga soovin, et nende kannatlikkuse õppetund muu maailma kannatamatu ja tormleva päästeoperatsiooni käigus liiga piinarikkaks ei kujuneks. Kuskil on piirid ka vaprate eesti poiste jaoks, kes tõenäoliselt seejärel, kui nad kunagi tõesti vabaks saavad, teavad sealsest hoopis teistsugusest kultuurist meist palju enam…

Advertisements

3 kommentaari

  1. Posted by Kairi on aprill 10, 2011 at 10:23 e.l.

    Kaja, mul on sulle siia võrdluseks kommentaar aasia kultuurist. Nimelt, paar aastat tagasi, üritasin Tallinnasse rajada Jaapani poodi. Mina aga eestlaslikult tahtsin kohe ja kiiresti asju ajama hakata – äriplaan, mailid, kõned, plaanid – pahh pahh pahh! Asja võti oli see, et pidin EAS’i kaudu saadud jaapani kontaktiga ühendust võtma ning minu kiire pealelennu pärast ei kuulnud ma sellelt Tokyo ärimehelt ei kippu ega kõppu. Mõtlesin, et kas tõesti minu äriplaan ja arvutused, asjaajamine kui selline oli niivõrd vale, et isegi ei suvatsetud vastata? Aasta hiljem istusin Intercultural Communication tunnis ja kuulasin, kuidas prof.Elena Pruvli rääkis aasia kultuuriga suhtlemisest. Nimelt – kui nendega üritad äri ajada või üldse mingit pidi neile ligi pääseda, pead tükk aega suhtlema nendega nii, et äri teemat üldse ei puuduta. Tema sõnul võib see võtta aastaid, sest aasialane peab tundma, et ta on sinuga tõeliselt sõbrunenud, veelparem, vennastunud. Ja see on nii delikaatne teema nendega ärijuttu ajada, sest kui lendad läänemaa kultuurile omaselt plaanidega peale ja, et “teeme ära!” tuleb neile blokk peale ja kõik pingutused lähevad luhta. Analoogne teema minu arust moslemitega. Nii kui tahad tegutseda ja asja ajada, on blokk peal. Mina olen liiga kannatamatu selliste asjade jaoks. Ei teagi, kas see on siis nüüd halb või hea..?

    Vasta

  2. Posted by Katrin on aprill 3, 2011 at 1:23 p.l.

    See elule järelejooksmise võrdlus on väga tabav. Kuigi jah, ega mulle lihtsalt käed rüpes istuda ja oodata, et äkki keegi kusagil midagi otsustab, ei meeldi …

    Vasta

    • see ongi see kannatlikkuse aspekt. kohtasin seal ka tütarlast, kes kannatlikult ootas, et ta saaks aasta pärast abielluda, näiteks, ja enne seda oli juba mitu aastat oodanud. olukorrad lihtsalt ei lubanud abielluda ja lisaks oli peig veel teises riigis jne jne. see sealse kultuuri kannatlikkus on omaette mõtlemisaine sellessamuses eestlaste ja teiste eurooplaste toimekuse kontekstis. ma tõesti olen iseendalt hakanud küsima, et mida mul siis on rohkem, et ma toimetan, organiseerin, püüdlen, tegutsen, tormlen ja tõmblen kogu aeg? vastus on – ei midagi peale stressi…

      Vasta

Lisa kommentaar

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: