Mõtteid maailmas ringi rännates


Olen olnud liiga väsinud, et siia oma armsasse Karuema blogipessa viimasel ajal mõttemärke maha jätta. Natuke olen kirjutanud blogisse Üksinda omade seas, kuid sealgi on olnud “hapukurgihooaeg juba pikka aega”.

Täna istun siin Washingtonis hotellis, ilus ja roheline Ameerika linn mu akna taga oma elu elamas. Olen oma kuuenädalase Ameerika koolituse lõpusirgel, teisipäeva pärastlõunal algab pikk matk koju. Istun siin ja mõtlen, et peaks kirjutama. Mu siinsed koolikaaslased läksid täna õhtul tantsima, ma ei tahtnud. Pole sellist energiat, veel. Läksid teised tantsima ja olid poole tunni pärast tagasi – kellel polnud passi ja kelle pass oli vales keeles. Silvia (Columbia) ja Renata (Tsehhi) saadeti Wahingtonis ööklubi ukselt tagasi, kuna nad on väga väikest kasvu ja kõhnukesed – seega liiga noored. Ahmed (Egiptus) aga saadeti tagasi, kuna tema pass oli Araabia keelne. Selline sisuline näkku sülitamine siis muidu üsna positiivsele Ameerika elule selle päris lõpus. Selle viimase Ahmedi suhtes tehtud avalduse klassifitseeriks rassismiks. Mul on tõsiselt kahju, et Ahmediga nii käituti – on üks muhedamaid grupivendi siin. Ja noh kui Silvia ja Renata pimeduses kuskile ilmuvad, võib neid tõesti teismelisteks pidada, eriti arvestades Ameeriklaste mõõtusid laias plaanis, ja pimeduses ju kortsud näos välja ei paista, nii et heas vormis neljakümnele lähenevad naised annavad siinsete ilukriteeriumite järgi küll tiinekate mõõdu välja…

Eks ma siin neid muljeid nüüd tasahaaval seedin ja kirjutan ehk ka rohkem lahti blogisse. Viimased kuus nädalat on olnud AMAZING (meie grupi sismine nali, lansseeritud Jeemeni poolt) kogemus, elamusi ja muljeid on nii palju, et kohe ei oska pajatadagi. Kes viitsib võib mu repliike Twitterist seirata, saab ehk väheke aimdust sellest, mis siin juhtunud on, aimdust poliitiliselt korrektses vormis, kuna meie tviitimist jälgib kohalik programmi juht ja Ameerika Riigidepartemang, kes meid rahastab.

Täna küsis programmi uudiskirja toimetaja minu käest, et mis mulle siin viimase kuue nädala jooksul kõige rohkem meeldinud on ja pean tunnistama, et mul oli talle raske (jälle poliitiliselt korrektset) vastust anda. Sest ühest küljest, tunnustan organisaatorite tööd ja annan au kogu selle kupatuse haldajatele, kuid teisalt – nii mitmedki asjad olid sellised, mis oleks võinud olemata olla. Ilma kahtlusteta on aga kogu selle SUSI programmi väärtuslikeim osa see, et olen saanud endale 16 uut sõpra, mõttekaaslast, relvavenda … üle terve maakera. Elada kuus nädalat koos kuue moslemimehe, kahe budisti, ühe hindu ja kahe katoliiklasega on omaette kogemus. Hakata aru saama nende inimeste olemusest ja nende kultuuride olemusest. Hakata aru saama nende naljadest ja tajuda tõsiasja, et nad on hakanud aru saama ka minu sarkastilistest Põhjamaalasele omasest kahtlasest huumorist. On ikkagi suur saavutus kultuuridevahelises integratsioonis, kui valge naine küsib ilmsüüta näoga moslemimehelt, et kuule, kui moslemi mehel on kuus naist, siis on see haarem, aga kui ühel valgel naisel on kuus moslemimeest, et mis see siis on, ja kui moslemimees selle peale laginal naerab… Või et budist pärast paari päevast lahusolekut (reisisime Washingtoni kahes grupis) tuleb su juurde ja teatab, et tead kuidas ma igatsesin su hullu huumorit ja seda kuidas sa asju sõnastad… siis kas on olemas paremat teineteisemõistmist ja üksteisest arusaamist, kui erinevate kultuuride igatsus teisest kultuurist tulevate detailide järele? Ja nii edasi ja nii edasi. Neid näiteid on viimase kuue nädalaga kogunenud palju ja järjest sisulisemaks need lähevad. Ei kujuta ette, kuidas esmaspäeva õhtul üksteisega hüvasti jätame. Jah, on vahetatud kontakte ja on lepitud kokku juba eelnevalt, et hoiame kontakti ja et ei ütle mitte “good buy” vaid hoopis ” see you soon”, kuid ikkagi on kurb tunne juba praegu, sest meie grupp on tõesti sisuliselt kokku kasvanud, hakanud ühte moodi mõtlema, on tekkinud meie tunne, mis on kinnistunud ühistes kannatustes mööda Ameerikat reisides, ühistes igvalemistes, ja ühistes vaimustumistes, ühistes söömingutes ja Ramadani pidamises solidaarselt moslemitega ja grupitöödes ja üksteise toetamises ja aitamises inimlikes hetkedes…

Jah, mu uued parimad sõbrad on Pakistanist, Egiptusest, Jeemenist, Nigeeriast, Keeniast, Indiast, Nepaalist, Columbiast, Ukrainast, Vietnamist, Malaisiast, Indoneesiast, Tsehhist, Poolast, Türgist, Sudaanist, Ameerikast…

Ja koos oleme me viimase kuu nädala jooksul reisinud Pittsburgis, Clevelandis, Atlantas, St.Louises, Sugercreekis (Amishite maal), Washingtonis ja muidugi Columbuses ning Athensis (Ohios), istunud ja kuulanud loenguid, teinud grupitööd, kannatanud sooja, külma ja nälga, kurbust ja rõõmu, väsimust ja tüdimust, innustust ja hoogu… Aidanud üksteist ja olnud toeks ja mida kõike veel…

On tõesti selline tunne, et parim, mis inimesega elu jooksul juhtuda saab, on siiski ikka ja ainult sõprade leidmine…

 

 

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: