Kui alles jäävad vaid asjad: ühe diivani lugu


Mind on kasvatatud nii, et oluline on alati vaim ja mõte, inimese sisu. Olen püüdnud selle kasvatuse järgi ka aastaid elada, kuid nüüd, alles nüüd kui mu vanusele hakkab number viis ette rulluma, olen hakanud aru saama, et tegelikult kaob kõik ja sisu muutub mõttetuks, sest see kaob koos inimesega. Ja isegi, kui ühest inimesest jäävad mõtted ja mälestused teistele, siis kaovad varsti needki, sest ka need inimesed kaovad… Ainukesed, mis ehk väheke kauem siin sinatses maailmas ajahambale ja totaalsele kaduvikkusele vastu peavad, on asjad, esemed… ja puud. Nii et pole mõtet halvustada seda materiaalsust, asjadele mõtet otsivat ajatut. Asjad me ümber on need, mis meid, meie vaimu ja vaimsust, meie sisu ja mõtet tegelikult edasi kannavad, sest asi suudab ajahambale inimesest kauem vastu panna.

See vana diivan siin vana talu õuemurul jutustab ühe vana perekonna vaikset lugu. Minu vanavanemate lugu. Ja on üks väheseid materiaalseid märke nendest inimestest, kes mulle kallid, kui keda enam ammu ei ole materiaalses formaadis. Minu lapsed ja nende lapsed, kui need kunagi peaks sündima, neid inimesi üldse enam ei tea ega tunne, kui vast ehk mäletavad juttusid nendest, ja teavad ehk veel seda vana diivanit, mis aja ja loo kiuste veel alles ja olemas ja isegi päris diivani moodi välja näeb, kui hoolega vaadata…

Selle vana diivani olevat toonud merereisilt kaasa minu vanaisa, kes oli tsaari Venemaa laevastikus kapteniks ja tüürimeheks ja kes sõitis noorena merd ja elas maailmas oma elu enne, kui ta kodumaale tagasi tuli  ja minu vanaemaga abiellus. Jutud olid, et vanaisa olla jäänud esimese ilmasõja ajal Inglismaale ja soetanud endale seal ka pere – saand lapse kirikuõpetaja tütrega. Mis seal aga juhtus ja miks kõik on läinud nii, et sellest elust keegi kunagi midagi rohkemat pole rääkinud? Miks on mu pidlialbumis pilt vanaisast võõrsil, kust pool pilti on ära lõigatud ja mille taga venekeelne tekst tervitustega kodustele kaugelt maalt? Miksisid on palju õhus ja tegelikult ei tea enam keegi, mis juhtus ja kuidas asjad tegelikult olid. Vana diivan võiks teada, aga tema ei räägi muud, kui et oma heitlikku saatust…

Kui vanaisa suri, kolis vanaema peagi Saaremaa kolkakülast Kuressaarde tütre, minu ema juurde elama, ja üsna peagi hakkas vana elumaja lagunema. Ja asjad seal sees jäid omapäi. Kuni millaski keegi võõras tuli majja ja nülgis diivanilt naha. Hea naabrinaine tassis diivani lagunevast majast oma juurde, õmbles riide peale ja päästis diivani elu. Hiljem õnnestus naabrinaiselt diivan tagasi saada, kuigi tema lapsed seda meile väga pahaks panid. Vana naine, kes diivani päästis, andis aga heal meelel diivani selle päris koju tagasi.

Vahepeal oli diivan Tallinnas minu juures ja siis viisime ta tagasi Saaremaale, sest majad said vanas talukohas uue hingamise ja elu viis meid tagasi vanaisakoju. Kuigi selles kodus ei olnud enam vanaema ega vanaisa. Ei olnud enam ka ema ja isa. Aga koht ja asjad, ja vana diivan olid veel alles.

Oleks ju võinud seda diivanit ammu remontida, kuid see on kallis töö ja seepärast sai seda diivani elluäratamist ikka edasi lükatud ja loodetud, et ehk ajad ja olud lähevad paremaks ja küll jõuab veel. Sest diiavnid ju peavad kauem vastu kui inimesed…

Nüüd on siis vanaisa vana diivaniga juhtunud see hea, et on jõudnud meistrini, kes vanakesele ehk uue hingamise annab. Sel nädalavahetusel läks vanaisa vana diivan sadulsepp Eha kätte. See on märgiline minek, sest 11.12 on vanaisa sünnipäev(ja ka minu ema sünnipäev – see et perekonnas sünnipäevad kokku langevad pidada tugeva pere tunnus olema?). Olgu see siis vanaisale sünnipäeva kingiks, see jutt siia interneti avarustesse, kust see kunagi ehk ei kao ja see meenutus sellest ammusest mahavaikitud loost ja see mõte ja soov et see perekonna lugu ikka selles vanas diivanis edasi elab, hoolimata inimeste ajalikkusest.

Nii ääremärkuse korras – mu vanaisa diivanil on ka kultuurilooline lugu, sest mu vanaisa on kirjanik August Mälgu vend, ja kogu see diivanisaaga on aset leidnud vennakeste lapsepõlvekodus… Aga see on juba hoopis teine jutt. Mõni aeg tagasi uurisin August Mälgu tütrelt Hallikilt, kes praegu on meie suguvõsa vanim elusolev legend, et kas ta ehk mäletab midagi oma lapsepõlvest – kui ta kodus oma vanemate jutte kuulma juhtus – et onu August ehk rääkis oma naisega oma venna elulistest juhtumistest meremehena kaugetel maadel, kaasa arvatud siis perekonna lugu Inglismaal. Kuid kahjuks ei ole sealtki enam midagi mälestustelaadset restaureerida.

Ja jääbki vaid diivani taastamine. Sünnipäevatervitused sulle, vanaisa! Täna tean kindlalt, et olen sinult pärinud selle meremehe hinge. Ja see on edasi rännanud ka minu lastele. Perekonna parimad kombed on siiski alles. Mis sest, et kõik muu on kadunud. Ja muidugi see, et meil on alles su diivan ja veel üht teist vana koli, millel hindamatu emotsionaalne väärtus.

Pildil minu vanaisa Mihkel Mälk. Pildilt ära lõigatud pool on olnud perekonna tabu teema ja saladus aastaid. Ja selleks ta ka jääb, sest inimesed, kes teadsid vastuseid, on läinud…

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: