Litu-Lätu, uudishimu: reisikiri vol 1


Ajasime nädalapäeva tagasi vanamehega auto kurjaks: pakkisime igasugu kilakola (elik matkavarustust: gaasipliit, telk, magamiskotid, toidunõud, söök, vetsupaber, ravimid, sääsetõrje vahendid…) täis ja tankisime nii et auto ägises, keerasime ninaotsa lõuna suunda ja raputasime maha labase argipäeva.

Leedut ja Lätit väisab eestlane tavaliselt transiidituhinas, enne ja pärast suurt Euroopa vallutamist.

Meie otsustsime Läti (osaliselt) ja Leedu vallutada tõsisemalt. Sõnaga – võtta oma maailmatunnetuse kaardile mõned märksõnad: Klaipeda, Palanga, Nida, jne

Esimese päeva õhtuks polnd me palju edenenud, sest vanamees tahtis esimest korda sel suvel merd katsuda, kodulinnas (no mis teha kui ületöötand mehed nostalgitsema hakkavad): puhkuse tunde tekitamiseks peatusime Pärnu rannas, et vanamees saaks end vette kasta ja mõelda, et puhkus on alanud ja et ka peale Hemingway’d on vanemad mehed ikka merd vaadanud… Mina võtsin punase veini esimese ettejuhtuvas Pärnu rannabaaris ja pean tõdema, et teenindus oli nii s—ttt et lausa kolme t-ga tuleb sellest kirjutada. Ja rahvast oli liiga palju, ja üldse, minu armsa abikaasa (alias Vanemees selles loos) vaimustus Pärnust ei lange minu arvamusega kohe mitte kokku. Aga see selleks. Samas, meie puhkuse kunstilis-kultuuriline avalöök Pärnu Moodsa Kunsti muuseumis oli siiski väga kena. Selle kohaga on mul kaks korda olnud kogemust ja mõlemad korrad on olnud kenad, Üllatavalt kenad. Vaat et kenamad, kui mõnes Tallinna prestiizhikas kunstinäituse paigas (pean siin silmas justnimelt Tallinna Kunstihoonet). Seekord olid Pärnu muuseumis ka kenad postkaardid müügiks, millest ühe leidsin just oma Belgia sõbrale Hildele sünnipäevaks sobiliku olevat. Eelmine kord ostsin Barbile sealt kassiga ehte, mis ka väga sobilik  tundus mu heale kolleegile kassifännile. Üldse kena atmosfäär ja väga hea näitus:

Pilt

Siinjuures tahaks muidugi küsida, et millal teie viimati Kalev Mark Kostabit lives juhtusite nägema? Ei mäleta, jah? No vaadake siis seda pilti ja mõelge kahetsusega, millest te ilma end jätate….

Pärnu hetkede lõpetuseks jäi muidugi ämma külastus. Vaatamata meie keerulistele suhetele minevikus, tuleb tunnistada, et tegemist on äärmiselt vitaalse ja targa naisega, 91 a ja nii erk veel. Annaks jumal mulle endale nii terast olemist sellises vanuses… Kui üldse elupäevi nii pikalt jätkuks… Aga ega see Pärnut armsamaks tee.

Õhtuks jõudsime Riia külje alla ja otsisime kohta, kuhu oma telk püsti panna. Ning sattusime mingit va karurada mööda kunagise sõjaväe osa ja polügoni taha kämpingusse, mis oli sümpaatne, kenad puhtad majakesed, ujumisvõimalus ja üks ütlemata naljakas maja kõigele krooniks. Aga mis seal ikka imestada – Läti värk:

Pilt

Seega telki üles ei saanudki ja magasime nagu tsiviliseeritud eestlased kunagi, naabriks teised eestlased ja natuke muid rahvaid ka, kenas kuudis, mida kämpingumajaks kutsutakse. Ujuda saime tehisjärves nii õhtul kui hommikul, ja üldine mulje Lätimaast sai igati kena. Sinna maale polegi vaja hotelli minna: looduses on palju mõnusam. Isegi lauaksel maja ees oli kividest südameke sisse mutsitud. Minu südame see punker igatahes võitis:

Pilt

Pilt

Hommikul Leedu poole teele asudes oli süda seiklushimu täis, ja meel avali. Ega meil polnudki sellist kindlat plaani et kuhu ja mida… Lihtsalt läksime. Ja see juhuslikkuse moment lisas asjale võlu. Hommiku kohvi suvalises teeäärses puhkepaigas, lõuna sama moodi, juhuslikult Karu kohvikus:

Pilt

Läti tervitas meid oma uimases suvekuumusega pikitud sõbralikkuses ja veenis selles, et isegi lätlased on paremad teenindajad kui eestlased. Ning olgu neil neid varbaid palju tahes (vihje ühele lollakale rahavalikule naljale), on nad kenad ja rahulikud inimesed. Ja Lätimaa ise ka sümpaatne, vaatamata mürgiputke vohamisele ja kohatisele Muhu saare kiviaedadega sarananevatele autoteedele.

Läti on Läti. Tekitas mõtteid ja ideid. Tekkitas tundeid. Positiivseid. Ja kahjutunnet ka natuke – et miks me oma naabritest nii vähe teame. Miks nende tegemistesse nii vähe end pühendame.

Igatahes mina sain inspiratsiooni: kui ma kunagi endale jänesed võtan, siis ehitan (või palun kellelgi seda teha) neile samasuguse majakese nagu lätlased Karu kohviku õuele oma jänestele olid ehitanud:

Pilt(Rohkem pilte minu Flikkeri kontolt, pääsed sinna kui veerus olevale lingile klikid)

jätkub …

4 kommentaari

  1. Posted by Iti on juuli 17, 2013 at 6:05 e.l.

    Väga hea, panen kõik kõrva taha. Mulle on tuttavam ja kodusem oma läheduse poolest ikka Vidzeme ja Latgale 🙂

    Vasta

  2. Posted by Iti on juuli 17, 2013 at 2:34 e.l.

    Väga tore lugemine! Milline on täpsem reisiplaan ja kuidas leidsite ööbimiskohad? Mul just mõte ka perega koos Kuramaale minna….

    Vasta

    • Iti, selle reisi kõige mõnusam osa oligi see, et reisiPLAAN oli minimaalne: teadsime, et meil on viis päeva, ja teadsime, et lähme Leetu. algul tahtsime minna Viniusesse ja seal vaadata kuidas Leedu oma 1000 aastast sünnipäeva tähistab, aga mõtlesime, et põikame Nida poolsaarelt läbi. Aga see oli kõik nii huvitav, et lõpuks Vilniusesse ei jõudnudki. Leedu kohta raamatu ostsime ka alles poole reisi peal ja öömajad valisime sellised, mis ette juhtusid. Täiesti juhuslik, vaba ja loominguline lähenemine. Ei mingit organisatoorset ega korralduslikku stressi.

      Vasta

    • Muidugi, üks komment veel. Kuna olen ka Kuramaal käinud, siis – see on küll vaid väga subjektiivne mõte – Nida Leedus on põnevam kui Kuramaa Lätis …. aga see on maitse küsimus tegelikult….

      Vasta

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: