Mõtteline mõttetus


Millegipärast kipub olema nii, et vahepeal on elus perioodid, mil ei ole nagu midagi öelda… Ei elust, inimestest ega asjadest. Mis muidugi ei tähenda seda, et mõtteid ei oleks. Lihtsalt nii ongi, et ei jaksa oma mõtteid välja öelda, sest need tundudvad kontekstis mõttetud.

Või on see laiskus? Sõnumi seadmise laiskus, et lihtsam on vakka olla? Mugavam?

Või on see see, et igapäevane turbulents on sind nii jõuliaselt endasse haaranud, et omi mõtteid ei jaksagi enam kirja panna. Ja nagu kunagi mu üks hea professor ütles, et mõtted tulevad ja lähevad. Nii et kui sa ei jõua neid kirja panna, fikseerida, siis nad ongi läinud?

Seega, kuidas püüda kinni kõik mõttekad mõtted ja vähendada avalikku mõttetust?

One response to this post.

  1. Sama tunne vahest .Aga enne uinumist tulevad hiiglahead ideed ja mõtted- aga hommikuks kõik lännu … eriti raske on et tahad nagu midagi kirjutada aga ei ole kuna pole enam põnevat elu siis kui veel sai tööl käidud , aga nüüd – mis see vaene invaliid ikka teeb – kodust välja eriti ei saa ega taha . vahest harva mõni ilusam hetk.. Ilusat nädalavahetust !

    Vasta

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: