Hommikus on asju


Siin Casa De Los Caballos, Andaluusia mägedes on hommikud varajased ja asjalikud. Kell 3.39 hakkab naabri kukk kirema, seejärel koerad haukuma ja kõige tipuks hakkavad esimesed lammaste satsid liikuma, karjakellade helina saatel. Väljas veel suur pime ja minul keeruline aru saada, et kuidas ja kuhu ja miks nii vara.

Kuked kirevad umbes iga tunni tagant. Tõsine mõtlemise koht, et kust neil selline ajataju, ei ole ju kanalas kella ega oskaks nad seda ka vaadata. Aga nii on.

Kell viis ajasin end üles, sest uni oli juba hulga aega tagasi minema pühitud ja polnud mõtet ka voodis vedeleda, seda enam et väike nälg tundus tulevat 🙂 Eile õhtune riisi-makra salat läks suurepäraselt tortillapannkoogi vahele ja maitses hästi, kohvist rääkimata, pätikohvist rääkimata 🙂

Tänase varahommikuse ilma kohta võib kohalikus kontekstis öelda, et oli “öökülma”. Veider, aga nii see on, regulaarselt ilmateadet vaadanuna võin väita, et kõige jahedam on siinkandis hommikul kella kuue paiku. Täna oli viimase aja jahedaim, ainult +16 kraadi.

Esimene traktor tõmbas mootori tööle kell pool kuus, kusjuures eemalt paistev maantee oli juba kella viie paiku autotulesid tulvil. Märk sellest, et inimesed liikvel. Minemas tõenäoliselt tööle. Selle traktori kohta tahtsin veel seda välja tuua, et sel oli üüratu prozhektor otsa ette pandud, nii et tema pimedas igal juhul pidi nägema, kuhu ta läheb. Kas ta aga sellega ka nägi midagi teha, vat ei tea, sest kohalik pime on ikka väga pime ja päikese ärkamseni on aega. Sestap, kõik kes end kuskile miskit tegema sätivad, peavad arvestama, et pime on. Mu kohvijoomisega samuti, nii pime oli, isegi tule valgel õues, et keeruline oli tumeda kohvivee valamine tumeda sisuga tassi 🙂

Nüüd on kell saanud seitse ja taevas on märke. Päev hakkab tasapisi tulema.

Ahjaa, üks asi veel. Täna oma esimest hommikukohvi pimeduses oliivipuu all juues ja taevasse vahtides nägin tähte langemas. Aga soovida miskit ei jõudnud. Aga mõtlesin samal aja oma tütrele, juhuslikult. Üldiselt ma väga neid langevaid tähti oma elus pole näinud. Ja täna kogesin, et peab ikka pea kogu aeg neid soove täis olema, et soovida jõuaks, sest tähe kukkumise kiirus on muinasjutuliselt kiire. Nii nagu on muinasjutuline see kogemus iseenesest.

päikesetõus1

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: