Sipelgatest ja nende hingeelust


OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Piprapuu pilt on illustreeriv, punased piprad hakkavad valmis saama, lihtsalt.

Meie Pontul selline komme, et ta sööb oma krõbuskeid vaid siis,  kui keegi inimene seal söögikausi juures ta kõrval on. Nii me siis iga hommik kahekesi, kui vett pumpame, samal ajal ka sööme ja vaatame mis maailmas huvitavat toimub.

Üks huvitav maailm on sipelgate maailm. Siin Andaluusias olen praeguseks täheldanud kolme sorti sipelgaid. Väga väikesed, keskmised ja suured. Musta värvi kõik, ehk siis kindlasti ühest ja samast rassist. Aaga nende toimetamine ja eluviis on täiesti erinev.

Kõige väiksemad siplased elavad karjana ja ahnitsevad sööki sealt kus vähegi miskit ripakile on jäänud. Natuke sellised prügikastisipelgate stiili. Iseenesest ohutud ja viga kellegile ei tee ja oma vorstijupi pärast tegelikult ka arust ära ei lähe. On vorsti, siis on pidu. Pole vorsti, ikka on pidu, sest siis minnakse vorsti otsima.

Kõige suuremad sipelgad elavad vetsupotis. Vat nendest ei saa ma aru, mida nad söövad või millest nad elavad. Kas tõesti kakast ja pissist? Või on nad hoopiski veetoidulised ja vetsupuhastuskeemia kallal maiustajad? Igatahes, regulaarselt saadetakse neile kaela seda paksu ja vedelat, mis inimese ihust välja tuleb. Ja nüri järjekindlusega on nad iga uue vetsukülastuse ajal kannatliku moega vetsupoti äärel uut laadudngit ootamas.

Aga need keskmised… need on sellised tõeliselt vastikud jala peale pissijad, et mitte öelda sitapead. Ja kibedasti kohe ja täiesti sihipäraselt teevad haiget. Muus osas neil sihipärasust ega stiili täheldatav pole, ainult see, et kui vaid saaks inimesele jalale või veel parem kuskile õrnemasse kohta ronida ja seal kätte maksta. Isegi kui see lõpeb sipelga brutaalse hukkamisega inimese poolt, ikka ja jälle. Ilma igasuguse ajaloolise mäluta muudkui aetakse oma vihast eritist inimlihale.

Vat selline see elu maapinnal siin kandis. Ja ärge otsige analoogiat inimühiskonnaga 🙂 Isegi kui seda siin tortsuke on, siis eks sallida tuleb kõike, nii neid väikseid prügilasi, suuri peldikusipelgaid kui ka keskpäraseid kättemaksjaid. Parim sallimise näide on meie Pontu. Tema tolereerib neid kõiki ja saab ilusti hakkama. Tõeline diplomaat.

One response to this post.

  1. Pontu on vanem ja juba paksema nahaga. Mul võttis sõbranna just kutsika, kes suutis juba kolmandal uues kodus elamise päeval just sipelgapessa puhkama istuda. Seda kisa oli ikka kaugele kuulda. 🙄

    Vasta

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: