Archive for the ‘autod’ Category

Mida peaks oskama, et vöiks olla liikluse planeerija?

Meil siin Jyväskyläs on mitmeid ristmikke ja tänavaid, kus kohe kangesti tahaks avariid teha. Selliselt ebaloogiliselt on asjad korraldatud, et näiteks peateel pead peatuma ja laskma läbi körvalteelt peateele tuleva auto, sest liiklusmärkidega on sinna vördne ristmik tekitatud. ja noh niisuguseid asju on siin mitmeid. Söidad ja kirud.

Mäletan, et Tartus on ka selliseid korraldusi. Söidad ja kirud.

Ja nüüd siis on Jyväskylä fenomen lahendatud – meie linnas on linnaliikluse planeerija inimene, kellel pole isegi juhilube mitte. Rääkimata sellest, et ta ise kunagi autoga söitnud oleks. No mis siis ime, et peateel söitja körvalteelt tulijale teed andma peab.

Advertisements

Mühkamlusest Soomes

Tavaliselt soomlased on väga tähelepanelikud. Näiteks kui söidad körvalteelt kiirteele, siis lastakse sind alati söidureale ja sa ei pea kunagi kiirendusrajal pidurdama, sest köik, kes samaaegselt esimesel real söidavad, reastavad end ümber teise söiduritta ja saad rahulikult liituda kiirteel kulgeva vooluga.

Eile aga juhtus nii, et üllatuslikult pidin kiirendusteel kiirteele söitmiseks pidurdama, sest lihtsalt körval esimeses reas junnis üks auto, ei läinud ise kiiremini eest ega lasknud mind vahele. Olin üllatusest keeletu, sest selline käitumine on soome liikluses ennekuulmatu. Mötlesin kurbusega, et ons töesti Eestis nii tavaline mühkamlus ka löpuks siiamaile jöudnud…

Löpuks pääsesin kiirteele ja jätkasin oma söitu selle mühaklikult käitunud auto sabas. Ja mis te arvate, mis mind veel rohkem üllatas, kui see laiamine ja minu kiirteelesöidu takistamine?

Üllatas see, vöi öigemini ei üllatanud, et see teepeal ees junninud auto oli EESTI numbrimärgiga auto: 042 TGA, kui nüüd öieti mäletan. Tartumaa mehed siis? Niimoodi seda eesti marki siin siis täis tehakse. Kui oled oma autojunniga siia kohale vuranud ja tahad siin olla ja tegutseda, siis vöta ka kohalikud kombed omaks, aga ära käitu nagu mingi “valge vares”! Tahtsin sellele pikap wolksvageni juhile karjuda…

Igal naisel peaks olema oma juuksur, günekoloog ja autoparandaja

Tänaseks sain siis aja reserveeritud oma väikese Fiesta-auto kompuuteranalüüsiks.

No ma arvan, et günekoloogile vist on tavaliselt pikem järjekord, või hea juuksuri juurde. Mina ootasin viis päeva ja sain siis täna hommikul löögile.
Mu vana hea professor soovitas seda kohta, et ei ole nii röögatu kallis kui on Fordi ametlik teenindus. Noh eks see Soomes autoparanduses käimine minu puhul on küll natuke veider – tavaliselt ikka soomlased kipuvad Eestisse, just hinna ja kvaliteedi pärast…Aga noh mis teha, Olukord täna selline.
Kõigepealt tehti testi sõit. Ja, pane tähele, testisõitu mindi koos auto omanikuga…Ei mingit omaette linnapeal rallitamist…Kuulas siis poiss mu jutu ära ja ei naernudki. Hoopis pani kohe kompuutri otsad külge ja hakkas toimetama. Tunnikese toimetas, asi selge…”kaksois puola”…nojah. Vana, töökoja omanik, asus kohe mööda linna otsima, et kust sellise “kaksois puola” saaks. Esimene, sõber, kellele helistas, ütles, et 165 euroga saaks küll… Vana ka raputas pead…Ja ei kommenteerinud midagi. Helistas järgmisele…Sellel päris täpselt minu auto oma polnd, aga paar väljalaset vanemale sama sorti autole…Ja hind vaid 90 euri…
Selleks ajaks olin oma koduse remondinõukojaga juba asja selgitanud, ja otsus oli, et las Vana vahetab ära ja saab selle auto ükskord korda.
Hüppaski Vana autovedrude kiuksudes (selline ikka 150 kilone Vana oli) oma Citroeni. Ja viie minuti pärast oli vidinaga tagasi…
Noh poiss natuke veel nokitses, ja tehtud see oligi. Loodame nüüd, et vahepealsed haige autoga sõitmised miskit muud sealt kõrvalt vussi ei keeranud…
Igatahes, poolteist tundi tööd, uus jubin Fiestale ja selle vahetus ja mõnus uus kogemus, et ka autoteenindus võib olla naistesõbralik läks maksma umbes täpselt 180 Euri.
Pildil minu väike armas Fiesta veel oma nooruspäevil.

Odava bensiini järele mine või Luxemburgi

Autoga Euroopas reisides on kasulik teada, milliseid soodsaid võimalusi muidu üsna kallis ja rahakotile mõrvarlik Euroopa pakub…Ja kui neid soodsaid võimalusi teada, ja süüa osta tavalistest söögipoodidest, mitte toituda kohvikutes ja restoraanides, siis võib Euroopa ilusate paikade ilu täitsa tavaline eestlane ka täitsa vabalt nautida. Sest tavaline elu on selline, nagu ta on, igal pool…

Mis mind sellel viimasel Road Tripil eriti mõtlikuks tegi, oli see, et prantslased ja ka teised lääne eurooplased elavad suht kokkuhoidlikult. Oluliselt kokkuhoidlikumalt kui eestlased. Tundub. Majad on neil tagasihoidlikumad, autod pisikesed logud punnid – valdavalt, jne. Räägin siin tavalisest keskmisest inimeset, keda on enamus ja keda meedias nn üles ei puhvita kui lääneliku elu elementaarset osa – neid eputrillasid näitasin teile kasukates Monakos…Aga enamus on lihtsad inimesed ja muretsevad kuidas oma igapäeva eluga võimalikult ratsionaalselt välja tulla.

Ja näiteks ei peeta paljuks käia Luxemburgist bensiini ostmas. Tuleb soodsam see reisike, kui oma küla tankla kasutamine… Piltidel tankimine ja maksmine ühes Luxemburgi bensukas, kus meiegi oma Passul kõhu täis söötsime – diisli liiter oli 17 eesti krooni, peaaegu juba nagu päris, onju?(Eestis sama kraam vist 16 krooni?). Piltide kvaliteet on udune, sest väljas oli udune, väga udune(ülemine pilt on tankimise järjekord ja alumine pilt on maksmise järjekord). Bensuostmine mõjub esmapilgul kui Leedu-Poola piiripunkti ületamine. Ja see oli massiline – oli umbes 20 tankimismasinate joru ja igas jorus oli nelja auto tankimise võimalus ja igas jorus oli JUUBE pikk järjekord, no oma veernad tundi küll ootasime, või ehk veidi vähem – kokku tankimine ja maksmine?

Nii inimlik ja nii tuttav…Ma arvan, et on veel palju inimesi, kes mäletavad, kuidas Venemaale Eestist odava bensiini järele käidi (käiakse?)…Ja odava viina järele – no ja mis see meie reis Prantsuse Rivierasse, kust odavat 2 eurost veini hulgi kaasa tõime, siis teistsugune on?

Elu tahab elamist, ja sööd ja jood ja kulutad nii Eestis kui mujal olles. Ja ikka otsid soodsamat.

Äpusid ei tohi mäe otsa lasta!

Ja nii ongi. Minu reisikaasaelaja tegi selle vea, et otsustas minu, va jänespüksiga koos ja meie suure Volksvagen Passu-autoga ronida mööda kitsast mägiteed umbes 527 meetri kõrgusele. Toulousi linna lähistel. Ja kõiges selles olin ma ise tegelikult väga ja ainult süüdi. Nimelt – sõitnud juba mõnda aega jätkuvalt ja juba veidike tüütavalt kaunist Vahemererannikut, tuli minu väikesesse jobusse karupeakesse hiilgav idee – et miks mitte vaadata asja natuke rannikust eemal… Tehtud mõeldud.
Kaardilt leidsin üsna kiiresti rajakese, mida märgiti kui “ilusat ja vaatamisväärset rada”, ja mis siin enam pikalt arutleda. Reisikaasaelaja nõus ja auto nina selle suure etteaimamatu ilu suunas…Kui inimesed teaksid, mis neid elus ees ootab, siis nad tõenäoliselt paljusid asju lihtsalt ei teekski…
Esimesed meetrid mäkketõusu olid niisama naljakad ja kilkasin noh nalja pärast, sest naised ju ikka vahel peavad kilkama 🙂
Aga siis läks asi järjest hullemaks…Ja kui me korra juba ka tagurdama pidime, et vastutulijad, s.t allatulijad mööda pääseksid, siis hakkas rinnus puperdama küll. Sest tagant ei olnud enam teed näha ja eest ka ei olnud enam teed näha. Näha oli vaid taevast, mis hakkas sealt, kus maapind lõppes…Ja oma julge kolmveerand sellest tõusust kulgeski nii, et süda pidi seisma jääma…
Kui me lõpuks esimesele suurema platvormiga lapikesele jõudsime, värisesin üle kere, ja pisarad voolasid, ja nutt oli kontrolli alt väljas, kuigi endal oli naljakas sellest tobedast olemisest. Jalad ja käed ja kogu keha oli nagu soe sült, ja kõhus oli selline tunne, nagu vist enne surma inimestel on, kui kogu sisikond automaatselt ja lõplikult tühjeneb…
Noh reisikaasaelaja jõulisel toel talutusin lähimasse pannkoogirestorani, ja klaasike valget veini aitas taas inimeseks saada.
Lihtsam oleks olnud seda retke ette võtta jalgsi, sest suur auto ei ole tõesti sobivaim mäkkeronimise riist 🙂 Aga vastu pidas meie Passu ja selle eest olen talle tänulik. Kujutate te ette, mis oleks juhtund, kui auto ka oleks vedelaks löönd?
Ja muidugi on oluline juht. Autojuht. Sest sellistes olukordades saad olla vaid inimesega, keda tõesti 150 protsenti ja pimesi usaldad. Muidu ei saakski…
Pildid on tehtud mäe otsast, kui käed enam ei värisend ja jalad juba kandsid…

Lehm libedal jääl ehk balletitund plekilehmadele*

Nii, nüüd on see käes. Jyväskylä tänavad on saavutanud oma tavalise libeduse, mis on iseloomulik siin vahel kuni märtsini välja. Soola ei panda. Liiva vahel natuke autotee tõusudele ja käänakutele laotatakse, kui väga libedaks kisub. Kõnniteedele pannakse graniidipuru.

Üldiselt on kõik harjunud harjutustega “lehm libedal jääl”. Ka autod. Täna pea kõikidel kaasliiklejatel sabad keerdusid mõnusasti, kui foori tagant minek oli, või väheke tõsisem keerak…Mul ka, natuke. Aga üldiselt on mul sel aastal autol tuttuued ja superhead talvepapud, poja valitud, ja need on tõesti sellised, et talve tunnet nagu polegi. Ja kuidagi seff on minna oma pisikese Fordi punniga rahulikult ilma vingerdamata jäisel teel foori alt, kui kõrval kallid mersud vänderdavad ja värisevad justkui mingid viletsad ja nõrgad…

Head kummid on siin Põhjamaal olulised. Kuid kohalikud on meistrid ja sõidavad ka viletsate kummidega. Õnnetusi on siin näha olnud tegelikult haruharva. Ja ilma soolata on talv ka linnas ilus ja puhas.
Libeduse vastu on jalakäijatele ka naeltallad müügis, ja viletsama liikumisega vanemad inimesed nendega edasi saavadki. Elu jätkub rõõmsasti ka talvekülma ja libedaga.

*Plekilehm – soomlaste hellitusnimi autole