Archive for the ‘Belgia’ Category

Euroopa Liidust ilma Euroopa Liiduta

Pildil: Genti vanalinn

Vana hea Belgia tervitas mind eile väheke pilves, kuid mitte väga külma ilmaga. Kümnes kord juba kevadeti siiamaile õpetama sõita.

Lennujaamas rahvamassid, kuid siiski sõbralikud, ka ilmselges ülerahavstuse olukorras, mis neil muud üle jääb, kui leppida. Kui nad juba ükskord sinna rahvaste paabelisse trüginud on.

Brüsseli lennujaama raudteejaamas oli pileti ostuks üüratu sabas – nojah, pühapäeva õhtu – inimesed reisivad ja inimesed ei tööta… Alternatiiv 9 minuti pärast väljuvale Genti rongile piletit saada oli pileti automaat, aga võta näpust – sellest ei saa piletit kätte ei rahvusvahelise pangakaardi, krediitkaardi ega ka mitte sularaha eest. No ilmselge oli, et kassajärjekorras seistes ma rongile ei oleks jõudnud. Belgia pangakaarti mul ka polnud – säh sulle Euroopa Liitu ja rahvusvahelist suhtumist – mõtlesin. Aga õnneks mu seljataga piletiautomaadile järjekorras olid kenad Belgia neiud, kes soostusid oma kaardiga mulle pileti ostma. Maksin neile sulas siis nõutud 12 eurot ja kaup oli koos. Jõudsin ilusti rongile ja kõik oli kena. Juhuslikud noormehed aitasid mu raske kohvri rongi, täiesti võõras inimene tegi pingile ruumi, et juba suht täis rongis ikka istuma saaksin. Kõik olid rahulikud, sõbralikud – lausa võõrale inimesele naeratavad – leppinud sellega, et nad alati ja igal pool masse kogevad.

Pildil: Genti kesklinn

Belgia ühiskondlik transport on muidugi jututeema omaette, rong sealhulgas. Peab tunnistama, et rongiga on Belgias palju mugavam liikuda, isegi kui sellel tekivad üüratud seisakud, nagu nad sageli tekivad, kui autoga. Lisaks on rongis veel vana aja hõngulised konduktorid, kelle mütsil on suur hõbedane B täht ja kellest õhkub ääretut ametiuhkust, kui nad reisijate pileteid kontrollivad ja sinna templeid löövad.

Lõpuks, kahe tunni loksumise järel – otse rong lennujaamast Genti peatub iga laternaposti ääres. Kiiremini pääseb kohale Brüsselis ümber istudes, aga kes see kohvritega siis seal Brüsseli jaamas seigelda tahab, sest pole seal lifte igal pool, ega ka mitte eskalaatoreid iga platvormi juures. Nii et kui ei vea, siis pead oma 20 kilose sumadaniga treppidest üles alla vudima nagu orav. Kõik ikka selleks, et kiiremini kohale jõuda. Pühapäeva õhtul aga pole ju inimestel tavaliselt kiiret kuskile. Nii minulgi oli aega see kaks tundi rongis loksuda ja inimesi vaadata ja mõelda. Sellist aega tuleb endale ikka võtta. Mõtlemise aega.

Minu hea ja kodune Varblase Pesa bed and breakfast oli ikka alles. Linda, perenaine, uksel rõõmsalt vastas. Mu tuba endiselt sama hea. Linda küll pakkus korrus kõrgemal sviiti – noh ma tal juba püsikunde ja muidu klapime ka kenasti – juttude ja mõtete poolest. Kuid mu vaevatud jalgadele on ka kolmas korrus juba piisav ronimine, mis siis veel neljandast rääkida. Siin nendes vanades majades ei tasu lifti eeldada. Kribavad teised niikui oravad mööda oma vanade majade kitsaid treppe mööda üles-alla…

Hommikul kella üheksaks tellisin hommikusöögi – Linda juures on see alati väga hea, lausa gurmee – alati värske sai, suurepärane delikatess lihavalik ja juustuvalik, väike moosipurk ka maiustamiseks, puuviljad, soe piim kohvi peale, väraskelt pressitud apelsinimahl…No mida sa hing veel igatsed? Ja muidugi klassikaline muusika taustaks. Ja Linda ise , viiekümnendates lesknaine, kelle elu mõte ja elustiil ongi külalistemaja pidamine. “No mis sa arvad Kaja, kuidas ma muidu inimestega suhelda saaksin, kui ma seda kohta siin ei peaks?”, küsib ta mõtlikult mulle otsa vaadates. “Kui lapsed iseseisvusid ja ma siia suurde majja üksi jäin, ei osanud ma muud teha, kui teiste eest hoolitseda – olin seda elu aeg teinud. Tuli siis samas vaimus jätkata,” tõdeb Linda, “ainult et nüüd siis võõrastele inimestele hoolitsust ja kodutunnet pakkudes.”

Linda Varblase Pesa nimeline külalistemaja on neljakordne kitsas eramaja Citadell laanil Gentis, teiste samasuguste majade rivis. Esimesel ja teisel korrusel elab Linda ise, kokku on tema käsutuses elutuba, magamistuba, köök koos söögitoaga ja vannituba. Kolmandal korrusel on kaks külaliste tuba, neljandal korrusel väike sviit, ühetoaline, kuid oma köögiga. Lisaks eriti ilus aed, mis on pärl omaette ja mida inimestele aeg ajalt näidatakse, kui Genti linnavalitsus linna ilusamates aedades ekskursioonituure korraldab.

Piltidel: Linda juures Varblasepesa külalistemajas

Nojah, Linda juures elamisest võiks ju lõputult rääkida, kuid tegemised vajasid tegemist. Esmaspäeva hommikupoolikul sain rahulikult kirjatöid teha, mida kodus hästi ei saa, sest siis on vaja kogu aeg ringi sahmerdada ja mingeid asju ajada.

Lõuna paiku pidime kokku saama Hildega, ja lõunat sööma ja asju arutama. Seegi oli tore jällekohtumine, aga lõunasöögi paiga leidmine oli probleemne, sest tuleb välja, et esmaspäeviti Belgias paljud poed ja restoranid on lihtsalt kinni. Nojah, olid Eestiski sellised ajad, kus tööinimesed vahepeal puhkasid, mitte ei pakkunud lõputult teenindust nagu tänapäeval asjad Eestis on…

Lõpuks leidsime kohviku, kus lõunatada – ettekandja kaugelt üle viiekümne vana, ülitugeva päevituse ja üliavara dekolteega. Selles ülivõrdes liidetega söögikohas saime ka üliviletsa teeninduse, aga lõunaks nahka pandud vorst oli päris hea. Saime ka vajalikud jutud räägitud ja pealelõunal jalutasin möödaminnes oma vanades armsates kohtades, eks neid ole kümne aasta jooksul juba tekkinud nii mõnedki. Mu lemmik juustupood – see kust sai ilge haisuga kohaliku kloostri õllejuustu – oli kinni pandud. Ju ei kannatnud pidada. Ka Tommi Hilfigerti pood oli uksed sulgenud. Mu lemmik Ulla Popkens oli kenasti alles ja kiusatusi pakkumas, samuti kohtu vastas väike pubi, kus iga kord ikka natuke istun ja inimesi vaatan.

Hea on taas olla Euroopas, Euroopa Liidu südames, ja aduda, et siin on tegelikult oluliselt vähem Euroopa Liitu, kui Eestis, näiteks. On äärmiselt sümpaatne, kuidas belglased oma identiteeti ja väärtusi ja olemist oskavad säilitada selles globaliseerumise ja euroopaliidustumise virr-varris.

Advertisements

Kodu poolt vaadates

Mu lubadus iseendale, et iga päev ikka natuke kirjutan, on küll väga öhku täis lubadus. Aga pöhjendus on mul olemas, et miks ei kirjuta… Lihtsalt seepärast, et öues on nii palju muud teha – näiteks vaadata, kuidas mu kuldkalad öuetiigis mulistavad-sulistavad, nuusutada öitsvate toomingate ja lehtivate kaskede löhna, vahtida taevast ja soojendada talvest väsinud konte päikese käes. Ja vahelduseks muidugi löpetada ka kooliaastat ja hinnata veel viimaseid tudengite shedöövreid…

Ja siis muidugi see asi, et reisikirja tagantjärele on ikka jube jama kirjutada. Äkki jätan selle mötte sinnapaika – oli nii kuis oli ja järgmisel korral püüan olla ikka korralik reisikirjutaja…

No tegelikult natuke ma ju seal Belgias oleku ajal ikka blogisin ka. LOE SIIT.

Belgiast Belgia poolt vaadates

Tänased uudised Belgia valitsuse kukkumisest ei ole head. Nii nagu igasugused valitsuste kukkumiste uudised üksköik kus maailma otsas. Iga muutus meid ümbritsevas maailmas toodab stressi. Isegi positiivne muutus. Rääkimata siis halbadest asjadest. Kuidas inimesed selles olukorras ennast tunnevad? Pean tödema, et kummaliselt rahulikult. Siin Gentis on inimesed kogu aeg kummaliselt rahulikult. Kui poliitikas köik keeb ja keerleb, siis igapäevases elus on köik selle vörra palju stabiilsem ja rahulikum. Belgia moodus hoida tasakaalu? Gent on Belgia flaamikeelne osa. Kuid ei mingit probleemi tavainimese tasandil ka prantsuse keele ja kultuuriga, prantslastega. Mu kolleeg siin Gentis just kohtus koolidirektoriga riigi prantsusekeelsest osast ja nad könelesid flaami keeles. Möni nädal tagasi kohtusid nad prantsusekeelses osas ja vestlus peeti loomulikult prantsuse keeles. Ühe riigi siseselt arendatakse trans-belgia programmi – Erasmus fond, mis rahastab teaduse ja hariduse vahetust Euroopas, pakub erilahendusi ka kahekeelse riigi siseselt. Igapäevane elu Gentis aga on täiesti äärmuslikult rahulik ja stabiilne. Ütleks isegi et paigalseisev. Olen siin öpetamas juba üheksandat aastat – ja ikka samad poed on alles ja müüvad sama kaupa, samad kohvikud ja restoranid, samad hinnad, samad ettekandjad… “Oo teie ka jälle siinmail käimas!”, tervitab mind mu lemmik ribirestorani naisettekandja, “teie lemmik laud seal akna all on vaba kella 9ni, kas soovite vötta väikese eine…?” Ja siis ma tellin oma pooliku grillitud kana hulga rohelise salatiga, ja see maksab endiselt 10 euro ringis… ja Krik ölu on sama hea nagu kogu aeg… Tundub, et elu Belgias töepoolest seisab. Positiivses möttes, turvatunde loomise möttes. Inimesed ei lase end poliitikast häirida. Igapäevaselt saadakse hakkama üksteisega, olenemata rassist ja rahvusest. Olulised on lihtsa elu lihtsad rutiinid, isegi vaid korra kohatud baaripidaja vöib sind järgmisel hommikul oma jooskutuuril ära tunda ja röömsalt tervitada, juhuslik körvalistuja alustab juttu ja avab end ning tema mure ei ole mitte poliitika pärast vaid sellepärast, et linn on üles kaevatud ja see on turistid eemale peletanud ja äri toppab, aga maksud ja rent tuleb ikkagi tasuda… Ja üleskaevatud linnas ei liigu enam ühistransport korralikult ja prognoos linn korda saada on alles 2013 aastal… Töepoolest, siin poole tunnise rongisöidu kaugusel Euroopa südamast oleks nagu hoopis teine ajastu. See vana hea aeg, kui inimestel oli aega ja tahtmist ja kui suhted inimeste vahel olid tähtsad. Need on tähtsad veel tänagi. Hoolimata sellest, mis toimub Belgia poliitikas.

Fotojaht: kuninglikud lilled ja midagi ilusast veel ilusamat

IMG_4682IMG_4686IMG_4697IMG_4680IMG_4689IMG_4687IMG_4716IMG_4704IMG_4693IMG_4694IMG_4712IMG_4718IMG_4727IMG_4723IMG_4731IMG_4732IMG_4735IMG_4737IMG_4740IMG_4743IMG_4786IMG_4792IMG_4794IMG_4799IMG_4806IMG_4818IMG_4840IMG_4816IMG_4747IMG_4824IMG_4829IMG_4663IMG_4668IMG_4674IMG_4749

Seekordse fotojahi lilleteema tuli just öigel ajal…Belgia kuninglikud kasvuhooned olid eelmisel nädalal veel avatud vaatajatele. Korra aastas saavad lihtsurelikud seda ilu kaeda, paar nädalat korraga. See aasta olin minagi nende tuhandete önnelike alamate issanda loomakeste seas, kes pidas vapralt vastu tundidepikkuse järjekorra ja mitmekilomeetrise matka kuningliku lilleilu keskel.

Kroonitud kasvuhoone on ikka üks vägev värk küll. Kui paljudele lillede nimesid te minu pildivalikust teate? Minu giid, belgia söbranna Hilde oli aga pettunud – tema isa aiast puudub vaid üks vöi kaks lille, mis kuninglikus aias olemas olid…Sellised hullud aednikud siis belgia pensionärid…

Kunigas, muideks oli kodus. Lipp oli mastis. See loss, mille juures need kasvuhooned, pidada Belgia kuninga päriselupaik olema, Brüsseli külje all siis.

Midagi eriliselt ilusat oli kogu selle kuningu ilu löppedes ka…Oli kunstiteos igiliikuvatest lilledest, millest igaüks sümboliseerib kadunud last Belgias. Ilus, samal ajal ka kurb ja mötlemapanev…Minu arust ilusaimaid lilled kogu selles kuninglikus öitemeres olidki just need väikesed tuksuvad sinised lilled seal kaunite kuningliku kasvuhoone klaasjate kuplite all…

Teised fotojahtijad on koos SIIN

fotojahi logo

Üks kirsiõlu, palun…

Ja seda tuleb kindlasti üritada öelda flaami keeles.

See on päris keeruline, et see “Kriek” õigesti välja hääldada. Harjutasin mis ma harjutasin seal silla otsas tänavakohvikus istudes, kui üks kohalik muusik, kes multifilmidele musa kirjutab mu naabriks sattus ja mu suhtlust ettekandjaga pealt kuulama juhtus…Noh kuna see minu küsimine na ädine oli, ja eks see ettekandja ka natuke selline, tuuleline ja ringitõmblev, sest rahvast ja tellimusi ju palju…Ja no ei tulnud see kirsiõlu kohalikus dialektis mu huulilt nii, et nemad sellest ka nii aru oleks saand…
Aga muidu on kirsiõlu üks neid rutiine, mis mind ikka ja jälle rõõmsaks teevad, kui Genti satun. Seda õlut on kahte sorti, see õigem on selline hapum ja ei ole nii meelitavalt hea. Aga see versioon “mystic” on veidike siirupiga solgitud ja on nii paganama hea, et tõepooelst – hakka või joodikuks…Noh nendel Belgia päevadel ühe kirsiõlle ikka jõin, ehk ka kaks, vahel kolmgi…kui loengud olid lõppenud ja päevatöö tehtud ja mõnus jalutuskäik koolist koju vahepeal puhkepausi nõudis…
Üldiselt peetakse sind Gentis natuke imelikuks, kui sa peale tööpäeva natuke kanalipealsel või Korenmarktil ei chilli ja õllekest ei limpsi…Fotol on näha, millised massid seal kanali kaldal pealelõunal aega veedavad…Iga päev…Idüll…

Kui lõhnu saaks pildistada…

Siis ma pildistaksin lavendli lõhna…Gentis on üks pood, mis lõhnab lavendlit mitmekümned meetri kaugusele.

Pood kaupleb Belgia käsitööga – tikitud ja pilutatud nipsasjakesed, ka mõned traditsioonilised belgia gobeläänid – kuid on neid on siiski vähe, need on pigem värviks, sest muidu oleks poeke täis vaid valget ja lavendlisinist…
Eriti shikid asjakesed selles poes on muidugi väikesed kotikesed, niplipitsiga pealt, ja lavendlit täis topitud. Saad panna oma pesukappi ja siis on seal kogu aeg mõnus lavendlilõhn…ja mõnusat lavendliseepi saad ja labendliõli. Poe tagatoas on ka sellist vanamoodsat hõbedat – alates kaelas kantavatest südamemedaljonidest kuni hõbedaste salvrätihoidjateni…
Stiil on selle asja nimi…tõeline Belgia stiili näide minu jaoks…

Ei midagi uut siin päikese all

Need iga aastased Belgia reisid on omamoodi ses mõttes, et Belgia on omamoodi…Stabiilne, ja kohati tundub, et isegi stagnaatiline. Muutumatu. Ja mind paneb imestama, et see ongi nii ja inimesed on maha rahunenud ja ei tõmble ühest kohast teise…
Juba kaheksa aastat on mu lemmik söögi ja joogikohtades samad ettekandjad, sama menüü, isegi samad hinnad… Kohtumaja ja teatri taga silla nurgas on Katlakese bistroo, kus me alati Jaquesiga lõunat söömas käime. Ettekandja on kena ja krapsakas tüdruk, kaheksa aastat ikka see sama tüdruk. Ja omanik on alati baarileti taga (vaata pilte ka). Ja noh meie oleme juba nii tavalised ja tuttavad kliendid, et minult küsitakse isegi, et kuidas meie maal ilm on ja kuidas reis läks…Kodune ja rutiinne.
Teine minu oma koht on ribirestoran minu kodutänavas (pildil ka). Vaieldamatult üks odavamaid väljas söömise kohti Gentis – pool grillkana suure kuhja salatiga maksab 8 euri kopikatega. Ribiports (söö palju tahad) on 14 euri kopikatega. Eine on nii toitev, poole grillkana nahkapistmine salati ja õllega on tõeline vägitegu…
Sealgi olen juba vana tuttav. Igal aastal ikka korra astun läbi ja einestan. Ja ettekandjad tunnevad -“Aaa teie jälle siinmail käimas, kuidas tervis?Kuidas muidu läheb? Jah, meil on täna jälle täis broneeritud ja ei ühtegi vaba lauda… aga oot oot, teile me ikka paariks tunniks laua organiseerime…istuge sinna akna alla väikesesse lauda…Kas jälle kana? Ja Hoegaardeni õlu?…” Nad mäletavad mind, mu soove ja maitse eelistusi, ma tean, et saan sealt alati süüa, ka siis kui on täismaja broneeritud, nagu see neil tavaliselt on…
Ja selliseid kohti ja nurgataguseid, kust mu rajad igal kevadel läbi käivad, on selles vanas linnas hulgi. Isegi üks kodutu paadialune on tuttavaks saanud…Tema istub alati seal kõrvalpingil, kus mina käin oma lemmikvaateid vaatamas. Temale ei meeldi haritlased ja õpetajad, aga mind ta siiski respekteerib…Tervitab kenasti, ja küsib, et kuda proual sel aastal läheb… (vaata pilti ka).
Sõnaga, ei ole seal Gentis midagi uut, kõik vanaviisi tavaline, sisseharjutatud, igapäevane…Ei midagi uut ole juurde tulnud ega vana kadunud…Kõik püsib…