Archive for the ‘elustiil’ Category

Turistid vaatavad taevasse

Tallinlased satuvad vanalinna harva. Need linlased, kes just vanalinnas ei tööta, pean siin silmas. Pole ise ka juba ammu oma praegust kodulinna vaadelnud. Pidev kiire ja toimetamised linnasüdamest eemal põhjuseks.

Võtsin eile kaamera kaasa ja otsustasin natuke inimesi jahtida. Inimeste vahtimine ja (foto)jahtimine on üks mõnus ajaviide, olen seda harrastanud juba pikka aega.

Sättisin end Toompeale istuma ja esialgu otsustasin rahvamassist eestlasi otsima hakata, et kas on. Eriti ei olnud. Oli aga tuhandeid turistide horde, nii palju, et vahepeal tekkis massidemonstratsiooni tunne. Pilusilmseid, särasilmseid, väsinud, noori ja vanu, haigeid ja terveid, mehi ja naisi. Erinevate keelte ja kultuuride tõeline paabel. Toompea toitlustusasutused oma terrassidega (mida on, arvestades masse, üllatavlt vähe) olid tõsiselt ülekoormatud. ettekandjad koormatud ja jooksujalgsed, kuid aeg ajalt tundus, et massidele allajäävad…

Turistid aga muudkui tulid ja läksid, jumal teab kuhu, miks ja milleks. Lõõgastuseks? Aga miks siis tormelda? Nautimiseks? Aga miks siis joosta? kaameraga klõps siia ja padavai edasi, klõps teise suunda ja jälle edasi. Turisti pildi peale saamiseks pidi päris kiiresti reageerima, sest pea kõik puhkusele Tallinna tunud turistid olid väga nobedad. Aga oli ka neid, kes nautisid. Rahulikud õllesed soomlased. Mõistetav – nendel läheb laev mitu korda päevas, mitte nii nagu kruiisituristil.

Eks see ole inimese oma vaba tahe, kas elab kiirustades või rahulikult kulgedes. Eriti puhkusel olles. Aga üks mis on kindel, turistid vaatavad palju taevasse. kaameraga ja ilma. On seegi omamoodi lõõgastus ja puhkuse energia kogumine. Isegi ju vaatame maale suvekodusse minnes esimese asjana taevasse ja hingame sisse seda atmosfääri, mis inimese pingeid maha peaks võtma.

Miks mulle meeldib sitt mu söögitoa põrandal ja miks ma ei taha ooperipäevdele minna

Meil on olukord. Inimeste kakamine on nüüd üsna tsiviliseeritud moel ära organiseeritud, kuid mu terrassil, sisuliselt meie söögitoas on tekkinud korralik sitahunnik. Nimelt on meil sel aastal jälle pääsupesa terrassil ja pojakesed on kasvanud nii suureks, et kisavad kogu aeg, ja situvad. Ja nüüd on juba mu terrassi põrandale kogunenud järjekordselt korralik sitahunnik, sest vanemad ei jaksa enam poegade väljaheidet pesast välja kanda. Pojad on kasvanud nii suureks et muudkui söövad ja kisavad 🙂 On imearmas, et need linnukesed taas meie juures on ja ausalt, kannatan selle sitaralli ära. Kunagi olen selle väljaheitega isegi vastu pead saanud, ja söögilaud tuleb nüüd lagedana hoida. Aga ikkagi tore, eriti selles kontekstis, et linavästriku pere meie nädalavahetuse visiidi tõttu kevadel oma pesakonna hukkas….

Ma ei tea, mitu poega on tänavu pesas, aga möödunud aastatel on olnud nii kaks kolm pääsubeebit ikka. Ja loodan, et nad õpivad lendamist siis, kui ma nüüd vahepeal maalerdama siit ära käin – et ei segaks neid.

Vanasti öeldi, et need on õnnelikud majad, kus pääsupesad küljes. Ma arvan, et meil on õnnelik maja – sel ajal kui naabritel luusivad ja lõhuvad maju kurjamid, on meil kõik alles ja säilinud. Ja see jumalik rahu ja vaikus ja positiivne energia, mis igast rohukõrrest siin õues õhkub… No öelge mulle, miks ma peaksin tahtma minna siit ära, kasvõi näiteks Kuressaare ooperipäevadele, et kalli raha eest seal higistada ja ennast näidata? Kultuuriga pole minu arust nendel üritustel juba ammu enam midagi tegemist. On vaid raha sisse kasseerimine ja enese eksponeerimine.

Muuseas, mu humala peenar (tapuaed) on viimastel nädalatel läinud särama, tänud Gaidi ja Liilia ja Anu, et aitasite mul seal korda luua. Ja tänud Andres, et olid mulle nokitsenud niipalju ilusaid kaikaid…

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

Ja lavendel lõhnab siin täpselt sama hõrgutavalt kui Lõuna Prantsusmaal või Itaalias…

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

Kui karukasukas on liiast ja herilased tahvad põue pugeda

No viimased päevad on olnud tõesti suvitaja unistus. Isegi liiga head, kui nüüd natuke jälle viriseda võiks.

Ööd on siiski jahedad ja udu laskub õunapuu aeda, andes selget sõnumit, et peagi peagi on sügis käes ja lust ja lillepidu päikese all lõpeb…

OLYMPUS DIGITAL CAMERAA

Aga nüüd on päevad küll nii kuumad olnud, et päikese all tegutseda ei tihka. Eile pagesin Kuressaarde, et tegin nagu asja, aga tegelikult nostalgitsesin:

Istusin keskväljakul ja meenutasin, kuidas aastaid tagasi seal Edu poe ees koolist tulles bussi sai oodatud…

Foto0459

Mitu tundi istusin, sest klaas veini pidi ju lahtuma, ja helistasin ka mõnele kooliõele, et seltsis oleks segasem, aga need olid kõik väga asjalikud ja ei pidanud mu meditatiivsest elu üle mõtlemisest midagi…

Siis käisin tiiru Roomassaare sadamast, kohtasin kunagist naabripoissi Roaldit, kellest on asjalik ja kena noormees kasvand, aga keda poleks linnavahel küll enam ära tundud. Hiljem vaatasin, et jah kõnnek ehk oleks reetnud….

Sadamas kuulasin pealt ka kahe labase noore daami valjuhäälset showd: olid teised vastselt sadama kohvikust tööle mitte ilmumise pärast lahti lastud, ja nüüd siis olid plikad pudeli veini toel end seal kogu ilma häbiks välja elamas. No kes küll selliseid noori naisi kasvatab?

Foto0462

Aga Roomassaare sadamaga on mul täiesti oma teema. Kui ma veel kooliplika olin, selline algklasside jõmm, siis vahel tulin koolist koju bussiga (kui me Kaiekatega just maailma avastama ei otsustanud minna). Ja selle bussisõidu venitasin ma alati väheke pikemaks: ma ei väljunud mitte Saue tänava otsas linnast tulles, vaid tegin alati Roomassaare sadama kaudu tiiru. Ja siis sain vanaema käest kurjustada, et kus ma sedasi hulgun. Äkki sellest ajast on mul armastus sadamate, lennu ja rongijaamade vastu, armastus kõikide kohtade vastu, kust saab laia ilma minna ja mis alati meenutavad seda, kui suur on tegelikult ilm, ja millised võimalused meil selles ilmas avastasta tegelikult on…

Aga tänane päev tuleb asjalik ja pragmaatiline, sest õhtul on rahvast oodata. Koristasin natuke, lõhkusin herilaste pidupäeva – olid teised viinamarjadesse auke närima hakanud – ja likvideerisn igasugu notsumisi, mida ma üksi olles olen tekitanud. Ja otsustasin saabuvale rahvale ühe kena seenesupi ka keeta.

Otsisin eile linnast puljongi konti ja leedu kukeseeni, sest kes see siis sellise palavusega ise metsa tükib. Mina mitte..

Aga vot puljonigi keetmisel olen ma perversselt pedant: see peab olema puupliidil keedetud.

Egas midagi, ajasin oma puupliidi kuumaks, õnneks on meitrimehed (no Lonksu Jüri, siis) mu pliidile teinud kaks siibrit, ühe sellise, mis sooja sisse jätab, teise sellise, mis sooja välja laseb, sellise suvesiibri. Hakatus oli mudiugi suitsune ja aitas väike korstnasse tuletegemine. Ja nüüd siis see puljong seal potis podiseb ja õhtuks saab ühe moeka kukeseene supi.

Muus osas on elu tavaline, nagu siinkandis ikka. Vaikus ja rahu. Eile õhtul olid muidugi sokud millegipärast ärevil: haukusid pikalt mis kole, aga ei näidanud end, et oleks saand ka tõestusmaterjali.

Hommikul oli uus värske sitaseen ka nina maaseest välja ajanud ja kärbestel oli täna pidupäev seega:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Herilasted hellitasin ka hommikul ära: panin neile natuke veini, et nad siis õnnelikena hukkuksid ja et oleks mingi alternatiiv sellele, et nad mu viinamarjad auguliseks söövad…

Foto0464

Selline meie elu siis siin täna ja praegu.

Mina ise näen välja selline:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ah jaa, ja ostsin eile oma kollektiooni ka uue karumõmmi. Kuressare Liisbeti poest, mille omanik on mu kunagine armas klassiõde Annika,. Oli see mõmmik seal selline üksildane:

Foto0463

Ja muideks, pärast seda, kui ma siit metsade vahelt oma uue arvutiga interneedust püüan, on mu tehniline võimekus oluliselt suurem. Nii et tegelikult see vana Äppel oli piduriks, mitte Elisa 🙂

 

 

 

Näksin muru ja kirjutan

Vot hommikul oligi äkki selline kummaline olukord, et kui olin oma kalendermärkmikus kirjas olnud viimase asja ommuku kell 8 ära teinud (hambaarst) ja pool üheksa taas kodus olin ja kohvi jooma hakkasin, siis oli korraga tunne, et vot ongi puhkus käes. Kusjuures väga imelik tunne oli. Kohustuste vaba ja oligi täiesti vaba tunne.
Mis sa hing siis selle vabadusega peale hakkad? Olukord iseenesest oli ju selline, et nagu ei tahtnudki midagi. Tegelt oleks tahtnud edasi asjatada töö asju. Aga neid äkki enam polnudki, ja need mis kuskil kumasid, nendega tegelikult ei viitsinud tegeleda. Tundusid mõttetud sel hetkel.
Kirjutasin siis FB-i, et äkki saab ideid. Sain, ja vahva oli näha, et sõbrad, vaatamata rasvasele kesksuvele, on ikka veel (kaasa)mõtlemise võimelised.

Mis siis sobiks suve hakatuseks, kui väga füüsilist toimetada ei saa ja intellektuaalset ei viitsi…

Otsustasin tasakesi ikkagi oma lilleaeda hiilida. No nii natukene seal toimetada, et endale liiga ei teeks, üle ei pingutaks ja oleks mõistlik ja mõnus (kas niimoodi on aias võimalik tegutseda?). Valisin selliseks mõistlikuks ja tasakaalukaks tegevuseks muru näksimise. Ehk siis lillepeenra ääre kääridega puhastamise. Gardena spetskäärid andsid esimestel meetritel otsad. Edasi läks minu aiameditatsioon Fiskarsi köögikääridega. Oli väga tervendav, ausalt. Paha oli vaid see, et mõned maasipelgate pesad segi tuusteldasin, aga see oli ka kogu pahategu.

Suutsin end ohjata mõistlik olema isegi niipalju, et ei pannud endale aiatöö riideid ja olin kõik see aeg korralike linnariietega peenramaal. Kübar oli veel puudu, et oleks täieline proua olnd.
Igatahes, saab mõistlikult küll.

Hommikusest nõuande voorust aga noppisin üles soovituse, et hakkan raamatut kirjutama. Tegelikult on mul algus juba tehtud.

Otsin faili ja laadin arvuti ekraanile nii et nüüdsest iga päev ka natuke sõna seadmise meditatsiooni oleks.

Ja homme ehk saab Saaremaale mediteerima mõneks nädalaks. Nii et pole see puhkus nii vaevaline midagi. Tuleb tegeleda selliste asjadega, mis puhkamis mooduliselt välja tulevad ja lihtsat naudingut pakuvad. Praktiline olen pärast. Ah jaa, tegelt vaatasin vahepeal ka ühe seebi ära – Kanal 2 sajandi armastusloo viimatise osa. Ma seda seebitamist vahel ikka harrastan. Ka omamoodi mõnus reaalsusest ärahulkumise viis 🙂 Pole mõtted siin võltsintellektiuaali etendada, vat olengi selline labane mutt, et vahin ka seriaale, ja mõnuga. Küll mitte kogu aeg, aga üsna sageli.

Ja ilusat suve teielegi 🙂

Ilunälja peletamise nädalavahetus

Vahepeal on selline tunne, et tahaks kohe väga palju ilusat enese sisse kaanida. mul juhtus nii möödunud nädalavahetusel. Kõigepealt sattusin tütrekesega Kumusse Irving Penni fotonäitust vaatama, ja siis pühapäeval koos Karuisa ja tütrekesega veel kord, siis vaatasin Kumus aedade järelelu näitust.

No miskit pole kosta, meie KUMU on maailma tasemel ja rohkem ka veel. Ma saan aru küll, et kiitmine eestlase mentaliteediga ei sobi, aga kiidan ikka, sest KUMU on hea, Lausa fantast hea. Minge kõik, võtke endale oma laupäev või pühapäev ja nautige. Elu saab kohe palju ilusam seejärel.

Pildid minu nädalavahetuselt:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pilt

Pilt

Pilt

tööarmastus ja kortsus kulmud

eestlased peavad end ikka ja veel töökateks inimesteks, ja ma arvan, et nad seda ka on. tööd rabatakse hullumoodi, sellest on saanud omamoodi rahvuslik uhkus ja üksteisele ärategemise viis. et kes rohkem tööd teeb ja kes kauem tööd tehes kannatab: ületunde, stressi, kiunuvat ülemust.

on muidugi ka inimesi, kel muud varianti polegi, sest ka elu tahab elamist, ja mingid vahendid selleks tuleb ju välja teenida.

aga sellegipoolest, üks asi sunnib mind viimasel ajal üha sagemini mõtlema sellele, et missuguse energiaga me oma elu elame. ja see asi on eesti inimese kortsus kulmud ja murelikkust reetev laup. jah, me teeme tööd ja armastame tööd teha ja see tuleb meil enamasti ka kenasti välja, aga miks me teeme seda murelikult, vahel isegi vihaga? mis on muutnud meid selliseks, et me teeme asju, millest võiks rõõmu tunda ja millest võiks positiivset energiat toota, pärssiva energiaga, vihaga, tüdimusega?

vb olla mu arutlus on paljude inimeste suhtes ülekohtune, sest ma annan endale täelikult aru meie riigis valitsevast sotsiaalsest hädast. kuid sellegipoolest – äkki meil oleks natuke kergem oma häalist elu elada, kui me seda teekime natuke suurema naudingu ja positiivse mõttega. sest positiivne toodab ju omakorda positiivsust ja hea tujuga tehtud asjad kukuvad ka vahepeal palju paremini välja, kui kortsus kulmuga vägisi üllitatud…

Kiuslikud valikud

Olla või mitte olla, küsis kunagi Hamlet. Inime peaks sama endalt küsima. Aastatega tõenäoliselt mõtled sellele rohkem, et mida sentimeeter lähemal surmale, hakkad muudkui mõtisklema ja endast hoolima. Ma olen viimasel ajal võllanalja heitnud, enne surma saab tervis nii korda, et ei saagi ära surra. Samas ligi 30 aastat oma kõige mõnusamast eluajast olin ebatervislik, stressis, kannatasin kroonilise iseendast mittehoolimise all – kokkuvõttes ropult ülekaaluline…

Nüüd juba kolmas aasta tuksub mu eluteel üha vähemate kilodega. Viimase 3 aasta langus on ligi 65 kilo.

Süüa või mitte süüa, on tegelikult küsimus. Minu vastus on süüa. Aga seda tuleb teha sageli (5-7 korda päevas), ports peab olema rusika suurune, juua ei tohi koos söögiga, ja proteiinid peavad olema su taldrikult ampsamise esimene valik. Nii lihtne see ongi.

Ja siis korra aastas käid ja paastud – puhastad soolikad ja teed ihule suurpuhastuse, nii nagu kodus kevadeti suurpuhastuse teed.

Kiuslikud valikud? Jah, aga pärast on nii hea olla. Täna tulin just paastumast ja oli küll keeruline ja raske ja vahepeal tudnud, et mis maendast siin kiusan, kuid lõpptulemuseks on hea olemise tunne, mida ei saa vahetada ühegi teise tunde vastu.