Archive for the ‘erialaline’ Category

Mis vahe on avatud ja avalikul, ja mis on sotsiaalne meedia

Mul on siiralt hea meel, et selle Ajaveebi konkursi töttu on tekkinud diskussioon, kuid mul on siiras ja tösine mure sellest, kuidas Eesti Vabariigis tölgendatakse sotsiaalse meedia olemust…

Sotsiaalsest meediast köneledes on oluline endale teadvustada, et see meedialiik pöhineb eelköige teatud printsiipidel, kommetel ja tavadel, mis on iseloomulikud vörguühiskonnale, ehk siis madala hierarhiaga süsteemidele… Millised on oma olemuselt madala hierarhiaga süsteemid? Need on horissontaaltasandil eksisteerivad vörgustikud, kus vöim on tegijate käes, mitte hierarhiate tipus, nagu traditsiooniliste ja hierarhiliste süsteemide puhul. Mida see tähendab, et vöim on tegijate käes, et vöim on nendes vörgustikes? See tähendab, et need süsteemid eksiteerivad tegijate initsiatiivil ja nende tegevuse tulemusel, seal puudub käsk ja korraldus, seal puudub sund. Need süsteemid esindavad sönavabadust rohujuure tasandil ja selle kaudu on need ühiskondades ka demokraatia ja vabaduse indikaatoriks.

Kuid, kui on olemas vöim, siis kaasneb sellega alati ka vastutus…vastutus oma sönade ja tegude eest… Mida rohkem vabadust, seda rohkem vastutust. Vörguühiskond on palju karmimini reguleeritud ja reeglistatud, kuid siinsed reeglid on köik eetilised ja ideelised/ideoloogilised, mitte administratiivsed ega bürokraatlikud…

Tavaliselt on nendesse vörgustikesse juurdepääs vaba, nad on lahti. Sest vörguühiskonna printsiip on avatud süsteemi printsiip. Ja teadupärast süsteemidel on kasulik olla avatud, sest see säilitab nende elujöu ja eksisteerimisvöime. Suletud süsteemi kogemus Eestis meil on, ja me köik oleme ka selle süsteemi hukku oma silmaga näinud…Vörguühiskond, see on nagu vana hea hipikommuun, kus igaühel on küll olemas oma väike virtuaalne ruum, oma virtuaalne kodu, kuid mis elab söbralikult, teatud pöhimötteid ja eetilisi printsiipe austava kommuunina koos. Need virtuaalsete ruumide uksed on lahti jäetud eeldusel, et sinna sisenejad oskavad käituda vörguühiskonnas ja järgivad kombeid ja häid tavasid… Üks olulisemaid rahvusvaheliselt kokku lepitud häid tavasid sellistes kommuunides on kommuuni liikmete valikuvabadus ja teiste liikmete valikuvabaduse austamine. Kui sul on oma väike virtuaalne ruum, mis asub söbralikus ja vastastiku lugupidavas blogikommuunis, siis sul on alati valikuvabadus – sa kujundad ja disainid oma ruumi just selliseks nagu sa soovid, sa kirjutad sinna just seda mida sa soovid – kui sa soovid, sa jätad uske lahti ja lased sinna sisse külalisi kui sa soovid, aga see ei tähenda, et su lahtisest uksest sisenevad külalised peaksid käituma näiteks nii nagu nad käituvad avalikul turuplatsil, vöi avalikes suhetes. Need suhted selles hipikommuunis on privaatsed ja personaalsed, kuid samas avatud….

Blogisse sisenemise, ka lahtise uksega blogisse sisenemisel on samad reeglid, kui lahtise uksega inimese päris koju sisenemisel – kui sa sisened teise inimese koju, kus on sulle söbralikult uks lahti jäetud, siis sa ikkagi austad selle kodu pererahva privaatsust ja valikuvabadust ja öigusi. Kui sa oled külaline, kes on orienteeritud headele suhetele pererahvaga, siis on see suhe ja need külaskäigud vastastiku lugupidava iseloomuga – sa ei lähe teise inimese koju kommenteerima tema maitset ega arvustama tema mötteid. Sa ei lähe ju teise inimese koju laamendama ja oma tahtmist peale suruma? Ehk siis, köige olulisem on sotsiaalse meedia, ja eelköige blogimise juures meeles pidada seda, et inimeste isiklikud blogid ei ole avalik asi, see on isiklik ruum, mis on avatud ja mida on vöimalik avalikult esitleda. See on nagu sinu kodu, aga virtuaalne kodu, sinu keskkond, sinu öu ja mängumaa…

Vörguühiskond on teistsuguse olemusega ühiskond, kui me Eestis ajalooliselt ja oma kogemuste kannalt oleme harjunud. Mulle tundub, et meie noores ja postkommunistlikus ühiskonnas on veidke väärastunud arusaam sellest, mis on ja mida tähendab söna avalik ja avalikkus, mida tähendab söna vastutus, ja mida tähenda söna vabadus…Blogi kohta kasutatakse terminit sotsiaalne meedia, mis määratleb selle kommunikatsiooniliigi olemuse. Sotsiaalne tähendab seda, et see on inimeste vaheline meedium, see ei tähenda avalikku massimeediumi. See on vörgustikes, erinevates kommuunides ja süsteemides olevate ja omavahel suhtlevate meediumite maastik. Ja siin kehtivad need reeglid, mis on inimestevahelistes vastastikuses lugupidavas suhtluses. See on äärmiselt personaliseeritud ja täpne kommunikatsioon, siin on alati personaliseeritud sönumi saatja ja sönumi vastuvötja, mistöttu on äärmiselt ohtlik siin kasutada ja rakendada suhtlusstiile vöi pöhimötteid, mis on massimeediaga suhtlemise aluseks.

Massimeedia pöhitunnus on see, selle auditoorium on alati anonüümne ja abstrakne, ja seetöttu kehtivad siin hoopis teised käitumisreeglid ja toimemehhanismid kui sotsiaalses meedias… Siin on suur ja sisuline vahe. Ning kui sellest erinevusest aru ei saada, on oht, et sotsiaalne meedia kaotab oma väärtuse, ja devalveerub…Sest inimesed muutuvad ettevaatlikuks – nende sotsiaalsetele vabadustele ja valikutele tekib oht, ja inimesed ei kasuta enam sotsiaalset meediat, ei kasuta enam oma vöimu, mis omakorda on ohtlik demokraatiale ja demokraatlikke vabadusi väärtustavale ühiskonnale laiemalt.

Mulle isiklikult tundub, et Eesti vörguühiskonnas on segi aetud kaks väga olulist terminit – avatud ja avalik. Köik mis on avatud, ei pruugi olla avalik, ja köik mis on avalik, et pruugi tegelikult olla avatud…Paradoks? Paraku jah. Ja just sellepärast tuleb aru saada, sisuliselt aru saada, mis on ühe vöi teise ühiskonna olemus ja väärtused, ning mismoodi erinevad meediad erinevates süsteemides toimivad, missugust rolli täidavad….

And last but not least: Keegi Hannes jättis mu eelmisele postitusele kommentaari Avalike Targutuste blogisse, kus oli ridade vahel konnotatsioon, et said nüüd vanamutt, oled oma blogilooga Ajaveebi esiküljel…Et tahtsid olla mitte avalik ja nüüd said. Kulla Hannes ja teised – küsimus ei ole selles, et ma ei tahaks olla avalik, ma olen vägagi avalik ja minu blogi uks on lahti, ja ma olen valmis suhtlema selles kommuunis, aga vörguühiskonna ja demokraatlikke sönavabadusi ja valikuvabadusi väärtustavate pöhimötete järgi. Ma protesteerin vägivalla vastu, sest Ajaveebi konkursile ma sattusin vägivaldsel teel, mitte oma vaba tahte ja valikuvabaduse alusel, nagu oleks sotsiaalse meedia pöhimötete ja printsiipide kohaselt normaalne…

Ma arvan, et Eestis on veel palju vaja öppida ühiskonnateadusi – see, et me osakme arvutit kasutada ja omale tehniliselt erinevaid keskkondi välja arendada ja blogida, et tähenda veel, et me professionaalselt oskame kasutada sotsiaalset meedia, ja mis veelgi olulisem, et me oskame käitud vörguühiskonnas.

Mulle meeldib kui asju tehakse siiralt ja ilusti

Kirjutasin oma töömõtete blogisse eile meediast leitud kenast asjast.
Mulle tõesti meeldib, kui inimesed lähevad oma tegemistes liikuma positiivsetest eeldustest, et ka halvad asjad võivad teinekord olla teiselt poolt vaadates head ja olulised. Ning mulle väga meeldib ka see, kui asjadest räägitakse siiralt ja ausalt. Näidatakse asjade tegelikku olemust ja avatakse tagamaid.
Eestis on tänseks saanud inetuks trendiks kogu aeg pasunasse panna, ja ühiskondlikke musti lambaid konstrueerida – näiteks kõik organisatsioonid, kes peavad kuidagigi meie igapevast jahmerdamist siin seaduse raamides hoidma, vältimaks anarhiat ja omavoli, kaost ja mida veel…Kõik need organisatsioonid on aga nagu patukotid, sellepärast et nad oma tööd teevad…Aga kas te kujutate endale ette, missugune oleks meie elu siis, kui siin ei oleks regulatsioone ja nende regulatsioonide täitmist mitte keegi ei jälgiks?
Seepärast olengi rõõmus, et vähemalt üks ajakirjanik võttis vaevaks vähemalt ühe “peksukoti” tegeliku töö sisusse ja tagamaadesse süüvida, ning seda ka laiale avalikkusele avada. Nii lihtne on ju vaid kiruda ja süüdi mõista, samal ajal asja olemust üldse mitte sottigi saades…

Kihelused keelel

Ja mitte ei saand vaikida ka täna, kui blogisid ja lehti lugesin…No mis küll vaevab Eestimaad, et suhete ja kommunikatsiooniga asjad nii mädad on? Kirjutasin südame tühjaks Karuema tööasjade blogis… Ja ei hakka siin kordama. Eks keda huvitab, kobib sinna vaatama…
Aga kokkuvõtvalt võib vist tõdeda, et kommunikatsioonikultuur on tõsises kriisis…Eriti organisatsioonide kommunikatsioonikultuur. Aga ega niisama inimestevahelistes suhetes need asjad ka nautimist ja rõõmu tundmist väärt pole.
Kes õpetaks eestlased kommunikeerima ja suhteid looma tsiviliseeritult, teistest ja iseendast lugupidavalt, vastutustundlikult, ausalt….?

Vastikud asjad

Igal inimesel on omad kiiksud. Mõni ei armasta vett ja teine pekiliha. Kolmandale käib vastu suitsuhais jne.
Minu kõige suurem kiiks viimasel ajal on inimesed, kes mind hirmsasti kiitma kipuvad. No nuta või naera, mitte kuidagi kohe ei oska reageerida. “No küll sa oled ikka tubli …” jne. No mida sa kostad või kuhu sa pistad sellise jutu. Võib olla mõnele meeldib selline imal juramine, aga minuga on see probleem, et tänu oma ametile olen ma pidanud selgeks õppima mõned tekstianalüüsi meetodid ja seetõttu – iga tekst, mida kuulen, näen, loen või mida iganes, on minu jaoks tööalane analüüsi objekt. Ja kuna ameti tõttu olen harjunud tekstist erinevaid diskursusi ja metatekste välja noppima, siis sama rada lähevad ka need kiidulaulud – analüüsi alla (nii nagu juuksurid vaatavad alati juukseid ja maniküürijad käsi, jne – juhtum samast klassist). Ja nii kurb kui see ka pole – 99% nendest kiidutraktaatidest on võltsid. Nendes kiidukõnedes, mida ma viimasel ajal kahjuks väga sageli pean kuulama, ei ole tavaliselt sees seda tegelikku mõtet, mis seal võiks olla, sisuline sõnum ja siiras südamest tulev soov on sealt puudu, mis väljaütlemisel meeled ehk ka ilusaks ja rõõmustavaks võiks teha…Paraku aga on asjad nii, et tähendused sõnade taga, ümber ja vahel puuduvad, või on võltsid ja variserlikud…Jah…Kahjuks. Ja ma ei saa aru, milleks inimestel on vaja enda energiat raisata selliste sõnakõlksudega, millega tegelikult mõeldakse hoopis midagi muud kui välja öeldakse. Või ei mõelda üldse mitte midagi.
Ses mõttes mulle meeldivad Kivisildniku tüüpi inimesed (Kivisildnik ise ei meeldi eriti, pole minu stiili tekst, aga põhimõte on aus), kes räägivad asjadet nii nagu on, ja ei ürita meeldida ja meelitada mingi jumal teab mis tagamõtte pärast…
Ja selle napaka kiiksu pärast ei saa ma ka enam uudiseid rahulikult lugeda – kogu aeg keerleb peas, et mida siis nüüd tegelikult selle või teise sõnumiga öelda tahetakse, ja mis selle väljaütlemise taga tegelikult on… Samas on see kiiks aga ka värskendav – ei ole mingeid illusioone, et maailm ja inimesed ongi nii ilusad, kui nad end välja lasevad paista, ja teisalt topelt rõõmu teevad tõeliselt ausad ja siirad leiud meie avaliku ruumi sõnumite virr-varrist ja personaalselt mulle öeldud asjadest ka…

Ja ongi jälle propagandalehe lugemise aeg

Eile potsas postkasti järjekordne Jyväskylä linna propagandaleht. 16 lk neljavärvi trükki. (Saadaval ka elektroonilisena, KLIKI).

Esikülje uudis oli lastest ja noortest ning mänguväljakutest. Ja ei ühtegi poliitikut esiküljel, tahaks ometi ükskord teada, milline see meie linnapea siis välja näeb 🙂

Lehe peauudis oli aga linna rahaasjadest. Selles jutus tsiteeriti küll linnajuhatajat, kuid pilti polnud. Pildil hoopis poisid mängisid jalgpalli. Ja artiklit oli huvitav lugeda, sest poliitilist möla lihtsalt polnd. Räägiti sisulistest asjadest. Mis olid siis sõnumid? Järgmisel aastal ületab linna tööpaikade arv 50 000 ja linna majandusasjad lähevad ülesmäge, sest on palju ärisid, kes siin tegutseda soovivad. Väikeste koolilaste hulk aga väheneb ja seetõttu tuleb osad koolid sulgeda. Kommunikatsioon nende otsuste juures on olnud oluline ja päris hästi soomlaste meelest see asi välja kukkunud pole, kuid linnavalitsusel oli oidu oma tegevusi korrigeerida, et ikkagi linnaelanike soosingut pälvida. Tean sest asjast ka natuke rohkem, sest üks mu tudengeid teeb sellest oma magistritööd.

Noh siis veel sõnumeid, et linnaelanike hulk ka suureneb – Jyväskylä linn on Soomes kolmas kasvukiiruselt…

Meie Lutako linnaosa arengust oli oluline info, sinna juurde kuulub ka Messikeskuse parkimismaja, ja uus kontsertsaal….

Mulle meeldib soomlaste stiil oma riigi propagandat teha, see on oluliselt tarbitavam, kui see, mida ma Eestis olen kogenud. Ja siis mulle meeldib ka see, et sotsiaalsed otsused on alati tasakaalustatud majanduslike otsustega kui linnaisad oma otsustest linnarahvale räägivad… Nii nagu need reaalses elus tegelikult ju ka on. Kui räägitakse, et linna rahaasjad tasakaalustuvad ja äri edeneb ja õitseb, siis räägitakse ka seda, et suurendatakse kulutusi meditsiiniteenustele, vanurite koduhooldusele, invaliididele pakutavatele teenustele…

On ikka tõsi küll, et kommunikatsioon on kultuur ja kultuur on kommunikatsioon, nagu vana hea Stuart Hall kunagi targasti välja ütles… (Fotodel: pilte Jyväskyläst, kus on hea elada nii inimestel kui partidel)
Edit: tekstis viga parandatud

Pettumus Soome TV uudistes ja suviste eksaminantide hordid

Eile solvusin tösiselt Soome telekauudiste toimetuse peale – mees oli just helistanud, et Kanter vöitis kulla ja kogu Eesti juubeldab… Ja tegin siis ruttu teleka lahti, et siit Soome spordiuudistest asjale pildilt kinnitust saada – noh jah, ja tegelikult muidugi tahtsin mönuleda Kanteri kullaviset vaadates, olgem ausad…Soomlastel algaski just maailmameistrivöistluste kokkuvöte…ja milline pettumus, mingitest Venemaa jooksjatest (vöi olid nad hüppajad ja kargajad, suures vihas ei pannud tähelegi) rääkis hoopis, pikalt ja laialt esiuudisena…ja siis natuke ja kiiresti lipsas läbi ka, et Kanter Virost vöitis kettaheite…absoluutselt nöme uudise prioriteetide seadmine minu meelest…
Aga noh see on muidugi minu probleem, et ma Eesti asjadest rohkem huvitatud olen kui Vene asjadest…ja kuna meil nagu kiuste on kodus juba kaks päeva internet rikkis asjade maale kolinud, siis ei saandki Kanteri kangelastegu pildis vaadata…kurb.
Nädal ülikoolis algas aga huvitavalt. Esmaspäev oli ülekooliline suvine eksamipäev(öppeaasta pole veel ametlikult hakanud). Köik, kes suvel hoolega öppinud, said siis eksameid sooritada. Meie ülikoolis on nimelt selline süsteem, et kuna raha on vähe ja kuna eeldatatavsti köik, kes ülikooli sisse saavad, oskavad lugeda, siis väga paljud kursused tehakse nn raamatukursustena, et säästa öppejöude teadustöö tegemiseks ja magistri ning doktoriseminarideks – teadupärast on soomlased veendunud, et köige kallim ja priiskavam viis noori inimesi ülikoolis öpetada, on seda teha massilise loengutegevuse kaudu. Loengukursused on minimaalsed – noh minul ei ole semestris üle 10 loengutunniseid kursuseid veel olnud. Ja maksimaalselt on kaks kursust semestris. Ehk siis kokku maksimaalselt 20 tundi loengut semestris…Küll aga vötan vastu mitmeid raamatukursusi ja teen seminare.
Nii et jah, need raamatukursused siis – kui oled oma raamatu läbi lugenud, lähed ülikooli, vötad spetsiaalse pruuni ümbriku ja kirjutad sinna peale, mis aines ja mis eksamit sa teha soovid ja millisel eksmipäeval, ja saadad selle ümbriku öppejöule. Öppejöud paneb sinna siis küsimused sisse ja sulgeb ümbriku. See viiakse siis eksami päeval kindlasse eksami ruumi, kus eksami valvajad annavad need eksmile tulnutele. Aega on vastata neli tundi (vahel ka kaks tundi, kui öppejöud on pruunile ümbrikule niimoodi kirjutanud)Noh seal on veel mingid reeglid, et kui jätad eksamil ümbriku avamata, siis mitu korda saad asja uuesti teha jmt. sönaga – terve süsteem. Eksami ajal saad vetsu minna koos valvajaga, ja töö esitamisel pead isikut töendavat dokumenti näitama, ja köik kotid ja raamatud, mis kaasas, tuleb jäta endast eemale, vahest vaid sönaraamatut saad kasutada…jne, ja köik keskastme öppejöud saavad korra poolaastas käia eksami valves. Ma olin ka sel esmaspäeval, aga valvasin hoopis filoloogide eksamit – umbes 200 tudengit oli saalis erinevatele öppejöududele erinevaid aineid sooritamas. Ja selliseid saalitäisi oli peamajas sel korral neli.
Ma ei tea, kus saalis need minule eksamit sooritavad tudengid olid, aga mulle tuli ka kolm kirjatentti ja mul on nüüd hinde panemiseks aega kaks nädalat.
Kui siin Jaanus kirjutas oma blogis, et mängis 72 aastasega kossu, siis minul oli eksamit sooritamas üks 72 aastane vanahärra – ladina keele eksamit sooritas. Vat selline elu siis siinmail. Aga muidu meil sajab, ja väljas on vaid 10 kraadi sooja, ja talve riideid juba tuhnitakse kappidest välja – öhtuti tervise rajal inimestel juba kindad käes ja pea see talvgi tuleb…

Süsteem on just nii tugev, kui tugev on tema nõrgeim lüli

Ehk siis, riik on just nii tark/kompetentne, kui tark/kompetentne on tema rumalaim/ebakompetentseim inimene jne…
Sõnaga – soomlased on küll südameasjaks võtnud, et iga väiksemgi tegelinski teaks, mis ühiskonnas toimub…Ja mailinglistid on selleks suurepärane asi…
Suvel sain ülikooli maililisti kaudu uudise, et kui palju haridusministeerium plaanib valdkonnale eelarvest raha küsida, ja siis olid seal veel kõik plaanitavad prioriteedid kirjas ja mida iganes…Minu jaoks väga huvitav lugemine – tuleb välja, et Soome riigi haridusvaldkonna eelarvet plaanitakse 2008 umbes sellises suurusjärgus nagu Eesti riigi eelarve tervikuna ja teadustööle ja ülikoolidele tahetakse rahastust suurendada jne…Ja hea tunne tekkis, et ma olen osaline ühises elamises, et mulle ka räägitakse asjadest, mis teoksil ja miks ja kuidas… Ma olen Eestis ka erinevates haridusasutustes töötand, et miks meil ministeerium tavaliste tööinimestega eelarve plaanimise ajal näiteks ei suhtle? Soomes pole sellest suhtlusest siiani veel miskit paha sünidnud…Riik kenasti alles ja inimesed happy’d…Ja muideks, seda teadet ei saatnud poliitikud, see tuli ametnikelt. Poliitikud siinmail üldse vähe eputavad, kuidas nad jõgesid ümber suunavad ja mägesid tõstavad…Me Eestis küll kirjutame lehtedes irooniliselt, kuidas Putin Siberist kangelaslikult katastroofe likvideerib… aga sama nali on ju meil kui poliitikud avavad ja sulgevad, tõstavad ja langetavad…ma ei näe sisulist erinevust…Noh, aga nüüd läks nati teemast kõrvale…
Täna aga tuli selline teada meie mailinglisti :
“Kauppa- ja teollisuusministeri Mauri Pekkarinen täyttää 60 vuotta 6.10.2007. Päivänsankaria on mahdollisuus onnitella osallistumallajuhlakirjan onnittelijoihin.Mauri Pekkarisen juhlakirjaan osallistuminen hoidetaan yliopistossammekeskitetysti hallintovirastosta. Laitokset eivät osallistu erikseenomilla varoillaan juhlakirjaan.Pyydän, että välitätte tiedon yksiköissänne eteenpäin.” – Vat nii, mina, kui pisike lihtne inimene, saan ka ministrihärrale õnne soovida ja see läheb suure ülikooli õnnitlusena. Kena teada, et meie kool ka õnnitluse saadab. Ja kuigi mul selle teadmisega miskit peale pole hakata (nagu näiteks joogivee roiskumise teatega tegelt oleks miskit tegemist võind olla), on ikkagi tekkinud selline teadmus asjadest ning tunne, et ma olen osa süsteemist. Väike küll ja välismaine, aga ikkagi osa. Sedamoodi see Soome ühiskond oma kontekste loobki, nagu Hille kunagi siin blogis ühes kommendis kirjutas…
Kas teie tunnete ennast Eestis süsteemi osana? Ma tahaks väga, et tunneksite.