Archive for the ‘filosoofiline’ Category

Intelligentsed herilsed ja uus peldik

Möödunud nädal oli täis herilasi ja uue peldiku ehitamist. Ausalt, poleks julgenud lootagi, et see peldiku projekt lõpuks tõeks saab  – olin leppinud juba igasuguste variantidega..

Aga nii see lugu oli, etvalmis ta sai, ja suht kasutatavana isegi. Välisviimstlus vaid puudu jmt.

Vana peldikuga juhtus nii:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

ja uus peldik tuli välja naasugune:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Aga muidu on olnud kirju nädal, nii emotsionaalselt kui füüsiliselt: klassiõe surm terviserajal, kusjuure nädalapäevad tagasi oli tema see, kes mind enne oppi julgustas, et sügiseks on plaan ….

Ja tegelikult on küsimus hoopiski selles, kas putukatel on intellekt: panin täna herilastele lõksu, neid on tõesti nii palju, et hulluks võib minna…

Panin tüki head kooki lauale, ja pudeli putukamürki kõrvale. Ja vat mitte üks herilane ei liginenud mu lõksule. Kust nad teavad, et selles kollases  spray pudelis on nende surm?

Ja sääsed ei reageeri enam ka mitte mingile tõrjele…

Aga muidu on meil loomadega siin vanaviisi: üks sokupoiss luusib ümbruskonnas ja konnad peesitavad varjulistes soosjades kohtades.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

 

 

Advertisements

Mõtteline mõttetus

Millegipärast kipub olema nii, et vahepeal on elus perioodid, mil ei ole nagu midagi öelda… Ei elust, inimestest ega asjadest. Mis muidugi ei tähenda seda, et mõtteid ei oleks. Lihtsalt nii ongi, et ei jaksa oma mõtteid välja öelda, sest need tundudvad kontekstis mõttetud.

Või on see laiskus? Sõnumi seadmise laiskus, et lihtsam on vakka olla? Mugavam?

Või on see see, et igapäevane turbulents on sind nii jõuliaselt endasse haaranud, et omi mõtteid ei jaksagi enam kirja panna. Ja nagu kunagi mu üks hea professor ütles, et mõtted tulevad ja lähevad. Nii et kui sa ei jõua neid kirja panna, fikseerida, siis nad ongi läinud?

Seega, kuidas püüda kinni kõik mõttekad mõtted ja vähendada avalikku mõttetust?

Ilunälja peletamise nädalavahetus

Vahepeal on selline tunne, et tahaks kohe väga palju ilusat enese sisse kaanida. mul juhtus nii möödunud nädalavahetusel. Kõigepealt sattusin tütrekesega Kumusse Irving Penni fotonäitust vaatama, ja siis pühapäeval koos Karuisa ja tütrekesega veel kord, siis vaatasin Kumus aedade järelelu näitust.

No miskit pole kosta, meie KUMU on maailma tasemel ja rohkem ka veel. Ma saan aru küll, et kiitmine eestlase mentaliteediga ei sobi, aga kiidan ikka, sest KUMU on hea, Lausa fantast hea. Minge kõik, võtke endale oma laupäev või pühapäev ja nautige. Elu saab kohe palju ilusam seejärel.

Pildid minu nädalavahetuselt:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pilt

Pilt

Pilt

Iseendaga hakkamasaamisest

Ootan und. Lõuna ajal magusasti siestat pidades tekkis juba eelaimus, et õhtul võib uinumisega raskusi tulla – Põhjamaalase ihu ei ole ikka programmeeritud nii massilisele magamisele, mis sest et olen juba kaks nädalat kindlalt puhkamise rezhiimil.

Uinumise edasilükkumist soodustavad ka mu ülevalt naabrid, kes aktiivselt ja häälekalt toiemtavad ning ei lase Vahemere uinutaval letargial mu pääle vajuda. Ei ei, naabrid pole süüdi, nad on igati sündsuse piires, kuid lihtsalt minu keskendumisega unele on probleeme. Tõenäoliselt üle maganud ja liiga puhanud.

Olen kaks nädalat tõepoolest puhanud – ei mäleta millal viimati selline tõeliselt puhkuste puhkus oli – ja seda lausa 10 päeva järjest… Omamoodi on see oluline, siiski. Saan aru, et me kõik peame ja tahame kogu aeg väga töökad ja tegusad olla ja justkui tunneme süüd, kui ilma tööta ja tegevuseta oleme, kuid see on vale hoiak. Sedasi pidevalt rahmeldades me tegelikult hakkame tasapisi loobuma iseendaga hakkamasaamisest. Me anname ohjad käest. Töö võtab võimu meie üle. Ja igasugune kohustus, sealhulgas päevatöö kõrval ka kodune muruniitmine ja saunapuude tegemine, rohimata peenar ja kodukoristus sinna otsa. Me muutume iseenda orjaks ja hakkamegi tegema asju, mida peab, aga mitte ei tee seda, mida vb olla tahaks. Puhkuse ajal hakkad aga mõtlema, et mida sa tegelikult tahad. Mida tahad elult, töölt, oma partnerilt? Miks sa üldse siin ilmas olemas oled? Selles kontekstis on üsna mitme inimese eksistents minu jaoks suur küsimärk. Sealhulgas mu enda oma. Loodan, et ikka leian selle vastuse ja õpin iseendaga paremini hakkma saamist. Sh iseenda paremat mõtestamist…

Äkki peaks ühe unerohu tableti võtma? Kuidagi ei suuda uinumisele keskenduda…

Juhuslikud avastused

Juba mönda aega olen vilksamisi tähele pannud Leedu kunstniku Ciurlionise näituse reklaame tänavate kohel kölkumas. Aga alles siis, kui mu hea blogisöber Iltaka facebookis möödaminnes mainis, et sel pühapäeval on see näitus viimast päeva avatud, otsustasin, et lähen vaatama.

Ausalt öelda on mul Leeduga kummaline suhe. Vene ajal sai seal möned korrad vanematega ekskurseerimas käidud – sellest ajast mäletan kuradite muuseumi ja sealt ostetud savist kuraditega viinakarahvini ja pitse, mis nüüd vist kuskile asjade maale tagasi on läinud ja mäletan ka juhust, kuidas mu isa sealsamas muuseumis furoori tekitas, aga sellest ehk kunagi hiljem. Mäletan ka kellamängu Kaunases… Vilnius on mu mälestustes kuidagi kaugem ja külmem, mäletan vaid tösiseid inimesi ja kirikuid. Leeduga seob mind ka mu pikaajaline hea söber Tiiu, kes on üks väheseid (kui mitte ainuke) leedu keele filoloog ja tölk Eestis. Kuid see side on pigem Leedu hea vaib Tiiu töttu.
Tavaeluliselt on Leedu minuga seotud totaalse transiidiga – Eestist Euroopasse ja tagasi, sadu kordi ehk? Ja selles kontekstis on Leedu suht igav. Aga see suhe ei ole süvenev. Nii et pealiskaudsus on selle arusaamise nimi ja nii kahjuks on. Sellist kultuuritust ja suhtumist on muidugi keeruline aktsepteerida, kuid paraku need asjad praegu just niimoodi on.

Täna aga hakkas avanema minu ees Leedu hoopis omamoodi. Nimelt Ciurlionise kaudu. Kuskilt iidamast-aadamast muusikaajaloo kursuselt mäletasin sama nimega heliloojat, ja mul polnud örna aimugi, et see sama mees on ka maalikunstnik. Vat selline on selle nöukaaegse hariduse sisu. Öpid ühe jupi selgeks ja tervikust pole mingit ettekujutust. Täna siis, nagu kombeks öelda – kakskümmend viis aastat hiljem, hakkas see vigade parandus ja tunnetuslike aukude lappimine.

Pean kohe alguses tunnistama, et ma vaat et armusin sellesse mehesse. Ehh, tema piltidesse ikka 🙂 Ja midagi ei ole öelda, meie KUMU oskab näitusi kokku panna. Mida iganes need näituse ülespanijad taotlenud on, igatahes möjus on see olnud. Nii ka täna. Filmiruumist imbus näitusesaali pidevalt Ciurlionise kirjutatud muusikat ja selles rütmis oli piltide vaatamine veelgi möjusam. Ma ei tea, mis oli näituse kokkupanijate tagamöte, kui nad need teised Leedu pildimeistrid sinna Ciurlionise taha üles riputasid, aga seekord möjusid nad halvasti. Mitte, et need halvad vöi inetud pildid oleks olnud. Ei. Need teised olid tavalised, traditsioonilised, sellised pildid, mida mitmeid kordi erinevates kunstisaalides olen näinud, erinevad nimed all, kuid sisult suht samad köik. Ciurlionis aga oli totaalselt erinev. Isegi nii erinev, et kohati tekkis neid pilte vaadates hirm, et kas autor ikka suutis seda müstikat oma hinges taluda, et äkki pani endale käe külge – jätsin tema eluloo lugemise meelega viimaseks. ja olin kgu näituse vaatamise aja murelik, et kuidas ta jaksas niimoodi möelda? Kas see on kuidagi seotud tema lühikeseks jäänud eluga. Suur kergendus oli, tobe öelda muidugi, see, et tema surma pöhjus oli kopsupöletik. Nii proosaline ja tavaline tolle aja intellektuaalile. Kuid neid pilte vaadates oleks vabalt vöinud peljata ka tema enesetappu, sest need teosed olid nii hörgud, kunstliselt nii tundlikud, et … Ses möttes on muidugi tema suhteliselt normaalne öpingutele ja tööle ja perekonnale pühendunud elu isegi ehk liiga proosaline?

Igatahes, mu esialgne plaan minna ka neoimpressioniste vaatama, jäi katki, sest ma ei suutnud peale Ciurlionist enam midagi muud vaatata…

Mis mulle siis köige rohkem meeldis?Siin need on:

Lilled

Fuuga.

Nii musikaalne, nii eriline, nii hurmav.

Paar törvatilka oli ka – kohvikus polnd vett müüa ja söögivalik oli kasin – kuigi maja oli vaatamata pühapäevale külastajaid täis. Garderoobis aga istus lausa kaks tädi ootamas, et kesk 30 kraadist suve keegi oma puhvaika neile hoida toob ja Ciurlionise näitusest ei olenud muuseumi poes isegi köige pisemat mälestuseks sobivat suveniiri, lemmikpildiga postkaardist vöi posterist rääkimata. Ka poe müüja ei mäletanud, et neid üldse oleks olnud… Nonsens. Kumu sisuline töö on nii suurepärane ja köik, mis peaks seda toetama ja looma külastajale selle löpliku täiuslikkuse tunde selle ümber, oli nii hale.

Kevadmäsu

Jah justnimelt mäsu. Köik räägivad masust, aga mina räägin mäsust.

Nii kui lumi oli ära sulanud ja päike hakkas vägevamalt paistma, nii läks see lahti. Ja nii totaalselt, et päris keeruline on erinevaid mäsustsenaariume jälgida. Veelgi keerulisem neid hallata.

Sestap polegi viimasel ajal neid mäsu jupikesi ka bloginud, sest iga päev toob miskit uut ja see mis on täna päevakohane, saab homme juba ajalooks ning ei kuulu teemade hulka, millest peaks kirjutama. Sönaga – muutub tähtsusetuks ja teisejärguliseks.

Olen seda enne ka kogenud, et teatud olukorrad, asjad ja suhted, mis mingil hetkel tunduvad üliolulised, muutuvad ühel hetkel täiesti möttetuks. Ja kahju on ainult köigele sellele kulutatud energiast… Seepärast olen ka proovinud ennast treenida, et ei lase igal asjal end väga köigutada ja ei püüa väevöimuga protsesse suunata ega juhtida. Sest löppkokkuvöttes juhtub ikka see, mis juhtuma peab. Ja asjad edenevad oma soodu.

Minu kevadmäsu on tegelikult seotud horoskoobiga. Ma ei mäleta enam, kelle tarkuseteri ma aastavahetusel sealt horoskoopi kirjutatuna lugesin, kui need olid pöhimötteliselt järgmised: “keegi intrigeerib kevadel sinu vastu ja augustis vahetad töökohta”.

Noh ja täpselt nii see asi plaanib ka minna. Kusjuures töökohavalikuid on kaugelt rohkem kui üks. Sellest ka mäsu. Iga päev ja iga hetk toob uusi dimensioone ja peaagu köik neist on röömsad. Välja arvatud muidugi see intrigeerija. Aga eks temagi saab kunagi selle, mida endale tellib, sestap ma väga ei lase ennast sellest köigutada. Muidugi on kurb kohata selliseid salaagenda stiili viljelejaid ning kuidagi kurb on sellisest labasest stiilist. Aga eks igaüks ise teab, missuguseks oma imagol laseb kujuneda.

Igatahes minul on köik hästi ja järjest paremaks kisub. Kui ainult suudaks suure röömu koorma all sellest mäsust ka jagu saada ja tekitada olukorra, et köik asjad edenevad plaanipäraselt ja sujuvasti.

Muidugi lisaks horoskoobile on üks asi veel… Sättisin möned asjad oma kodus Feng Shui pöhimötete järgi ringi ja nuta vöi naera, see toimib…

Ilus see eluke sel kevadel 2010 ja masust pole jälgegi mu meeltes ja mötetes. Ainult üks suur ja röömustav mäsu. Jah, raha pole ikkagi piisavalt ja elu on kallis, kuid tühja sest. Küll kunagi ka raha tuleb. Ja masu olen enda jaoks defineerinud pigem masendusena, mitte majandusliku surutisega. On asju elus, mida rahaga mööta ei saa – see on meie mötlemine. Ja masu on mötlemise küsimus, möttelaadi ja maailmavaate küsimus… Mäsu muidugi ka, natuke sinnakanti.

Tegelikult on köik mötlemise küsimus.

Kui mäsu hakkab selginema, siis kirjutan juba konkreetsemalt. Seniks vaid väike tundevirvendus…

Maailm on segi

Maailm on segi läinud, köike on liiga palju ja köik on liiga jöuline. lugesin lohutuseks Igor Mangi horoskoopi, ja sain aru, et see peabki nii olema, sel aastal. Katsume siis kuidagi kohaneda… Minu önn, et olen ka sündinud Tiigri Aastal. Ehk sellest on väheke abi?