Archive for the ‘hull lugu’ Category

Vahel juhtud kaameraga öigesse kohta

Mingi aeg tagasi oli kuskil meediväljaandes piltuudis suurest valgest limusiinist Londonis vöi Pariisis, mille numbrimärk oli eestlastele väga üheselt möistetav (“HUI”).

Aga ma leidsin samasuguse Kuivastust praamiootamise kailt:

Vat niimoodi see eluke on, et mönes keeles täiesti tavaline, aga sama asi teises keeles täiesti inetu lugu kohe. Eks natuke me saame neid asju ju ka ise kontrollida, et näiteks, Kulli nime kandev eestlane peab arvestama sellega, et Soomes kindlasti oma nime tölkeversiooni esitab, samuti peab olema ettevaatlik eestlane, kes soomlasel enda körvale istuda palub jne…

Aga kui ikka Austraaliast Eestisse automatkale tuled, siis pole töesti vist örna kartustki, et su auto number siinmail muigeid esile kutsub…

Advertisements

Hääd nöuanded aitavad enam kui pangatäis klienditeenindajaid

Köigepealt tahan tänada köiki neid kenasid inimesi, kes hääd nöu andsid. Pean tunnistama, et siiani olen töesti rahulikult elamisega hakkama saanud ja ei tulnud selle pealegi, et kui hätta satun, siis pean ennast ise ja ainult ise aitama… minu probleem oli töesti see, et mul ei olnud ei ID kaarti, ega ka Swedpanga pangakaarti, ja ka telefonipanga teenust polnud. Vaid interneti panga kaudu ajasin seal asju. Muidugi väga rumal minust, sest meie karmis ja halastamatus maailmas pead sa olema valmis igaks elujuhtumiks, ja natuke rohkemaks ka. Ning nagu ma oma eilse loo kommentaaridest teada sain, on selliseid probleeme Swedpanga klientidel rohkemgi olnud. Äkki nad peaks väheke oma kliendisuhteid kriitiliselt analüüsima? Aga minu lugu arenes edasi niimoodi: Eile öhtul siis, peale tähelepanuväärset telefonivestlust kangekeelse telefoniteenindajaga, kes iseenesest oli suht kena ju, kui kliendisöbralikkus ja vastutulelikkus välja arvata, ja ma usun, et ta töesti tegi köik, mis tema volitused lubasid, alarmeerisin ma kogu oma perekonna. Körvaltoas arvutis nohistav poeg, kuuldes mu hädakisa, mötles veidike (ta on jurist) ja teatas: “kuule emps, kus see vana volitus on, mis sa issule tegid nende kinnisvara asjade ajamiseks aastaid tagasi?” Vastasin, et ei tea – kinnisvara asi löpetatud ja ka vana volitus vanade asjade sekka pandud vöi lausa ära visatud…”Aga helista issule, uuri,” jätkas laps. Seda ma tegingi. Eestis elava abikaasa esimene reaktsioon oli:”Ei tea, see on juba aastaid käigust ära. See oli seal vanas seifis ja seda pole meie majas ammu enam alles…” Ummikseis jätkus. Olin juba valmis loobuma ja mötlesin, et kuidas need rahaasjad korraldada nii, et maksmata arvete pärast suurt jama ei tuleks ja et kuni jägmise Eesti söiduni kuidagi elamisega hakkama saada… Vähekese aja pärast tuli taas köne Eestist, abikaasa helistas: “Ma leidsin selle vana volituse, peaks poisiga selle üle vaatama, kas seda saab veel kasutada ja milliseid tehinguid sellega teha saab…” Uurisid ja puurisid mu perekonna meeshinged selle vana paberi läbi ja poja värske juristitarkus vöttis asja kokku nii, et seda vana volitust saab kasutada pangatehinguteks küll ja paber on veel ka kehtiv. Hurrarraaa! Hea meel oli, et omal ajal oskasime notaris sellise paberi teha, mis kestab nii ajahamba kui köikvöimalikud bürokraatiad. Esimene öppetund: Hoia alati möni asjalik notariaalselt kinnitatud volikiri kuskil vajalike paberite hulgas, see vöib olla eluliselt hädavajalik olukordades, kui sa päästmist vajad. Täna hommikul siis marssis abikaasa panka, tegi seal köik esmased hädavajalikud toimingud ja sai mulle koodikaardi, millega saan hädapärasemad rahad Swedpangast liikuma. Muidugi isiku tuvastamine ja volituse kontroll oli olnud pangas äärmuslik – abikaasa ütles, et oli isegi natuke imelik hakanud, et sedasi vahiti ja uuriti ja puuriti (ta ei teadnud, et ma loo blogisse olin kirjutanud) – eks see oli vist siis seepärast, et pangarahvas oli sattunud blogi lugema? vöi on see lihtsalt selline komme, et kliente piinlikkustunde tekkimiseni vahitakse selle asemel, et ehk vabandada ebameeldivuste tekkimise pärast ja inimese tekkinud probleemile siiralt ja osavötlikult kaasa elada… Millegipärast on mul tunne, et möningates ennast hästi täissöönud äriettevötetes on sageli puudu sellisest empaatiast ja emotsionaalsest intelligentsusest… Aga noh – mu abikaasa on vastupidav inimene, kannatas selle tuiutamise ära ja hiljem muidugi viis otsad kokku, et jah see oli töenäoliselt see minu kriitilise blogipostituse tagajärg…Ega eestlane ju üldse eriti kriitikat ei kannata ja seda enam veel endast väga lugupidav Swedpank! Kriitika on nörkadele! Minu loos aga – löpp hea, köik hea. Rahadega toimetamise strateegia on nüüd siis selline, et otsin oma vähesele kröbisevale väheke söbralikuma kodu… Ja varustan ennast igasuguste asjadega eriolukordadeks – noh umbes selles stiilis, nagu vene ajal söjaks valmistuti. Tea kas peaks auto pagasnikusse ka näiteks punase veini pudeli igaks juhuks panema? ja avaja, et kui ettetulevad olukorrad eriti masendavaks osutuvad ja lahendused tupikteele jöuavad – saaks vähemalt veinigi rüübata? ja mida veel vöiks inimene igaks juhuks erinevateks ebameeldivateks elujuhtumiteks endale tagavaraks varuda peale igasuguste pangakaartide, lepingute, ID kaartide, volituste, passikoopiate, jne stuffi

Mida peaks oskama, et vöiks olla liikluse planeerija?

Meil siin Jyväskyläs on mitmeid ristmikke ja tänavaid, kus kohe kangesti tahaks avariid teha. Selliselt ebaloogiliselt on asjad korraldatud, et näiteks peateel pead peatuma ja laskma läbi körvalteelt peateele tuleva auto, sest liiklusmärkidega on sinna vördne ristmik tekitatud. ja noh niisuguseid asju on siin mitmeid. Söidad ja kirud.

Mäletan, et Tartus on ka selliseid korraldusi. Söidad ja kirud.

Ja nüüd siis on Jyväskylä fenomen lahendatud – meie linnas on linnaliikluse planeerija inimene, kellel pole isegi juhilube mitte. Rääkimata sellest, et ta ise kunagi autoga söitnud oleks. No mis siis ime, et peateel söitja körvalteelt tulijale teed andma peab.

Koerale jöulukingiks rinnahoidja?

Aga loomulikult! Nii juhtus ühtede mu söprade söprade koeraga. Kuna kutsu ise ka aktiivne blogija on, siis saate seda lugu lugeda SIIT.
Mis sa teed, kui rinnahoidjate närimine nii meelepärane tegevus on… Siis ikka ju peab Jöulvana möned närimiseks tooma, muidu peab neid kogu aeg kellegi naisterahva tagant pätsama… Jummalast loogiline ju.
Ja kui te juba Murupallero blogis olete, siis lugege teisi jutte ka ja vaadate pilte. Üks igavesti lahe labradorikutsu on!

Hea vöimalus vihavaenlasi leida…

… on meedias sönavötmine. Olen nüüd OMA SAARE lehes töstatanud mönes tekstis probleemi, et füüsiliste puuetega inimesed ei pääse köikjale, ja omavalitsused vöiksid möelda, kuidas neid vöimalusi luua. Ja nüüd on selline halenaljakas diskussioon seal erinevate artiklite kommentaariumis tekkinud, et ei jöua ära imestada, et kellelelegi see möte niikangesti närvidele käib, et lausa püha sönasöja minu vastu algatanud. 

Ma saan aru, kui ma oleks kellelegi isiklikult midagi pahasti öelnud vöi kellegi tegematajätmisele näpuga näidanud vöi kelletki mingid rahad ära krahmanud vöi kelletki mehe üle löönud vöi ma ei tea mida veel paha teinud. Mitte midagi paha pole nagu plaaninud ega tea ka, et oleks kunagi teinud. Ja lambist keegi Volli nime kasutav kodanik on nii närvis ja vihane, et lausa naerma ajab…

Lugu üks, millest kogu trall lahti läks.

Lugu kaks, milleks ettepaneku tegi ajakirjanik, kuna talle sama probleemiga veelgi inimesi oli märku andnud. Lugu, mis vallandas sönasöja kommetaariumites. Uskumatu, aga tösi. Loe ja imesta.

Lugu kolm, mis sündis teise loo reaktsioonide tulemusel.

Lugu neli, ka teisest loost inspiratsiooni saanud.

Lugu viis, mis otseselt pole enam sellest teemast, aga väheke teine teema ja pigem anonüümseid kommentaare käsitlev lugu, kuid ikkagi taas sellest esimesest ja teisest loost üle ärritatud kommenteerija vihapurskeid täis.

On ikka elu küll. Eht Eesti Elu, lausa suure tähega kirjutades 🙂 Muidugi, ka üsna huvitav fenomen, et mis siis ikka inimest häirib ja kui ilgeks minnakse mingil kummalisel ainult kirjutajale/kommenteerijale endale teada pöhjusel. Eks aeg annab arutust ja vb olla saan kunagi teada, miks see Volli nime all tuld ja törva pritsiv kodanik nii kuri minu suhtes on. Seniks, pole muud teha, kui kukalt kratsida ja omaette naerda. Sest see on nii nöme, et isegi vihaseks ei aja.