Archive for the ‘isiklik’ Category

Hukkamine neljaksrebimise teel

Teate ju küll seda vana kommet keskajast, vöi ehk kuskilt veelgi varasemast ajaloost? Karuisa arvas, et see mind varsti ees ootab…

On töepoolest äärmiselt huvitavate arengutega kevad. Olen enda jaoks juba otsused teinud. Vastavalt südame kutsele. Noh ja kui nüüd päris aus olla, siis ka väike igatsus on südame kutset möjutamas…

Aga olukord on kummaline selles möttes, et vanad köidikud tahaksid mind endiselt kinni pidada. Ja eks nad mingi aeg seda ka teevad, sest ei saa ju jätta oma alustusi kuskile ripakile ega kellegi teise kaela. Pean ikka oma vöetud kohustused ise löpuni vedama. Eriti tunnen vastutust oma ratastooli tudengi ees, kes on nii südame külge kasvanud, et ma ei tea, mis saab, kui ta nüüd meile antud aja jooksul ei valmistu…

Valikut kergendas muidugi ka see, millised emotsionaalsed vaibid ühes vöi teises kohas mind ümbritseksid. Valida oleks värskuse, innovatiivsuse, uue, julge, sünergilise, ootusi täis öhustiku ja hapneva, stagnaatilise, halvamaigulise, intriigidest tiine öhustiku vahel.

Täna aga tuli veel üks valik lisaks ja kuskil EU fondides on ootamas veel üks vöimalus. Ja nii see neljakskiskumine siis äkki ehk isegi juhtub.

No muidugi ma väheke siin liialdan, sest tegelikult on asjad suht ühesed: enne lahkumist tuleb lihtsalt enda järelt ära koristada ja uks lukku keerata. Aga samal ajal saad juba uues elamises köike sisse seada ja värsket öhku tuppa lasta. Ja need muud asjad on lihtsalt meelelahutuseks 🙂 Ja mul on hea meel, et suutsin otsustada ilma rahale mötlemata, sest see oleks tähendanud löplikku intellektuaalset ködunemist 🙂

Ehk siis – ma ikkagi mötlesin tegelikult rahale – et kui palju maksab tegelikult intellektuaalne, hingeline ja meeleline vabadus? Just täpselt nii palju, et end rahulolevaks ja önnelikuks tunnistada. Mis sest et mingid küsimärgid veel vastamata on…

Noh tuli selline diskursiivne ja allegooriline jutukene, aga elu on selline. Zen aitab köik asjad edenema…

Kirjutamisest

Olen jälle pikalt vakka olnud, pole siia blogisse midagi kribanud… Aeg ajalt tundub mulle endale ka, et mul on liiga palju blogisid. Nimelt mu lapsed väidavad seda. Kuid siis jälle ühel hetkel avastan, et kuidagi ei saa vähema hulga blogidega, sest oluline on oma mötted süstematiseerida. Kui nad köik ühes blogis koos oleks, oleks nagu üks puder ja kapsad… Mo meelest peab kord olema, natuke.

Aga jah selle kirjutamisega – vahel kohe läheb sulg rooste (arvutiklahvid siis) ja mitte miskit ei sünni.

Eile ostsin Merit Raju raamatu Hingele pai!. Algul mötlesin seda kingituseks ühele inimesele, kuid siis hakkasin ise sirvima ja see raamat neelas mu. Otsustasin raamatu endale jätta, sest tundsin et tahan seda lugeda veel ja veel. Piltlikult öeldes – sain selle pai mida ma vajasin ja nüüdsest hoian raamatut kotis, et teda vahepeal taas sirvida – ja jälle endale pai teha.

Mida siis eile sealt välja noppisin – selle, et kui meil on kogu aeg palju asju teha, on HEA, sest see on märk, et me oleme olemas! Ning, et kirjutada (luua) tuleb iga päev, ka siis kui inspiratsiooni pole…

Arvan, et seda viimast mötet hakkan eriti tösiselt vötma, alates tänasest. Ja see esimene möte annab mötte meie igapäevastele sebimistele, kas pole kummaline, et oma elust aru saamiseks pead ühe lihtsa lause lugema…

Mönda asja teed esimest korda alles 47me aastaselt…

Nii see on. Me elamine mingit elu ja loodame, et iga asi tuleb omal ajal… Nüüd alljärgnev aga on üks aastaid hinges kriipinud ülestunnistus…

Nimelt, olen nii kaua, kui ennast mäletan, väga joonistada tahtnud. Kui esimesse klassi läksin, siis surusin end ka tollasesse Kingissepa Linna Pioneeridemajja kunstiringi. See oli üks väga popp ring ja sinna oli raske löögile pääseda. Aga kuidagi ikkagi nii juhtus, et mul lubati tulla. Mäletan seda esimest ja ainukest korda siiamaani – kunstiringi juhendaja, Saaremaal kuulus pintseldaja Ants Vares oli seal öpetajaks. Härra Vares palus mul siis midagi joonistada. Ja minu sooritus tunnistati sealsamas andetuks. Sinnapaika siis jäi ka minu joonistamishuvi rakendamine. Sinna Pioneeridemaja teisele korrusele paremasse tiiba, kunstiklassi, kus oli eriline pliiatsite ja värvide löhn ja mis tundus tollal, 1970 aastal minu unistuste paigana…

Elu hakkas aga omasoodu edenema, ja joonistamine oli koolis töesti selline aine, mida ma harva sain maksimaalse sooritusena tunnistusele. Ainult gümnaasiumis trehvasin sellist joonestamisöpetajat, kes arvas, et mind vöiks isegi joonestamisolümpiaadile saata… Noh joonestmine pole joonistamine, aga siiski – silma vaja ja kätt vaja ja perspektiivitunnetust ja mida köike veel… Ja käisingi – aga aega oli vähe, vöi ma lihtsalt ise olin aeglane… aga sellegipoolest, enam ei mäleta, tulin vist isegi mingi viienda vöi kuuenda kohaga ära. Olin iseenda üle tookord juba üllatunud ja tagantjärele nüüd veelgi rohkem. Ja hämmastunud ka sellest öpetajast, Jurkatam vist oli ta nimi, et ta mind, sellist andetut, söandas saata. Selle juhtumini olin ma igati käeliselt ja kunstiliselt kölbmatuks tunnistatud.

Aga elu läks omasoodu, olin oma emotsionaalse ja eneseväljendusliku poole andnud muusikale ja köigega enam ei jöudnud tegeleda. Sügavale hingesoppi aga armastus kunsti vastu jäi ja realiseerus käsitöös ja maniakaalses kunstimuuseumide külastuste kollektsioneerimises ja mötetes oli see ikka ja jälle kuskil kalevi alt piilumas…

Kuni aastal 2003 septembris kaitsesin oma doktoritöö. Ja selsamal päikselisel päeval, kaitsmise järel oma elu üle Jyväskylä Ülikooli parklas järele möeldes, avastasin, et ühtäkki nagu olid köik asjad ära tehtud. Mitte millegi poole polnud enam püüelda, köik tundus tühi ja löppenud. Ja siis, et mingi edasiliikumine siiski taas hakkaks, otsustasin, et nüüd järgmise asjana öpin joonistama. Üksköik on mul siis annet vöi ei. Pole enam mingeid Ants Vareseid otsustamas, et kas mul on annet vöi ei ole. See ei olnud enam tähtis.

Läks veel väheke aega, kui 2008 aasta sügisel leidsin Jyväskyläst fantastilise joonistamisöpetaja, Lilia Fedorova, kes ise andekas ja armastatud kunstnik, ja veelgi rohkem hinnatud kui kunstiöpetaja. Sest – tema öpetamismetoodikaga on vist töepoolest vöimalik ÜKSKÖIK KES joonistama öpetada – Peterburi kunstiakadeemia koolkond. Ja sealt mu uus elu hakkas. Esimesel koolinädalavahetusel maalisin 2 x 8 tundi apelsini ja vahepeal kaheksa tunni jooksul ei lahkunud laua tagant, isegi mitte tualetti…

Ja sel kevadel on üks minu töö esimest korda ka kohalike amatöörkunstnike näitusel väljas. Oleks tahetud rohkemgi töid, kuid mu enesetsensuur lubas anda vaatamiseks vaid ühe pildi. Olen öppinud ennast väljendama visuaalselt ja olen selle üle ääretult önnelik. Ja olen absuluutselt seda usku, et igaüks vöib öppida joonistama, kui on olemas suurepärane öpetaja.

Sel suvel tulevad mu kunstikooli kaaslased meile Saaremaale külla ja me teeme joonistamislaagri. Saatuse iroonia on see, et mu suvekodu naaberkülas elab vana kunstnik Ants Vares…

Emad ja tütred

Köige parem tunne on hommikul ärgata, kui su tütar kaugel maal, kus parajasti täna on Emadepäev, on öösel Näoraamatusse kirjutanud sissekande, millega teatab, et tal on maailma parim ema … Kuigi juba täiskasvanud, aga ikkagi memmekas… Heas möttes. Ma ise olen ka selline, memmekas… Kui minu ema 2000ndal aastal suri, olin siis juba päris suur tüdruk, 37 aastat vana kindlasti, sain sellise trauma, et ei saanud oma emast möelda, ilma et nutt peale ei tuleks. Nii suur kurbus oli ema lahkumisest… Ja isegi täna veel mötlen ta peale pidevalt ja vesi valgub silma, et küll on kurb, et ta seda vöi teist  vöi kolmandat asja ei näe ja teada ei saa… ja seda ma ei saa temaga arutada ja seda asja tegi tema nii ja seepärast on see ainuöige viis seda vöi teist asja üldse teha… Jah, selline tühi tunne on peale ema lahkumist, vastik täiskasvanuks saamise tunne…

Kui ma olin veel väga väike tüdruk, siis saatuse tahtel olin sageli haiglas ja ema oli alati minuga koos ja minu juures. Meie omavaheline igapäevane dialoog sellest ajast ja nendest haiglaolukordadest, mis jäi käibele kogu eluks ja mille sügavamat tähendust teadsime vaid meie kaks, oli: “Emme ole ikka juures ka!”, “Emme on alati Kiisu juures!” Nimelt, ta kutsus mind Kiisuks ( ja mu vanemat öekest Rotuks, ta oli rotiaastal sundinud ja tal olid patsid nagu rotisabad :))… Mina kutsun oma tütart ka Kiisuks…

Kui emal oli diagnoositud vähk, siis mötlesime, et mida vöiks veel teha, kuniks elupäevi on antud. Arstid ei olnud mu ema paranemise suhtes väga optimistlikud… Otsustasime 2000 aasta maikuu löpus, et pooles juunis, kui mul puhkus algab, lähme kahekesi Itaaliasse. Itaalia oli mu memme eluaegne unistus… Aga see reis jäi tegemata, sest juuni keskpaigaks oli memm juba nii viletsaks jäänud, et reisimine ei olnud enam vöimalik. Oleks me siis kohe, maikuus selle asja ette vötnud, oleks olnud köik hästi ja vähemalt ühe ema soovi oleks ma saanud täita. Aga see läks nii ja teist vöimalust enam ei antud. Me peame alati arvestama sellega, et elada tuleb täna ja nüüd ja kohe ja praegu, sest homme ei pruugi see enam vöimalik olla. Homme on nagu kingitus, mis vöib olla tuleb, kuid vöib olla ka mitte. Meie memm läks 2000 aasta jaanipäeval. Miks ma küll ei teadnud seda tarkust siis, et miski pole igavene ja käest lastud unistused ei tule kunagi enam tagasi… Tavaliselt…

Aga minul on see önn, et saan Emadepäeva kaks korda aastas tähistada, ükskord siis kui UK-s on Emadepäev ja teine kord siis kui Eestis. Aga tegelt, iga päev on emadepäev, sest emad on meil kogu aeg, päevast päeva südames….

Ulemisel fotol on minu ema ja minu Kiisu. Ema on selle pildi paberversioonile taha kirjutanud:

“XXIII üldlaulupidu, juuli 1999. a. Oleme laulupeol. Ave 10. a, vanaema 70.a. Avele on see esimene üldlaulupidu. Vanaema oli esimest korda Tallinnas üldlaulupeol 1947. aasta suvel. See oli XII üldlaulupidu”

Keskmisel fotol on Minu Memme 1947nda aasta laulupeol Kingissepa rajooni laulupeorongkäigu sildiga. Memme seljas need Muhu rahvariided on tähendusega, isa meil ju muhulane…

Ja köige alumisel fotol olen mina oma Kiisuga, Suure Kanjoni kaldal kallistamas 🙂

Laupäevane sulla-mulla

Üks asi, mis mulle Soomes hirmsasti meeldib ja mis mind Eestis alati kohmetust tundma paneb, on igapäevane külastajaskond ujulates ja tervisekeskustes.

Tuleb tött tunnistada, mulle hirmsasti meeldib ujumas käia ja vesiaeroobikas ja vesijooksus, selline tunne et nagu oleks hülgeks sündimise asemel kogemata inimeseks saand. Üritasin ka Eestis olles oma vesiseid hobisid kuidagi harrastada, kuid sellega kaasnes ikka selliseid pikantseid olukordi, milles ennast alati hästi ei tundnud. Noh üritasin käia korra-paar nädalas Status Club’is vesiaeroobikas. Pean tött tunnistama, klubi on ilus ja mugav, ja sealsed (tollased) treenerid olid (on) fantastiliselt vahvad, eriti need vesiaeroobika treenerid. Aga seltskond, kellega riietusruumis ja klubi kohvikus ja koridorides kohtusin, oli selline… kuidas nüüd viisakalt väljenduda… ebamugavustunnet tekitav – endast väga heal arvamusel, üks rohkem VIP kui teine ja vastupidi, vöi siis väga muukeelne, rahakotikeskne seltskond. Mölemad kategooriad kaaskülastajaid minus kohmetust ja ebamugavust tekitavad. Soomes aga oled koos teiste ülekaaluliste, vanade, hallipäiste, haigete, lombakate, küürakate ja köveratega seal ujulas, ja selline kodune ja lihtne tunne on. Et me köik lihtsad ja tavalised issanda loomakesed ja meil köikidel öigus ennast laupäeviti mullivannides hellitada.

Kui saaks nüüd sedasi, et need Status Clubi treenerid ja Jyvaskyla kandi veekeskused kuidagi kokku saaksid…

Aga muidu ma olen tubli – täna tegin 45 minutit vesiaeroobikat – laupäeviti ongi köige parem treener siinses Peurunkaa keskuses. Ja siis veel 45 minutit vesijooksu peale ka. Ujulas valvav treener arvas, et ma vöiksin endale ka selle spets vöö peale tömmata, et on töhusam kogu treening – et kaua ma ikka niisama sulistan. Ja tösi ta oli, oli kohe tahedam olemine töesti.

Eestlased ja pussnoad

Täna hommikul ootas mind ülikooli logeros ebameeldiv üllatus. Väljatrükk ühe Eestis elava soomlase blogipostitusest.

Lugesin seda postitust ja olin hämmastunud, üllatunud ja isegi natuke solvunud. Sest see stiil, kuidas see Haridusministeeriumis töötav noor ametnik sügisel juhtunud olukorda esitas, oli solvav ja minu jaoks täiesti arusaamatult möttetu. Jah, meie dialoog toimus seal Kirjanike maja keldris. Noormees küsis minult, et mis mind Soomes olles negatiivselt on üllatanud. Mul oli raske vastata töepoolest, sest pole nagu sellist asja koheselt välja pakkuda. Muidugi oleks vöinud ju öelda, sellest kirjutan ka oma raamatus, et soomlased on kitupunnid, aga see selleks. Eks sita iseloomuga inimesi on iga rahvuse seas. Rääkisin siis hoopiski sellest, kuidas mind üllatas see, kuivörd varakult soomlased oma lastele pussnoad kätte annavad ja kuidas mind üllatas aastaid tagasi nähtud tösiasi, et isegi sügislaadal reklaamitakse laste pussnuge. Meie vestlus jäi seal keldrisaalis sel teemal töesti pooleli ja teema öhku, sest tegelikult oli see raamatu teemast väheke körvalasetsev. Oma raamatus ma pole sellest kirjutanud. Noorsand aga innustus(ärritus) ja minule oli see kummaline, sest milleks reageerida nii emotsionaalselt kellegi isikliku arvamuse peale? Ja vöib olla jäi teema öhku ka seepärast, et ma töepoolest ei saanud aru, mis minu vastuses noorsandi ärritas, sest ta hakkas seal kohapeal aktiivselt seletama, et temal on ka pussnuga autos. Mina muidugi kommenteerisin, et minu mehel ka, isegi soome puss. Ja ma töesti ei saanud aru, milles tema probleem selle minu arvamusega oli. Nüüd siis sain aru – tema arvas, et tema kaitses meeleheitlikult soomlust. Mida mina tegelikult üldse ei rünnanud. Ehk siis noormees murdis sisse avatud aknast, nagu Eestis tavatsetakse öelda.

Muidugi ei suvatsenud noorsand isegi küsida mitte, et miks mind see asi negatiivselt üllatas.

Nüüd siis kirjutan siia, et miks ma ei armasta seda, kui lapsel on pussnuga taskus. Sellepärast, et olen oma lapsepölves näinud palju vene poisse, kes kogu aeg söda mängivad – küll pussnugade ja mängupüssidega, ja minu jaoks on pussnoal militaarne konnotatsioon. Oma lastele andsin noad kätte alles siis, kui neil koolis oli vaja käsitöö tunnis neid kasutada. ja olen pöhimötteliselt olnud selliste vägivaldsete söjamängude vastaline.

See, et minu assotsiatsioonid pussnugadega mitte kuidagi ühe soome noorsandi arusaamisega ei ühti, ei tähenda ju ometi seda, et ma kuidagi soomlust ründan?

Igatahes huvitav juhtum ja veel kord üks negatiivne kogemus seoses soomlastega. Önneks on mul neid kogemusi vähe. Enamasti mind ümbritsevad soomlased tolereerivad minu teistmoodi maailmavaatamist ja püüavad aru saada, miks ma mönda asja näen nendest teistmoodi. Ja sama on minu suhtumine. Ikka möista, mitte hukka möista. Sest see on ju loomulik, et erinevate kultuuritaustadega inimestel on erinevad kogemused ja arusaamised. See mis ühele on loomulik ja lihtne, on teisele keeruline ja ebaloomulik. Nii lihtne see kultuurilisi erinevusi täis maailm ongi. Ja oskus neid erinevusi tolereerida on intelligentsuse, mitte rahvuse küsimus.

EDIT/TOIMETATUD:

Diskussiooni samal teemal saab lugeda ka SIIN ja SIIN. Ja jätsin eile hommikul täpsustava kommentaari ka noormehe algse blogipostituse juurde, aga see jäi ootama administraatori heakskiitu, ja ootab seda siiamaani (23.02.2010 kell 1:42). Kas meil on pöhjust arvata, et Soome EU propagandaväljaandel on tsensuur?

EDIT/TOIMETATUD2: Täna hommikul olid mu kommendid kenasti originaalblogipostituse juures. vöttis aega, mis vöttis, aga nüüd on see pögus seletus seal olemas. mis muidugi ei tee olematuks selle blogipostituse ilget tonaalsust.

Radikaalsete muutuste aegu…

Ma vist vöin öelda, et täna algas minu uus elu. Hommikul leidsin ülikooli telefonist teate, et keegi naine palus kiiresti tagasi helistada… Helistasin. See oli minu arst, kes mind hakkab opereerima. Juba järgmise nädala teisipäeval. Plaanitud aprillikuine löikus niisiis paari päeva pärast. Ja hopsti ongi tehtud see 1,5 aastat ettevalmistatud asi. Mis asi, küsivad nüüd kindlasti need, kes seda postitust satuvad lugema… “Minu köige suurem probleem!” ütlen vastuseks. Ja sellega koos muutub kogu mu elu. Ette ei taha ennustada, aga eks elu näitab, mis tuleb. Igatahes – väheke närvis ja ka väheke ootusärev, positiivses möttes ja väheke murelik, kuidas ma sellest köigest läbi tulen…

Hääd nöuanded aitavad enam kui pangatäis klienditeenindajaid

Köigepealt tahan tänada köiki neid kenasid inimesi, kes hääd nöu andsid. Pean tunnistama, et siiani olen töesti rahulikult elamisega hakkama saanud ja ei tulnud selle pealegi, et kui hätta satun, siis pean ennast ise ja ainult ise aitama… minu probleem oli töesti see, et mul ei olnud ei ID kaarti, ega ka Swedpanga pangakaarti, ja ka telefonipanga teenust polnud. Vaid interneti panga kaudu ajasin seal asju. Muidugi väga rumal minust, sest meie karmis ja halastamatus maailmas pead sa olema valmis igaks elujuhtumiks, ja natuke rohkemaks ka. Ning nagu ma oma eilse loo kommentaaridest teada sain, on selliseid probleeme Swedpanga klientidel rohkemgi olnud. Äkki nad peaks väheke oma kliendisuhteid kriitiliselt analüüsima? Aga minu lugu arenes edasi niimoodi: Eile öhtul siis, peale tähelepanuväärset telefonivestlust kangekeelse telefoniteenindajaga, kes iseenesest oli suht kena ju, kui kliendisöbralikkus ja vastutulelikkus välja arvata, ja ma usun, et ta töesti tegi köik, mis tema volitused lubasid, alarmeerisin ma kogu oma perekonna. Körvaltoas arvutis nohistav poeg, kuuldes mu hädakisa, mötles veidike (ta on jurist) ja teatas: “kuule emps, kus see vana volitus on, mis sa issule tegid nende kinnisvara asjade ajamiseks aastaid tagasi?” Vastasin, et ei tea – kinnisvara asi löpetatud ja ka vana volitus vanade asjade sekka pandud vöi lausa ära visatud…”Aga helista issule, uuri,” jätkas laps. Seda ma tegingi. Eestis elava abikaasa esimene reaktsioon oli:”Ei tea, see on juba aastaid käigust ära. See oli seal vanas seifis ja seda pole meie majas ammu enam alles…” Ummikseis jätkus. Olin juba valmis loobuma ja mötlesin, et kuidas need rahaasjad korraldada nii, et maksmata arvete pärast suurt jama ei tuleks ja et kuni jägmise Eesti söiduni kuidagi elamisega hakkama saada… Vähekese aja pärast tuli taas köne Eestist, abikaasa helistas: “Ma leidsin selle vana volituse, peaks poisiga selle üle vaatama, kas seda saab veel kasutada ja milliseid tehinguid sellega teha saab…” Uurisid ja puurisid mu perekonna meeshinged selle vana paberi läbi ja poja värske juristitarkus vöttis asja kokku nii, et seda vana volitust saab kasutada pangatehinguteks küll ja paber on veel ka kehtiv. Hurrarraaa! Hea meel oli, et omal ajal oskasime notaris sellise paberi teha, mis kestab nii ajahamba kui köikvöimalikud bürokraatiad. Esimene öppetund: Hoia alati möni asjalik notariaalselt kinnitatud volikiri kuskil vajalike paberite hulgas, see vöib olla eluliselt hädavajalik olukordades, kui sa päästmist vajad. Täna hommikul siis marssis abikaasa panka, tegi seal köik esmased hädavajalikud toimingud ja sai mulle koodikaardi, millega saan hädapärasemad rahad Swedpangast liikuma. Muidugi isiku tuvastamine ja volituse kontroll oli olnud pangas äärmuslik – abikaasa ütles, et oli isegi natuke imelik hakanud, et sedasi vahiti ja uuriti ja puuriti (ta ei teadnud, et ma loo blogisse olin kirjutanud) – eks see oli vist siis seepärast, et pangarahvas oli sattunud blogi lugema? vöi on see lihtsalt selline komme, et kliente piinlikkustunde tekkimiseni vahitakse selle asemel, et ehk vabandada ebameeldivuste tekkimise pärast ja inimese tekkinud probleemile siiralt ja osavötlikult kaasa elada… Millegipärast on mul tunne, et möningates ennast hästi täissöönud äriettevötetes on sageli puudu sellisest empaatiast ja emotsionaalsest intelligentsusest… Aga noh – mu abikaasa on vastupidav inimene, kannatas selle tuiutamise ära ja hiljem muidugi viis otsad kokku, et jah see oli töenäoliselt see minu kriitilise blogipostituse tagajärg…Ega eestlane ju üldse eriti kriitikat ei kannata ja seda enam veel endast väga lugupidav Swedpank! Kriitika on nörkadele! Minu loos aga – löpp hea, köik hea. Rahadega toimetamise strateegia on nüüd siis selline, et otsin oma vähesele kröbisevale väheke söbralikuma kodu… Ja varustan ennast igasuguste asjadega eriolukordadeks – noh umbes selles stiilis, nagu vene ajal söjaks valmistuti. Tea kas peaks auto pagasnikusse ka näiteks punase veini pudeli igaks juhuks panema? ja avaja, et kui ettetulevad olukorrad eriti masendavaks osutuvad ja lahendused tupikteele jöuavad – saaks vähemalt veinigi rüübata? ja mida veel vöiks inimene igaks juhuks erinevateks ebameeldivateks elujuhtumiteks endale tagavaraks varuda peale igasuguste pangakaartide, lepingute, ID kaartide, volituste, passikoopiate, jne stuffi

Karupere Jöulumömin:)

Pärast Oskari auhinna saamist…

…On üldiselt ju kena tunne. Sa oled kohe nagu mitme nulli vörra väärtuslikum turul ja su nime mäletatakse ja köik jooksevad sind vaatama, kui kuskilt natuke ennast näitad…

Meie osakond annab Oskareid iga aasta jöulude ajal. Kollegidelt Kolleegidele. Mina sain tänavu Oskari kolmandat korda. Esimene kord sain selle eest, et olin palju publikatsiooni saanud, see vist oli aasta 2006. Siis sain selle eest, oma teise Oskari, et olin osakonnas see, kes köige rohkem välismaal oli publitseerinud. Ja sel aastal sain rahvusvahelistumise eest – et olen suutnud meie osakonna muuta töeliselt rahvusvaheliseks (sic! he he, mitte nii nagu meie hollandlane), koos kultuuritundmise, keele ja üksteisemöistmisega, selle eest, et minu kohalolekuga alati meie kohviruumis kultuurialased vestlused tekivad, et ma vahel kolleegidele eesti kartulisalatit pakun, ja selle eest, et ma Minu Soome raamatu kirjutasin. Vat sedasi siis.

Oskari auhind on meie osakonnas muidugi palju väärtuslikum, kui see puuslik, mida Hollivuudis antakse, mo meelest. Meie Oskar on sel aastal vahva väike karvane Jyväskylä Ülikooli karu.