Archive for the ‘Jyväskylä’ Category

Läti rünnak

Täna sai otsustatud koos proua professoriga järjekordse läti doktoriüliöpilase vastuvötmine meie ülikooli. See on juba neljas doktorant meie öppetoolis, Lätist. Tundub, et Jyväskylä Ülikool on hullutavalt atraktiivne meie löunanaabritele. Ja eriti muidugi suhtekorralduse eriala. Noh ses möttes on vahva, et varsti on meil juba terve grupp lätlastest ja ehk see nende edasijöudmine grupi toetusel on ka töhusam. Sest me mitte ei igatse vaid häid doktorante, vaid me soovime ka, et nad oma tööga kiiresti valmis saaksid. Sealt tuleb meile ju finantsi riigilt. Eestlasi on praegust kolm doktoranti. Nii et eestlased jäävad juba vähemusse.

Eks neid lätlasi tömbab tösiasi, et Jyväskylässe on Riiast maru mugav tulla – otse odavlend Tamperesse ja sealt on juba peaaegu ju et kohal. Samuti tösiasi, et meie doktoriprogramm on ikka täitsa ja vaat et ainult inglise keelne. Sestap sobilik peaaegu et köikidele huvilistele. Noh ja muidugi boonusena lihtsalt kenad inimesed seltskonnas ka ja öpetamas 🙂

Advertisements

Pärast Oskari auhinna saamist…

…On üldiselt ju kena tunne. Sa oled kohe nagu mitme nulli vörra väärtuslikum turul ja su nime mäletatakse ja köik jooksevad sind vaatama, kui kuskilt natuke ennast näitad…

Meie osakond annab Oskareid iga aasta jöulude ajal. Kollegidelt Kolleegidele. Mina sain tänavu Oskari kolmandat korda. Esimene kord sain selle eest, et olin palju publikatsiooni saanud, see vist oli aasta 2006. Siis sain selle eest, oma teise Oskari, et olin osakonnas see, kes köige rohkem välismaal oli publitseerinud. Ja sel aastal sain rahvusvahelistumise eest – et olen suutnud meie osakonna muuta töeliselt rahvusvaheliseks (sic! he he, mitte nii nagu meie hollandlane), koos kultuuritundmise, keele ja üksteisemöistmisega, selle eest, et minu kohalolekuga alati meie kohviruumis kultuurialased vestlused tekivad, et ma vahel kolleegidele eesti kartulisalatit pakun, ja selle eest, et ma Minu Soome raamatu kirjutasin. Vat sedasi siis.

Oskari auhind on meie osakonnas muidugi palju väärtuslikum, kui see puuslik, mida Hollivuudis antakse, mo meelest. Meie Oskar on sel aastal vahva väike karvane Jyväskylä Ülikooli karu.

Jöul Jaurab Juba Jöuliselt!

Jöul Jaurab Juba Jöuliselt siin Kesk-Soomes. Inimesed on ostmisega hulluks minemas. Kingituste pakkumised ummistavad postkaste. Ärevust on öhus nii, et hingamiseks kipub öhku juba väheks jääma…

Täna on Linnakirikus tasuta tunnine kontsert – Seminarimäe Jöululaulud. Igaaastane üritus, mida ülikool linnale pakub – ülikooli muusikaosakonna inimeste koostatud ja esitatud kava. Olen seal aastiad käinud. Ilus ettevötmine ja kirik on alati rahvast täis olnud. Mitte vähe pole siin neid inimesi, kellele kontserdipilet liiga kallis tundub, kuid kes heal meelel kaunil jöululaulul lasevad oma hinge rahulist jöulutunnet tuua.

Kontserdi puhul vist, aga vb olla ka niisama, oli täna ka üle pika aja ilus ilm – taevas oli selge, väikesed külmakraadid ja isegi natuke päikeseloojandgu moodi asja. Päevad on aga nii lühikesed, et pole nagu erilist vahet kas on päikesetöus vöi loojand. Nn päevaaega on töesti vaid paari tunni jagu. On aasta köige pimedam aeg. Ja seetöttu iga väiksemgi päikesesähvatud taevakaarel kulla hinnaga…

Soomes vöetakse juba tempot maha. Järgmise nädala keskel on veel viimased koosolekud, ja kokkusaamised. Ja siis igaüks omasse urgu jöulutama…

Nagu seda lund muidu siinkandis vähe oleks!

Täna juhtusin mööda söitma meie linna suusakeskusest, Laajavuorilt. Ja tödesin üllatusega, et lumekuninga veskid jahvatasid lund täie vaardiga. Kolm kahurit lausa olid tööle pandud. Töepoolest irooniline – nagu seda lund siinkandis talviti veel vähe oleks… et nüüd peab seda siis masinatega veel juurdegi tegema.

Aga teisalt jah – eks need alla laskmise hullud taha ju ka pehmet tagumikualust ja sobilikku suusa/laua pinnast, et hobi ikka nauditav oleks…

Möned agaramad olid juba ka kohal seal kahurite vahel. Väheke nagu soojendust tegemas ja fiilingut tekitamas. Üks mees tuli lausa deltaplaaniga mäest alla. Ja puud olid köik kaunilt härmas ja suure talve ootus oli töepoolest öhus. Ma arvan, et soomlased armastavad talvesid. Isegi kui need on külmad ja uputavad lumega ja pimedusega….

Avapauk oli magus

Noh nii nagu tavaliselt, oli selgi nädalal uue öppeaasta alguse puhul osakonna koosolek mustikakoogi ja kohviga. See ei ole isegi enam naljakas, kuidas sommid kohale sumisevad kui kellegi teise kulul kohvi ja kooki antakse. Meie avakoosoleku osavött oli lausa nii massiline, mida vanemad olijad enam ei mäletagi ja isekohad löppesid ja hilinejad pidid toole juurde orgunnima. 

Millest siis koosolekul räägiti? Igast asju, tutvustati uusi tulijaid ja tuletati meelde, kes vanadest veel alles on 🙂 Meie Hollandlane töstatas seagripi teema. Sommid vaevu suutsid naeru pidada, kui Hollandlane küsis, et kas meil on läbi möeldud, kuidas me haigestunud evakueerime. Ja siis meie Pioneeriaktivist pidas vajalikuks kohe lisada, et tema abikaasa töökohas (kooliöpetaja) on spetsiaalne tuba haigestunute isoleerimiseks. Selle jutu peale oli veelgi raskem naeru tagasi hoida, vöisid aimata vaid muigel suunurki, sest sommid oma pöhiolemuselt on ju poliitiliselt korrektsed ja poliitiliselt äärmiselt ebakorrektne oleks seagripi üle naerda 🙂

Siis räägiti veel rahast. ja olukord on selline, et meie osakonna rahaline seis on hea. Oodatakse ideid, kuidas raha mönusasti kulutada. kah tore uudis muidugi, eriti mujal lendlevate raha kärpimise uudiste taustal. Seda juttu siin kirjapannes tundun endale lausa pühaduseteotajana, sest köigil teistel on raske, aga meie supleme eurodes. Lisaks veel – kevadel pandi palka ka juurde … Palun ärge mind nüüd lööge… asi on tegelikult isiklikust rikastumisest palju tösisem – eelmisest lamast tulid soomlased sedasi välja, et panid oma Nokia tuksuma ja selle eeldus oli, et haridusest raha ei kärbitud. Nüüdses lamas on sama plaan – hariduse kallale ei minda ja riik püüab anda inimestele tööd sellega, et on aktiviseerinud infrastruktuuri tehtavaid investeeringuid. Tulge ja proovige praegu lahtist Jyväskyllä söita – ainult üks üles tuhnitud sigade songermaa vötab teid vastu. Aga påole häda, parema tuleviku nimel kannatame ära köik.

Sedasi siis, magusat uut kooliaastat teilegi 🙂

Jyväskyläs uputab ka

Nuta vöi naera, aga viimastest aastatest ei mäleta sellist tuisku siinkandis. Lugesin Internetsit, et Tallinnas on kaos. Lohutuseks niipalju, et siin on ka 🙂 Kaos. Hanged on köikjal, ja lumekoristusmasinaid ei kuskil. Autod on ohjad enda kätte vötnud ja söidavad igale poole radasid sisse. Inimesed sumpavad niisama pölvini lumes.
Avariisid ei ole, foori taga on enamus autosid nagu lehmakesed libedal jääl, plekilehmakesed – nagu sommid oma autosid ka hellitavalt kutsuvad, seega see lehma ja libeda ütlus on siin väga asjakohane.
Inimesed on rahulikud, isegi koeri jalutatakse väljas, mis sest, et natuke lumes kahlama peab… See ongi ju see Pöhjamaa elu völu. Muideks, mul üks kolleeg kunagi ütles, et ta ei kujutaks oma elu ilma lumeta ette, et ei tahakski sellisel maal elada, kus kogu aeg on soe ja lund ei ole.
Ma olen siinkandis elades aru saanud sellest, et tegelikult on paljud asjad meie suhtumise küsimus, ja siinkandis näiteks ei kiruta kunagi halba ilma, sest siin lihtsalt ei ole kunagi halba ilma…On vaid sobimatud riided ja stress…Kuid nendega tegelevad sommid siin usinasti, et oleks hea varustus ja stressi poleks.

EDIT: Kell 18.00
Linn upub endiselt. Lumme. Tänavad on hullemas seisus kui Eesti metsavaheteed suure sopa ja teedelagunemisega, ehk nagu öeldakse – söita on hullem kui mööda kiviaeda…AGA – kolleegidest -tudengitest seitse olid hommikul rattaga kooli tulnud, vaatamata tuisule. Ja jalgrattureid oli tuisus tänaval näha rohkemgi. Ning isegi kaks tervisejooksjat paterdas lumes. Natukene on sommid hullud ka, mu meelest…
Sahad on ka välja tulnud, aga esimeses järjekorras aetakse, muideks, lahti jalakäijate ja ratturite teed. Eks siis kunagi jõuab järg ka autoteedeni.

Milleks kulutada pühapäevi?

Mida teevad Jyväskylä sommid pühapäeviti? Kauplused on kõik kinni, shopata ei saa… Hädapärast saab Siwast või muust sihukesest pisikesest putkast purgi ölut ja hädapärast sööki…aga need pole eriti popid poodelmise paigad, sest on tortsu kallimad….

Olen tähele pannud kolme asja, mida sõbrad-kolleegid ja muidu silma hakanud soomlased pühapäeval teevad…
Sellised meie mõistes “nn-teise-soome-soomlased” kogunevad pühapäeviti bensiinijaamades ja lubavad seal endale kiirsööki (soome versiooni mäkdoonaldsist) ja mängivad mänguautomaatides lootuses saada kunagi rikkaks. Neil on selline udune pilk ja tavaliselt tinistavad nad ka natuke õlut ja siis on nad juba sellest ka natuke hämaras meeleolus.
Täiesti vastandlikud on aga “aktiivse-soome-soomlased” – neid leidub igas vanuses, soos, formaadis ja kabariidis. Pühapäeviti otsivad nad oma varastost kõikvõimalikud tervisesporti toetavad riistad välja ja tegelevad – suusatavad, lasevad alla, uisutavad, jooksevad, käivad…oloenemata ilmast ja aastaajast. Praegu näiteks on lisaks kõiksusugu allalaskmiskohtadele väärikat konkurentsi pakkumas Jyväsjärv (vaata fotosid). Täna oli järvejääl tõesti palju inimesi – siginat-saginat ja rõõmu liikumisest kuipalju!
Kolmas sort somme on sellised “sotsiaalsed-kokkajad-sommid”. Nemad kutsuvad endale pühapäeviti sõpru külla ja käivad ise külas. Ja siis valmistab perenaine, või peremees eriti head sööki, ja eriti head veini juuakse, ja eriti mõnus olemine on. Mina olin viimati Kepa juures eelmisel pühapäeval tatrapannkooke kalamarjaga söömas… Ja minul käis täna Külvi külas, ja meie sõime bruchetasid ja jõime teed…ja noh niimoodi ikka vahepeal saab siin seal maiustatud…
Sõnaga – ole sa osaline millises neist kolmest grupist tahes, üks selge ja läbiv joon on selles pühapeävaveetmises – pühendatakse aega iseendale ja oma kallitele headele lähedastele inimestele, ja nauditakse olemist, olgu siis missugune see naudinguhankimise viis parasjagu tahes…
NB! Pildil klikkides saad vaadata reportaazhi Jyväsjärvelt täna pealelõuna ajal