Archive for the ‘kodu’ Category

Karuisa keerulised ajad

See suvi on Karuisale olnud keeruline. Eriti suhetes Mesimummidega. Ja oleks siis, et köige pöhjuseks mee pätsamine Mesimummide majast. Oh ei, kus sa sellega. Karuisa tahtis vaid oma koopa ümbrust kauniks trimmerdada, aga Mesimummidele see ei meeldinud.

Esimene pauk tuli nädalaid tagasi, kui trimmerdamise ajal üks väga kuri Mesimumm Karuisale vuntsi sutsas. Ühe hetkega oli Karuisa vahetanud look’i ja teda vöis väga kergesti segi ajada Homer Simpsoniga (vaata pilte).

Önneks oli see vaid väline sarnasus, pidi Karuema köige selle juures ennast lohutama. Karulapsed aga naersid nii et vatsad vappusid, kuigi see vist ei ole viisakas teise häda üle naerda… Aga no mis sa teed, kui naer vägisi peale tuleb ja vaatepilt oli töesti rohkem kui naljakas. Puänt selles loos oli veel seegi, et Karuema andis nöu pistmispaika viinakompressiga ravida ja Karutüdruk arvas, et vöiks külma peale panna. Noh muidugi, kes see siis väikse karulapse tarkust kuulab ja önnetus oligi suurem, kui vaja – oleks ikka pidand lapse juttu kuulama, mitte Karuema, seekord. Tulemus oli see, et viina möjul läks paistetus veelgi hullemaks. Nii et… Vahel on ka emad rumalad ja lapsed targad… Önneks paari päevaha oli Karuisa jälle kena sileda olemisega ja selleks korraks lugu löppenud.

Eile aga tuli metsast trimmerdamast jällegi ärevil Karuisa: “Vaata ega mul siin nöela sees ei ole, ja siin ja siin ja siin…” Ja töepoolest vasakusse käsivarde olid Mesimummid oma 9 sutsu teinud seekord, pluss kämblas möned. Ei öpi see Karuisa ka oma kogemusest, ikka kipub sinna Mesimumme kollitama. Nüüd ongi jälle mitmeks päevaks töeline Mesi(las)käpp.

Unenägude paradoksid ja päris elu

Mind juba päris pikka aega kummitab üks küsimus: kas meie unenägudel on meile mingi sönum? Vanasti ma nägin pahandusi unes ette – umbes paar nädalalt enne mingit tüli vöi riidu vöi muudsorti negatiivset üleelamist nägin unes söda. Ja siis sain sealt alati ka selle selguse, et missugune on minu positsioon selles riius ja kuivörd ma olen osaline vöi pealtvaataja. Söda ei ole ma ammu enam unes näinud, önneks.

Nüüd, umbes viimased kümme aastat vöi natuke vähem, toimuvad köik tegevused ja olukorrad mu unedes minu lapsepölvekodus, Kuressaares Saue tänaval. Tol ajal kandis maja numbrit 5, nüüd on numeratsiooni muudetud ja maja number on 13. Ja öde müüs selle maha juba aastaid tagasi. Ja seal elavad hoopis uued inimesed. Aga mina olen hakanud seda paika unes nägema. Iga kord kui on selline uni, mida ma mäletan hommikul, on see köik juhtunud seal Saue tänaval.

Ma ei saa seda öelda, et see koht mulle emotsionaalselt eriti armas oleks. Ja päris ausalt sügavale hinge vaadates, ei ole ma väga kurb, et öde selle koha müüs – ta poleks seda vana lagunevat maja töepoolest suutnud oma inimliku ja finantsilise ressursiga püsti hoida, ja see oli ratsionaalne ja hea tehing temale. Ning ma olen nagunii mujal. Seega, sellist suurt kripeldama jäävat hingelist valu seoses selle paigaga ju ei ole… Aga miks siis köik tegevused igal öösel just seal toimuvad?

Kunagi päris väiksena nägin ka kogu aeg ühest ja samast kohast unesid. See koht oli kuskil körbes ja maja hoov oli selline planguga piiratud lage liivane, ilma igasuguse haljastuseta ala. Ja see maapind nagu tuiskas kogu aeg, selline liivatuisk oli. Ja päike paistis peaaegu et kogu aeg läbi selle liivatuisu… Ja siis olid köik uned selles paigas. Kunagi hiljem tegin mingi numeroloogilise arvutuse ja sain teada, et ma olla eelmises elus Mongoolias mingi naissödalalne olnud. Oma praeguses elus ei ole ma Mongoolias käinud. Aga kui ma Roy Strideri Minu Mongooliat lugesin, siis tulid need paigad mulle väga selgelt ette ja tundsin kummalist sulandumist sinna keskkonda. Vöib olla Roy lihtsalt kirjeldas nii meisterlikult neid keskkondi? Aga vöib olla elustus seda köike lugedes mu eelmise elu kogemus? Sest lapsena me oleme oma praegusest elust veel kogenematud ja äkki me meeled on veel nii avali, et eelmiste elude kogemused tulevad meelde? Vöi kas meil üldse on olemas need eelmised elud? Igatahes kui ma Pekingis käisin, siis tundsin ennast seal liivatormi mattunud vähe sumuses kuid päikselises paigas ülihästi. Sealne +30 kraadi ei olnud mu ülevereröhulisele paksule ihule üldse raske ja jalgsi, ilma suuremate puhkepausideta läbi Keelatud Linna vantsimine polnud piinarikas. Talusin seda kuumuse ja liivasegust olemist ülihästi ja tundsin end koduselt. Seega – ehk siiski olin oma eelmisesse kodukanti jöudnud? Aga miks siis nüüd see Saaremaa kodu pea igal öösel on tegevuspaigaks ja miks ma enam sinna nn “Mongoolia liivakörbe planguga piiratud aeda” oma undedes ei satu?

Pildil mu lapsepölvekodu Kuressaares, paar aastat tagasi tegin selle mälestuseks. Need uued elanikud pole maja palju remontinud, ehitasid vaid öue peale puukuuri asemele uue maja ja vana elumaja on selline nagu ta on. Isegi värv on sama – meie pere värvitud aastakümneid tagasi, siis kui isagi veel elus oli ja mina alles kodus elasin, millaski 70ndatel…

Hälbed?

mul on selline kahtlane tunne, et pikalt üksi ja kodust eemal elamine hakkab närvisüsteemile möjuma. Möistetav on, et ma kirjutamisega enda öhtuid ja perekonnavabasid päevi täidan. See on suht loogiline stressimaandamise viis. Täna aga vist läks liiale… Vaatasin oma blogimajandust üle ja leidsin, et minu Kassile kass.ee-s tehtud link ei toimi nii, nagu mu meelest kena oleks. Ja tehtud möeldud – tegin oma Kassile uue blogi

Ju vist niimoodi inimesed vaikselt ja tasapisi segi lähevad? Et hakkavad selliseid asju tegema…

Fotojaht: KoduTEE

saaremaal lihavotted 2008 052

Auklik tee koju viib läbi aastakümnete, tagasi veel kord see andke lahkujatele…

et kas siis kui kord nad jälle koju tulevad, öelda vöiks:

kodutee pole truudust murdnud veel… nendele, kes kodust läksid, ja mujalt önne otsisid…

millegipärast olen 1979 aastal sellised read oma märkmikku kirjutanud…Elu on imelik…

fotojahi logoTeised fotojahtijad leiad SIIT

Meie Kass jätkab ehitusmeeste ahistamist

Maja ümbrus on nüüd siis kõik üles kaevatud ja ilus vesiliiv päikese käes sillerdavalt kutsumas. Mis te arvate, kas see on meie Kassi lemmik püherdamiskoht? Aga loomulikult. Kuna temal koera kombed on, siis on see püherdamine üsna koeralik:) Ja ega ta end seejärel siis ilusti Kassi moodi puhtaks laku – kassid on ju puhtad loomad – aga meie Kass on nagu koer. Väike sitt peab ikka kuskil küljes olema…
Ja liivasena on loomulikult kõige parem magamisepaik isa voodis. See on kummaline, et me oleme hakanud uksi lukustama kassi pärast, aga ta sunnik kohe teab, kui vahel kogemata üks lukustamata jääb…Täitsa huvitav, et kuidas ta seda teab? Kas ta tõesti iga päev käib ja kontrollib meie uksed läbi?
Aga see selleks, oma pereliikmeid ikka ahistatakse…Aga töömehed on Kassi peale juba päris pahased, kuna tema selline aktiivne töötegemises osalev Kiizu on…Nüüd aga oli ühel päeval kass end lindudest nii täis õgind, et ju tal siis hakkas paha…Igatahes oli ta oksendanud töömeeste autokäru kaanele hulga linnupäid ja muud seedimata rõvedust…Ja mehed olid muidugi sellest väga shokeeritud ja vihased. Ei jäänud siis muud üle, kui arvata, et see ehk polnudki kass, sest kotkad pidid ka endast maha jätma selliseid seedimata toidu väljaheiteid (või olid need kullid?) ning isa arvas, et see võis mõni suur röövalind olla, et neid meil ka siinkandis liikumas…Igatahes selleks korraks tänu isa oletusele Kass keretäiest pääses…Aga teada puha, kelle linnupead need seal tegelikult oksendatud olid…Pole kahtlustki:)

Küll on hea kodus olla

Eile maabusin kui külasant öise Helsinki lennukiga, ei saand enam jalga jala ette…Ja kõik kohad olid nii haiged, et sure või sinnasamasse püsti.
See Belgia on must imenud viimsedki elumahlad ja ainult koduse kaasa hoolitsus, soolalõhe, neljaviljapuder, linde jahtiv kass, pohmelli väljamagav poeg ja päikesepaiste, ning kuskil kaugel eksamiteks õppiv Karutüdruk hoiavad veel elul hinge sees. Tänane päev on reisihaavade lakkumiseks. Muljed tulevad hiljem.

Sissejuhatus suvesse…

No kes mu eelmistest postidest pole veel aru saanud…Jah, olen Saaremaal, ja kaifin mõnda vaba päeva, mis õnneks Brüsseli reisi ja Soome Lihavõtmise järel tagasilaekumise vahele jäävad…Ehk siis ametlikult on mul kolm uurimistööks võetud päeva ja eks ma siin oma mõttetööga tegelen ka. Kuid siiski rohkem elu mõtestamisega, hetkel…

Tänase päeva veetsime koos elukaaslasega meie suvekodus. Tema loomulikult tegi tööd…Mina tegin süüa, pesin nõusid ja tegin pilte. Natuke kütsin ahjusid ka. Kuna aga majas oli veel talvekülm nii sees, et ööbima jäämine oleks võrdunud külmetusega, siis tulime õhtuks Kuressarde tagasi. Kaaslane oli bronninud asemed Meri Spasse. Väike saun ja bassein olid just ajakohased selle kauni päeva lõpuks. Homme lähme Vähikule tagasi – Enn teeb Naabri Lembituga puukuuri, mina pean siis kahele mehele süüa tegema. Plaanin ka natuke koristada, sest vahepeal on meil ahju remont toimunud ja suvekodu on paras notsula. Ja jällegi saab terve päeva vaikust, sookurgede laulu, ja puhast õhtu nautida.
Täna tegelt oli suht interaktiivne päev. See on see Saaremaa sisu, et miski ei jää varju, ja midagi ei saa teha salaja…Vastalt jõudnud oma krundile, oli juba naabrinaine vaatamas ja piilumas, ja hiljem astus ta veel kord juba pikemaks lobisemiseks läbi. Siis tuli ka naabri Lembit ja mehed võtsid lõunasöögi kõrvale tõrva napsi ja viina kokteili…Ja siis tuli veel ahjumeitser Jüri käima ja vaatama, et kas me kütame liiga palju – kütsime jah liiga…Jüri arvas, et siis ahi saab rutem vanaks…Nojah, aga sooja on ju vaja saada? Külarahvas on talve kenasti üle elanud, surnud pole see talv kedagi ja Ahto peresse tuli nädalapäevad tagasi uus ilmakodanik…Nii et elu läheb kenasti edasi ka siin Saaremaa läänerannikul, mis kohati tundub küll Jumala poolt mahajäetud kohana…Sest siin on nii vaikne ja tasane olemine, et lausa hirm hakkab vahel, ja vaikus on valus.
Ja siis ma tegin veel palju ilusaid pilte. Neid saad vaadata mu fotoblogist.