Archive for the ‘kriitiline’ Category

Peeglisse vaat, armsad siinmaailmas kaasatatsujad!

Teema on töstatatud – kuidas ikkagi meil Eestis, ja justnimelt Saaremaal on lood puudega inimestele erinevatesse paikadesse juurdepääsu vöimalustega. Minu Ajakaja rubriigi kirjutise peale haaras ajakirjanik Raul Vinni sönal sabast ja arendas teemat edasi. Kuna näitena oli toodud Kiipsaare tuletorn, siis läks uurimine ja teemaga tegelemine loogilist rada just sedakaudu edasi. Kuid sama hästi oleks vöinud vötta näiteks Kuressare lossi vöi möne keldrikohviku vöi üksköik missuguse looduskauni vöi looduskaitselise paiga vöi turismiks möeldud paiga Saaremaal ja ka mujal Eestis.

Mida olen märganud jälgides nende kahe artikli kontekstis tekkinud diskussiooni Oma Saare kommentaariumis? Huvitavaid asju olen märganud. Ja kahtlustan, et need sönavötud kommentaariumis on ka omamoodi läbilöige avalikust arvamusest. Avalikust suhtumisest. Kas ma eksin?

1. Me ei armasta kriitikat. Me kohe hirmsasti läheme närvi, kui keegi meie tähelepanu mönele puudusele juhatab. Aga kuidas me siis oma elu-olu paremaks saame muuta, kui me kriitilisi analüüse pelgame?

2. Meile meeldib pisiasjadesse takerduda, bürokraatlike detailide üle arutleda ja selle kaudu peamisest probleemist körvale hiilida. Taas selline enesekaitse vöte, et otsime kriitilise seisukoha esitaja sönavötust selle väikese bürokraatliku detaili, mis on seadusandlusest lähtuvalt ebatäpne vöi bürokraatliku rutiini seisukohalt ebakorrktne ja asume selle kallale. Ja unustame nn “suure pildi probleemi”, sest see vöib olla on meie jaoks liiga suur tükk…

3. Läheme natuke isiklikuks, vihjame, et kriitilise seisukoha väljaütleja on natuke loll, ja siis pole ju tema sönal enam kaalu…

4. Ja öigustame ja öigustame ja öigustame ja öigustame köike – miks on asjad nii, ja miks ei saa teha teisti ja kuidas on seadus ja kuidas on rutiin jne jne.

Aga. Miks me kunagi ei mötle, kuidas asju teha paremaks? Miks me oleme oma igapäevaelu korraldades vanas ja sissejuurdunus kinni, kuigi see on sobimatu meie tänasesse päeva? Miks me ei raatsi oma nina oma harjumuspärasest rollist korraks välja pista ja vaadata, mis meie elus on parandamist vääriv? Miks me törjume kriitikat ja miks me ei vöta kriitikat kui vöimalust? Miks me ei püüa end panna kaaskodanike asemele ja miks me ei viitsi möelda, mis ligemisele (jah kasutan meelega seda kirikus sagedasti kasutatud söna) muret teeb? Miks me ei taha möista ja muuta paremaks ligemise elamist siin maailmas, et siis ise selle hea ja hooliva tegevuse kaudu ka heaks saada ja röömu tunda? Miks me mötleme, et vaid saamine on suur rööm ja andmisrööm on vaid sönakölks?

Jah ma tean, et mu eelpool toodud küsimused on kindlasti liialdatud ja paljud vaidlevad mulle vastu ja ma olen usun, et seda teksti lugedes haaravad köik ametkonnad arvutiklaviatuuri ja hakkavad toksima nimekirju, kus üles loetletud nende tööd ja tegemised, mis töestavad risti vastupidist minu esitatud küsimustele… Ja ma usun, et nendes loeteludes on hulk ilusat ja vajalikku ja head. Ja nende tegemiste eel on palju häid mötteid ja tundeid sellest, kuidas maailma paremaks muuta. Ja see on ilus ja hea ja see on töesti see millest röömu tunda. Kuid üks pisike asi on puudu – on puudu erinevate tagasisidede analüüs, on puudu erinevate kriitiliste arvamuste tolereerimine ja kriitika kui vöimaluse kasutamine. Ja isegi kui need pisiasjad on kuskil regulatsioonis märgitud, ja vöib olla nad isegi on kuskil meie alateadvuses, siis puudu on nad ikkagi meie igapäevasest tavalisest mötlemisviisist.

Seepärast, ülekutse köigile inimestele, kes arvavad, et nad on ligemist armastavad ja austavad, kes arvavad, et nad on sallivad, möistvad ja hoolivad. Vaadakem korra meie umber selle pilguga, nagu üks kommentaator Rauli Vinni artikli kommentaariumis mainis, et sidugem jalad kinni ja istugem ratastooli ja proovigem, milline meie maailmast osasaamine siis sellisena on… Jöulu ajal pole seda palju tahetud. Ja üldse heaks inimeseks olemisel ei peaks seda liiaks pidama? Ja pole häda, et me varem niimoodi ei möelnud vöi niimoodi maailma ei vaadanud. See polegi oluline, ja me ei pea ennast süüdi tundma, et me siiani seda pole teinud. Oluline on, et me NÜÜD seda teeme ja tähele paneme. Ja oluline on, et me öpime maailma asjadele erinevatest vaatenurkadest vaatama. Oluline on, et me öpime ja tahame muutuda veel paremateks.

Ja ma tean, et Saaremaa on otsinud kaua oma tunnuslauset ja sellele tunnuslausele sobivaid väärtusi. Äkki oleks siin üks vöimalus leida Saaremaa omapära – köige hoolivam maakond? Ja siis möelda läbi, mida see hoolivus tähendab, ja milles see väljendub? Ja ma tean, et igas vallas on hulgi avali südamega inimesi, möned aktiivsemad, möned vähem – kutsuks üles köiki suhtekorraldajaid, kultuuritöötajaid, poliitikuid, ametimehi, niisama kodanikke saama oma valla kriitiliseks südametunnistuseks – abiks ametnikele ja juhtidele. Just selles möttes, kuidas möelda hoolivalt ja erinevatest vajadustest lähtuvalt. Sest töeline kultuursus algab ju hoolimisest.

Ja kutsuks üles köiki Saaremaa ärimehi oma sotsiaalse vastutuse projekte hoolimisega siduma – sest ka rahalised vahendid nendeks erivajaduste loomiseks on olulised – alates sellest, kuidas liikumispuudega inimesed Virtsus praamipileti saavad ja praamil vetsu pääsevad, kuni selleni välja, kuidas teha möned spets vaateplatsid Sörve sääre tipu lähistele, et seda mere ja taeva ilu ka ilma oma jalal kivilt kivile hüppamata siiski vähekenegi lähemalt vaadata saaks. Ja ma usun, et Vilsandi loodusele oleks möned laudteed luidete kaitseks kohased, sest praegu need sealses liivas tuhlajad teevad töesti suurt kahju, ja kui väike laudtee läheks kenasti ilu juurde, siis vöiks ju sellel laudteel ratastooliga kenasti vurada…Vaid väheke asjade läbimötlemist teise kandi pealt on vaja!

Fotojaht: Meie aja kangelased…

NYC2005_1 096

…on eluga kursis ja käivad ajaga kaasas…

NYC2005 141

loovad ja hävitavad, vöitlevad söjaga rahu eest…

NYC2005 222

tapavad üksteist ja nutavad (9/11 NYC)

NYC2005 228

isegi karud nutavad…

NYC2005 205

uputavad end jäätmetesse, reostavad keskkonda – nii vaimset kui materiaalset…

  ghent1 229

müüvad köike ja köikjal… hullumiseni…

IMG_3455

tehisest on saanud päris ja pärisest on saanud tehis….

juuni algus 2008 034

vastuolud ja kontrastid saadavad meid köikjal….

fotojahi logoMeie aja kangelaslikud jahimehed leiad SIIT.

Seekord on pildid nii Karuema kui Karupoisi tehtud, meeskonnatöö… Ka tüüpiline tänapäevale…?

Sönavabadus on intelligentsetele inimestele ehk kas tapame kirjakandja!?

Pretsedent on loodud – kohtuvaidlus Delfi versus Leedo päädis viimase vöiduga. Meedikanal puhiseb pahaselt ja lubab edasi Euroopasse kaevata. Toetajad arutlevad sönavabaduse piiramise üle. Selline on üks kömu-uudis selle nädala Eesti meedimaastikult.

Arvan, et kohus tegi otsuse ausalt ja tuginedes faktidele ja tuginedes süüdistusele. Pole mötet rääkida rämpskommentaatorite ristilöömisest, kui Leedo nende vastu hagi ei esitanud. Kohtunik saab töesti süüdi vöi öigeks möista seda, kelle vastu süüdistus on esitatud. Iseasi on muidugi, miks Leedo Delfiga kaklema läks ja miks ta konkreetselt nende kommentaariumis tigetsejate vastu süüdistust ei esitanud – tehniliselt on see tänapäeval suht lihtne välja selgitada, kes neid inetud ja solvavaid kommentaare sinna Delfisse kirjutas/kirjutab. Kuid see oli mehe valik ja sellisena me seda ka vötame, see on tema öigus. Mis sest, et möne teise arvates oleks nende rämpskommentaatoritega kaklemine töepoolest palju töhusam viis avaliku ruumi reostajate vastu vöitlemiseks, kui meediakanaliga södimine. Pole mötet hurjutada sönumite edastajaid, vaid ikka sönumite tootjaid. Oleks ehk kohasem? Aga seekord siis sedamoodi. Pretsedent on loodud igal juhul ja öhus on ähvardust ka kommentaariumides ilastajatele, töenäoliselt järgmistel kordadel neil enam meediakanalite kaitsva selja taha pugeda ei önnestu, sest öhus on avaliku ruumi puhastamise höngu. Möned meediakanalid on juba asunud reostajate vastu vöitelmisega, ja see on ainult tervitatav.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma siin kirjutada, hoopiski sellest, miks ja kuidas sünnivad kommentaarid, mis teisi inimesi solvavad. Mis laimavad ja valet levitavad…

Eesti on demokraatlikus riigikorralduses elanud juba peaaegu 20 aastat. Mida me selle ajaga oleme öppinud? Kas me sipleme ikka oma veneaegsetes mälestustes vöi oleme hakanud realiseerima oma unistust demokraatlikust maailmakorraldusest meie ümber? Mida üldse tähendab elu demokraatlikus riigis? Mida me sellest elukorraldusest teame? Söna ennast kasutame sageli, kuid kas me alati ka selle sisu enda jaoks lahti mötestame? Niisiis, elu demokraatias, mida see tähendab? Saame vabalt valida; saame ise otsustada, millisesse parteisse astume; ei pea kartma, et meid keegi represseeriks nahavärvuse, usutunnistuse ja muude spetsiifiliste erilisuste pärast (see on küll teoreetiline asi, kuid asi sellegipoolest); jne jne.

Ûks olulisemaid erinevusi meie minevikku jäänud totalitaarse riigikorraldusega on aga sönavabadus: demokraatlikus riigis meil on sönavabadus, totalitaarses ei ole. Seega, oleme endale saanud ühe olulise ja tähtsa vabaduse – avada oma suu ja öelda välja, mis sülg suhu toob. Ja keegi ei saa panna pahaks, sest meil on ju nüüd demokraatia ja sönavabadus ja pole oluline, kas ühe inimese väljaütlemised teisele inimesele sobivad.

Ûhe asja oleme aga unustanud selles suures sönavabaduse ja demokraatia nautimise tuhinas – oleme unustanud oma vastutuse. Oleme unustanud tösiasja, et vabadus ja öigus midagi teha toob endaga alati kaasa vastutuse. Vastutuse oma tegude eest, vastutuse oma sönade eest. Arukad ja südametunnistusega inimesed öpivad vastutama tavaliselt ilma erilise raskuseta – see on osa intelligentseks inimeseks olemise rutiinist. Kuid inimeste intelligentsustase on väga erinev, ja on ka palju neid, kes sellisele väikesele tühisele lisanüansile oma saadud suure vabaduse ja öiguse hunniku otsas ei mötle. Nii nagu me liiga sageli ei mötle poetades maha oma olmejäätmeid…niisamuti ei tule meile meelde pisiasi, et oma sönavabaduse ja öiguse kasutamisega me vöime ka intellektuaalset prügi toota, reostada avalikku ruumi samamoodi kui me reostame metsaalust vöi mereranda. Vastutustundeta realiseeritud sönavabadus on sama röve kui metsa alla visatud kasutatud (ja haisev) konservikarp…Ehk siis, tegelikult – selle asemel et meediat – ehk siis ülekantud tähenduses kirjakandjat hurjutada ja materdada, me vöiksime ja peaksime üles otsima oma vastutused – vastutsue oma sönade ja tegude eest, vastutuse olla kodanik demokraalikus ühiskonnas. Selle kaudu saab meie ühiskond oma kvaliteedi. Kui see vastutus jääb vötmata, siis on ka ühiskonna kvaliteet nigel. Loogiline? Ja olla kodanik demokraatlikus ühiskonnas tähendab sisuliselt seda, et me ei reosta oma elukeskkonda, et me proovime ikka ja ainult olla paremad – lugupidavamad ja tolerantsemad oma kaaskodanike suhtes ning ei saada avalikku ruumi sönumeid mida ainult prahiks vöib pidada, ajada suust välja köike seda, mis süljega koos tuleb. Ilma mötlemata, ilma enesele aru andmata, et kord lendu lastud söna ei saa enam tagasi vötta. Ilma oma vastutust tunnetamata. Keegi tark mees kaugel Ameerikamaal on kunagi öelnud: “Three things that never come back: the spent arrow; the spoken word; the lost opportunity.” Kuid tegelikult ei peagi niiväga tark olema ega ka mitte kaugel Ameerikamaal elama, et seda teada ja meeles pidada…

Vastikud asjad

Igal inimesel on omad kiiksud. Mõni ei armasta vett ja teine pekiliha. Kolmandale käib vastu suitsuhais jne.
Minu kõige suurem kiiks viimasel ajal on inimesed, kes mind hirmsasti kiitma kipuvad. No nuta või naera, mitte kuidagi kohe ei oska reageerida. “No küll sa oled ikka tubli …” jne. No mida sa kostad või kuhu sa pistad sellise jutu. Võib olla mõnele meeldib selline imal juramine, aga minuga on see probleem, et tänu oma ametile olen ma pidanud selgeks õppima mõned tekstianalüüsi meetodid ja seetõttu – iga tekst, mida kuulen, näen, loen või mida iganes, on minu jaoks tööalane analüüsi objekt. Ja kuna ameti tõttu olen harjunud tekstist erinevaid diskursusi ja metatekste välja noppima, siis sama rada lähevad ka need kiidulaulud – analüüsi alla (nii nagu juuksurid vaatavad alati juukseid ja maniküürijad käsi, jne – juhtum samast klassist). Ja nii kurb kui see ka pole – 99% nendest kiidutraktaatidest on võltsid. Nendes kiidukõnedes, mida ma viimasel ajal kahjuks väga sageli pean kuulama, ei ole tavaliselt sees seda tegelikku mõtet, mis seal võiks olla, sisuline sõnum ja siiras südamest tulev soov on sealt puudu, mis väljaütlemisel meeled ehk ka ilusaks ja rõõmustavaks võiks teha…Paraku aga on asjad nii, et tähendused sõnade taga, ümber ja vahel puuduvad, või on võltsid ja variserlikud…Jah…Kahjuks. Ja ma ei saa aru, milleks inimestel on vaja enda energiat raisata selliste sõnakõlksudega, millega tegelikult mõeldakse hoopis midagi muud kui välja öeldakse. Või ei mõelda üldse mitte midagi.
Ses mõttes mulle meeldivad Kivisildniku tüüpi inimesed (Kivisildnik ise ei meeldi eriti, pole minu stiili tekst, aga põhimõte on aus), kes räägivad asjadet nii nagu on, ja ei ürita meeldida ja meelitada mingi jumal teab mis tagamõtte pärast…
Ja selle napaka kiiksu pärast ei saa ma ka enam uudiseid rahulikult lugeda – kogu aeg keerleb peas, et mida siis nüüd tegelikult selle või teise sõnumiga öelda tahetakse, ja mis selle väljaütlemise taga tegelikult on… Samas on see kiiks aga ka värskendav – ei ole mingeid illusioone, et maailm ja inimesed ongi nii ilusad, kui nad end välja lasevad paista, ja teisalt topelt rõõmu teevad tõeliselt ausad ja siirad leiud meie avaliku ruumi sõnumite virr-varrist ja personaalselt mulle öeldud asjadest ka…

Tõrvatilgad koristamiseufoorias ehk tegemata asjad

Eilne prügikoristuse kampaania “Teeme ära” on väga vahva üritus, üks vahvamaid, mis viimasel ajal Eestimaal teoks saanud, minu meelest…

Eilne päikseline ilm ja hakkamist täis inimesed, no mida veel tahta. Lisan siia pildi linnalähedaselt maalt, Harkujärvelt, kus meie perepea lipuplatsi pealik oli…Sest las olla visuaalselt vaid head asjad nähtaval…
Kuid nii nagu igas ilusas loos, on ka selles kampaanias tõrvatilgad sees…Alustasime eile reisi tagasi Soome koju, ja enne seda oli vaja tankida ja autot pesta. Otsustasime seda teha Tallinnas Õismäe Statoili tanklas…Ja…Ilusasti puhtaks koristatud Harkujärve küla vahelt Tallinnasse keerates, olid muljed sellised…
Vat kui seisate ühel ilusal päeval Õismäe Statoli tanklas autopesu järjekorras, ja teist vasemat kätt on noortele ehitatud kena rulatamise-trikitamise plats ja sealt veel eemal on kena Saku Suurhall kus parajasti kevadlaat ning mõnusat rahavalikku muusikat lastakse… Siis heitke pilk ka sellele räämas ja lagastatud muruplatsile bensujaama ja Saku Suurhalli vahel…Selle platsil on kõik asjad, iseloomustatavad sõnaga “tegemata”, mis vähemalt sel nädalavahetusel Eestimaal tegemisevääriliseks on peetud… Parafraseerides Tallinna Keskerakondliku linnvalitsust nende endi valimisloosungiga – “Tegemata!” Muruplats on silmnähtavalt hoolitsemata, eelmisel aastal meetriseks sirgunud umbrohuroigastest me täna ei räägi…Küll aga on seal korralik hunnik igasugu sodi – jäätise, kommi jm paberit, prahti ja sõnnikut nii et vähe pole. Ja tuleb järjest juurde, lisandub operatiivselt, nagu bürokraatidel kombeks öelda on. Noored ostavad Statoilist mõne jätsi, ja ikka paber visatakse ju muruplatsile, mitte prügikasti. Ise oma silmaga nägime, kuidas prahti maha lennutati…Ja paha tunne oli…
Irooniline on selles paigas ka veel see, et lisaks kõiksugu soliidsetele ja suurtele firmadele selle platsikese ümber, on seal ka väike ja välimuse järgi suht asjalik aia ja istikute müügikoht…Ei tea, mis sorti iluaiandust saab sellise laga taustal propageerida?
Mul jäi tõesti hinge kripeldama see, et me orgunnime üksteist üle Eesti erinevatesse kohtadesse üksteise järelt sitta ja sodi koristama, aga oma igapäevase tegutsemis, toimetus, äriümbruse unustame korda tegemata…Või lihtsalt ei jätkunud selleks laupäevaks Eestimaale enam inimesi, kes oleks Statoili, Saku Suurehalli, suurte kaubanduskeskuste vahelise platsi puhtaks teinud? Mina seal küll nägin umbes kolmekümmet sihipäraselt rakendamata noort – oleks ju olnud tore, kui need kohalikud rulatavad ja trikitavad noored kuidagipidi oleks organiseeritud seda platsi koristama, mille veeres nad ise oma vaba aega veedavad…kas siis ümbruskonna firmade initsiatiivil või linnavalitsuse initsiatiivil? Äkki siis enam nii lihtsalt prahti ja sodi enda ümber laiali ei lennutaks ka?

Nuhkide ühiskonnad…

Üks asi mis mulle sommide juures ei meeldi…on see, et nad armastavad kaebamist ja sellist kgb stiilis urgitsemist. lugesin ülle blogist, kuidas teda ehmatas naabrimehe urgitsemine, et kas korteri perenaine ikka on kodus või ei ole…et kui on ka üüriline, siis tuleb ju kohe kahe inimese eest veemaksu küsida….
Eks muidugi, aga kui sulle keegi paariks nädalaks külla tuleb, siis kas sa hakkad siis selleks ajaks nn kahe inimese eest veemaksu maksma – isegi kui on nn fikseeritud ettemaksega maja…ikka teed ju aasta lõpus tasaarvestuse…
eestlased on pealekaebajate, urgitsejate, ja nuuskijate suhtes eriti tundlikud, mina ka. mäletan lapsepõlvest selgelt seda, kui ükskord jõulude ajal vanaema tahtis küünlaid panna, kuid isa ja ema olid väga murelikud, sest vana kommunist ja partei eliitfunktsionär või mis ta iganes oli, igatahes nõuka aegne tehtud tegelane oli meil naabriks, ja kahe maja vahel olid vaid loetud meetrid, ning meie küünlad oleks võinud naabritele silma hakata…sealhulgas olid minu vanemad ka parteis, sest nii oli hea toon, aga see ei tähenda veel, et su põhilised väärtushinnagud peesse peaksid kukkuma. ma ei tea, kas naabrid tegelikult ka nii suured parteilased olid, kui nad välja näitasid, kuid hirm oli…lihtsalt hirm, sest sa ei teadnud, kes sulle pahandusi võib kaasa tuua… mäletan ka seda, et kommenteerisin vanematele oma arvamust sellest kartlikkusest – et noh naabri…on ju nii kena tädi ja naabri onu….on ju nii lõbus ja vahva onu…mille peale ema ja isa vahetasid pilke ja laususid, et on küll, lapseke, aga elus peab alati ettevaatlik olema, sest küünlad võivad tulekahju tekitada….hiljem vanaema käis jõululaupäeviti ainult kirikus ja küünlaid põletati vana aasta õhtul…
tallinnas on mul ka praegu üks kolleeg, kes teiste kolleegide seas sai eelmisel semestril kuulsaks sellega, et suutis minna riidu teise kolleegiga, kes loengu väidetavalt 15 min varem lõpetas – kontrolliv kolleeg oli kaameraga ruumi sättinud loengu ja siis ise kodust kontrollimiseks süsteemi sisse loginud. noor mees selline, elu alles ees, aga juba toimib kui vana kgb…
ja inimesi on igasuguseid…ja soomlaste juures on selline nuhkimine üks vastikumaid omadusi. õnneks eestlaste seas on nuhistiililisi vähe. ju ajalugu on õpetanud.

Äpusid ei tohi mäe otsa lasta!

Ja nii ongi. Minu reisikaasaelaja tegi selle vea, et otsustas minu, va jänespüksiga koos ja meie suure Volksvagen Passu-autoga ronida mööda kitsast mägiteed umbes 527 meetri kõrgusele. Toulousi linna lähistel. Ja kõiges selles olin ma ise tegelikult väga ja ainult süüdi. Nimelt – sõitnud juba mõnda aega jätkuvalt ja juba veidike tüütavalt kaunist Vahemererannikut, tuli minu väikesesse jobusse karupeakesse hiilgav idee – et miks mitte vaadata asja natuke rannikust eemal… Tehtud mõeldud.
Kaardilt leidsin üsna kiiresti rajakese, mida märgiti kui “ilusat ja vaatamisväärset rada”, ja mis siin enam pikalt arutleda. Reisikaasaelaja nõus ja auto nina selle suure etteaimamatu ilu suunas…Kui inimesed teaksid, mis neid elus ees ootab, siis nad tõenäoliselt paljusid asju lihtsalt ei teekski…
Esimesed meetrid mäkketõusu olid niisama naljakad ja kilkasin noh nalja pärast, sest naised ju ikka vahel peavad kilkama 🙂
Aga siis läks asi järjest hullemaks…Ja kui me korra juba ka tagurdama pidime, et vastutulijad, s.t allatulijad mööda pääseksid, siis hakkas rinnus puperdama küll. Sest tagant ei olnud enam teed näha ja eest ka ei olnud enam teed näha. Näha oli vaid taevast, mis hakkas sealt, kus maapind lõppes…Ja oma julge kolmveerand sellest tõusust kulgeski nii, et süda pidi seisma jääma…
Kui me lõpuks esimesele suurema platvormiga lapikesele jõudsime, värisesin üle kere, ja pisarad voolasid, ja nutt oli kontrolli alt väljas, kuigi endal oli naljakas sellest tobedast olemisest. Jalad ja käed ja kogu keha oli nagu soe sült, ja kõhus oli selline tunne, nagu vist enne surma inimestel on, kui kogu sisikond automaatselt ja lõplikult tühjeneb…
Noh reisikaasaelaja jõulisel toel talutusin lähimasse pannkoogirestorani, ja klaasike valget veini aitas taas inimeseks saada.
Lihtsam oleks olnud seda retke ette võtta jalgsi, sest suur auto ei ole tõesti sobivaim mäkkeronimise riist 🙂 Aga vastu pidas meie Passu ja selle eest olen talle tänulik. Kujutate te ette, mis oleks juhtund, kui auto ka oleks vedelaks löönd?
Ja muidugi on oluline juht. Autojuht. Sest sellistes olukordades saad olla vaid inimesega, keda tõesti 150 protsenti ja pimesi usaldad. Muidu ei saakski…
Pildid on tehtud mäe otsast, kui käed enam ei värisend ja jalad juba kandsid…