Archive for the ‘kultuurilised konfliktid’ Category

Eestlased ja pussnoad

Täna hommikul ootas mind ülikooli logeros ebameeldiv üllatus. Väljatrükk ühe Eestis elava soomlase blogipostitusest.

Lugesin seda postitust ja olin hämmastunud, üllatunud ja isegi natuke solvunud. Sest see stiil, kuidas see Haridusministeeriumis töötav noor ametnik sügisel juhtunud olukorda esitas, oli solvav ja minu jaoks täiesti arusaamatult möttetu. Jah, meie dialoog toimus seal Kirjanike maja keldris. Noormees küsis minult, et mis mind Soomes olles negatiivselt on üllatanud. Mul oli raske vastata töepoolest, sest pole nagu sellist asja koheselt välja pakkuda. Muidugi oleks vöinud ju öelda, sellest kirjutan ka oma raamatus, et soomlased on kitupunnid, aga see selleks. Eks sita iseloomuga inimesi on iga rahvuse seas. Rääkisin siis hoopiski sellest, kuidas mind üllatas see, kuivörd varakult soomlased oma lastele pussnoad kätte annavad ja kuidas mind üllatas aastaid tagasi nähtud tösiasi, et isegi sügislaadal reklaamitakse laste pussnuge. Meie vestlus jäi seal keldrisaalis sel teemal töesti pooleli ja teema öhku, sest tegelikult oli see raamatu teemast väheke körvalasetsev. Oma raamatus ma pole sellest kirjutanud. Noorsand aga innustus(ärritus) ja minule oli see kummaline, sest milleks reageerida nii emotsionaalselt kellegi isikliku arvamuse peale? Ja vöib olla jäi teema öhku ka seepärast, et ma töepoolest ei saanud aru, mis minu vastuses noorsandi ärritas, sest ta hakkas seal kohapeal aktiivselt seletama, et temal on ka pussnuga autos. Mina muidugi kommenteerisin, et minu mehel ka, isegi soome puss. Ja ma töesti ei saanud aru, milles tema probleem selle minu arvamusega oli. Nüüd siis sain aru – tema arvas, et tema kaitses meeleheitlikult soomlust. Mida mina tegelikult üldse ei rünnanud. Ehk siis noormees murdis sisse avatud aknast, nagu Eestis tavatsetakse öelda.

Muidugi ei suvatsenud noorsand isegi küsida mitte, et miks mind see asi negatiivselt üllatas.

Nüüd siis kirjutan siia, et miks ma ei armasta seda, kui lapsel on pussnuga taskus. Sellepärast, et olen oma lapsepölves näinud palju vene poisse, kes kogu aeg söda mängivad – küll pussnugade ja mängupüssidega, ja minu jaoks on pussnoal militaarne konnotatsioon. Oma lastele andsin noad kätte alles siis, kui neil koolis oli vaja käsitöö tunnis neid kasutada. ja olen pöhimötteliselt olnud selliste vägivaldsete söjamängude vastaline.

See, et minu assotsiatsioonid pussnugadega mitte kuidagi ühe soome noorsandi arusaamisega ei ühti, ei tähenda ju ometi seda, et ma kuidagi soomlust ründan?

Igatahes huvitav juhtum ja veel kord üks negatiivne kogemus seoses soomlastega. Önneks on mul neid kogemusi vähe. Enamasti mind ümbritsevad soomlased tolereerivad minu teistmoodi maailmavaatamist ja püüavad aru saada, miks ma mönda asja näen nendest teistmoodi. Ja sama on minu suhtumine. Ikka möista, mitte hukka möista. Sest see on ju loomulik, et erinevate kultuuritaustadega inimestel on erinevad kogemused ja arusaamised. See mis ühele on loomulik ja lihtne, on teisele keeruline ja ebaloomulik. Nii lihtne see kultuurilisi erinevusi täis maailm ongi. Ja oskus neid erinevusi tolereerida on intelligentsuse, mitte rahvuse küsimus.

EDIT/TOIMETATUD:

Diskussiooni samal teemal saab lugeda ka SIIN ja SIIN. Ja jätsin eile hommikul täpsustava kommentaari ka noormehe algse blogipostituse juurde, aga see jäi ootama administraatori heakskiitu, ja ootab seda siiamaani (23.02.2010 kell 1:42). Kas meil on pöhjust arvata, et Soome EU propagandaväljaandel on tsensuur?

EDIT/TOIMETATUD2: Täna hommikul olid mu kommendid kenasti originaalblogipostituse juures. vöttis aega, mis vöttis, aga nüüd on see pögus seletus seal olemas. mis muidugi ei tee olematuks selle blogipostituse ilget tonaalsust.

Advertisements

Läti rünnak

Täna sai otsustatud koos proua professoriga järjekordse läti doktoriüliöpilase vastuvötmine meie ülikooli. See on juba neljas doktorant meie öppetoolis, Lätist. Tundub, et Jyväskylä Ülikool on hullutavalt atraktiivne meie löunanaabritele. Ja eriti muidugi suhtekorralduse eriala. Noh ses möttes on vahva, et varsti on meil juba terve grupp lätlastest ja ehk see nende edasijöudmine grupi toetusel on ka töhusam. Sest me mitte ei igatse vaid häid doktorante, vaid me soovime ka, et nad oma tööga kiiresti valmis saaksid. Sealt tuleb meile ju finantsi riigilt. Eestlasi on praegust kolm doktoranti. Nii et eestlased jäävad juba vähemusse.

Eks neid lätlasi tömbab tösiasi, et Jyväskylässe on Riiast maru mugav tulla – otse odavlend Tamperesse ja sealt on juba peaaegu ju et kohal. Samuti tösiasi, et meie doktoriprogramm on ikka täitsa ja vaat et ainult inglise keelne. Sestap sobilik peaaegu et köikidele huvilistele. Noh ja muidugi boonusena lihtsalt kenad inimesed seltskonnas ka ja öpetamas 🙂

Venemaa päevik 2

Reede hommik oli vaba, söin korraliku hommikusöögi hotellis, viimistlesin veel konverentsi ettekande slaide. Ja oli selline asjalik ja töine olemine. Kella kaheks oli kokku lepitud kokkusaamine Maximiga, kes oli lubanud mind viia Instituuti teadusala rektoriga kokkusaamisele. Noh olin ikkagi välismaalt saabunud aukülaline ju.
Natuke enne kahte ootaski Maxim mind juba hotelli fuajees.
Tatsusime siis läbi vee ja lume seguse tänavalöigu, arvan, et umbes 500 meetrit lähima bussipeatuseni. Selle aja jooksul jöudis Maxim mulle kogu linnaliikluse süsteemi ära seletada, ehk siis täpsemalt linnaliikluse selle osa, mis mind puudutas – konverentsipaika, Instituuti ja hotelli. Liin nr 27, muideks. Tundus mugav ja käepärane, teoorias.
Praktikas kujunes asi natuke teistsuguseks.
Jöudnud löpuks läbi pori ja lume ja vee bussipeatusesse, ei olnud meil vaja kaua oodata, sest 27 buss tuli üsna pea. Pisike buss oli ja rahvast täis. Bussi marki ma ei oska öelda, sest ma arvan, et Eestis söitsid sellised bussid näiteks 50ndatel vöi kuuekümnendatel aastatel. Buss ise peatus könniteest umbes meetri kaugusel, nii et tegelikult pidi bussi astumiseks astuma könniteelt söiduteele ja kuna seal oli parajasti suur veeloik, siis sinna veeloigu sisse. Bussi aste oli muidugi sellevörra körgemal ja selleks, et sinna oma haiget jalakest tösta, läks üksjagu sportlikkust vaja. Bussi uks oli aga nii kitsas, et minu möötu täissöönud kapitalist sealt vaevalt sisse mahtus. Aga pole häda, mutsisin end tahtejöuga bussi, lähedal oli vabanenud just üks pingike, trügisin nahhaalselt pingini ja potsasin maha. Maxim ostis konduktorilt kaks piletit a 7 rubla tükk ja teekond Instituudi poole edenes juba hulga köbusamalt. Bussisöit oli päris pikk. tuleb tunnistada – Voronezh on suur linn.
Mingi 45 minuti pärast väljusime bussist – olime jöudnud kesklinna Lenini platsi lähedale. Suht önnelikult ja ellu jäädes ületasime söidutee. Ja hakkasime tatsuma Instituudi poole. Arvan, et sinna oli umbes 1 km köndimist, mis minu haigetele jalgadele oli siiski natuke liig, lisaks see fakt, et tee oli jää ja vee ja lumesodi segune, ning selle all lagunenud könniteekattematerjal. No ma arvan, et Saaremaal mööda kiviaedu oleks olnud natuke raskem liikuda, ses möttes oli vahemaa läbitav. Olgem positiivsed.
Maxim muidugi mainis ära, et selle seljakotiga näen ma väga välismaalane välja. Ei tea kas see oli vihje, et ära kanna seda seljakotti vöi oli see kompliment?
Igatahes pärast minu jaoks päris pikka matka hakkas ninna tungima jube head löhna – selgus, et Instituudi peakontor asub kohaliku kondiitrivabriku körval, ja seal on ka vabriku pood, kust saab osta värskeid komme. Maxim tegigi väikse pöike ja haaras poest kaasa kotitäie shokolaadikomme musta ploomi täidisega, et aserektorile kingituseks viia.
Mina sain nii kaua hinge tagasi tömmata. Siis ronisime treppidest neljandale korrusele. Väike löötsutuspaus ja olimegi köpsti teadusala aserektori kabinetis.
Kabinet oli kaheosaline – esimeses toas oli kaks lauda ja kolm tooli, kuid kedagi sealsetest elanikest polnud enam kohal, teises toas oli siis aserektor proua Lida tööruum.
Proua Lida oli minu kabariitidega kuid ehk veidike vanem klassikaline vene proua. Söbralik ja äärmiselt meeldiv inimene. Veekann pandi kahisema. Pakuti teed ja kohvi. Kuna kohv oli lahustuv kohv, valisin tee, sama tegid ka mu vöörustajad. Ladusime kaasaostetud kommid lauale, ja mina koukisin oma seljakotist igaks juhuks kaasa vöetud Fazeri shokolaadi välja ja proua Lidal oli ka natuke shokolaadikomme endal. Ning hakkasime siis teed jooma ja juttu ajama. Ah jaa – proua Lidal oli kapis peidus ka pooli pudelit Riia Palsamit, ning kui seda sorts tee sisse kallata, tuleb teele eriti hea maitse. Seda me ka tegeme. Tee maitses hea ja kommid sinna juurde ning Riia Palsam töi puna meie palge.
Esialgselt plaanitud tunnikese asemel kujunes kokkusaamine umbes kolmetunniliseks. Kuna aga olin kutsutud öhtuks Shura juurde öhtusöögile, siis pidime piirduma kolme tunniga, muidu oleks ehk veelgi seal istunud ja maailma ja suhtekorralduse üle juttu veeretanud. See, millest me proua aserektoriga rääkisime, on omaette teema – olukorrast Venemaal – ja seda asja ma pean veel mötlema, et kuidas ja kui palju sellest tegelikult kirjutada…
Kuna olime joonud päris palju Riia palsamit ja ma olin ennast ületanud jala käimise ja linnaliinibussi kasutamisega, tahtsin kutsuda taksot. Mu vöörustajad seda aga ei lubanud. Nagu nöiavitsaga korraldati mulle Volodja, kes on kooli mikrobussijuht ja kuna Maximil oli vaja ka veel asju ajada seoses konverentsiga, siis laadisime ennast köik Volodja mikrobussi (mis see lätlaste toode omal ajal oli?) Viisime Maximi konverentsipaika ja siis Volodja lubas mind veel turvaliselt Shura juurde viia. Mida ta ka tegi. Teepeal sain teada, et Volodja oli Saksamaal söjaväes olnud ja seejärel seal ka möned aastad elanud. Kusjuures ka tema kommentaarid elu kohta venemaal olid äärmiselt mötlemapanevad. Mina ikka püüdsin teda lohutada, et venelased on külaislahked ja suure hingega inimesed. Tema aga vastas selle peale: “See suur hing on nii piiritu, et laguneb selles piirituses koost…” ja siis ta rääkis veel, et kuigi sakslased on Venemaale nii palju halba teinud, ta siiski sakslasi austab, sest seal on kord majas…Nii me siis umbes 1,5 tundi läbi erinevate ummikute seiklesime, kuni löpuks jöudsin Shura juurde. See aga on järgmine lugu. Omaette jutt, täiesti. Et kuidas siis pensionärid seal Suurel Maal elavad…
Piltidel: unikaalne autobuss linnaliikluses ja vastuvötul aserektori juures.

Venemaa päevik 1

Täna siis neljas päev siin Imede Maal. Päris elus veel ja üsna huvitav ka. Nalja on saanud rohkem kui rubla eest alates esimesest päevast, kui Soome-Vene piiri ületasin. 
Esimene päev:
Lendamise päev. Selleks, et hommikul umbes kella kaheksaks Helsinki Vantaa lennuväljale jöuda, pidin alustama poole neljase bussiga Jyväskyläst. Oma suures ärevuses ärkasin juba kell kaks ja olin ka kella kolmeks takso omale tellinud, mis oli ilmselgelt liiga vara. Sain umbes pool tundi ihuüksi Matkakeskuses passida, kuni tuli Epp. Reisisime alguseotsa koos, tema lennuk läks Kroaatiasse täpselt samal ajal kui minu lennuk Venemaale.
Bussis me ainult kahekesi muidugi ei olnud, kolmas inimene tuli ka. Seega – Jyväskyläst Helsinki poole asusime teele eksklusiivselt kolm inimest suures suures bussis.
Esimene ümberistumine toimus Heinolas. Bussijuht töstis meie kotid teist bussi ootama ja palus meid söbralikult jääda bussi ootama, kuni teine buss tuleb, et me ei külmetaks. Peagi tuli uus buss, mis viis meid Keravani, kus istusime teist korda ringi. Jälle tassis bussijuht meie kohvrid ja jätkasime söitu Vantaa lennujaama suunas. Olime kenasti ja aegsasti kohal Tsekkisime end lendudele ja läbisime turvakontrolli. Sujuvalt ja kenasti. 
Lubasime Epuga enne lahkuminkut enestele ühed kohvid ja vöileivad. Kuigi Marcus, Epu mees, oli mele küll maitsva ampsu kaasa pakkinud, oli köht selle hommikuse loksumise peale juba üsna tühi. Ning söök läks igati asja ette.
Seejärel jagunesime kahte lehte – mina sinna passikontrooli taha, kus Venemaa lennud lähevad, Epp Kopenhageni suunas, kustkaudu tema Kroaatia reis edasi kulges.
Minu reis algas rahulikult. Kuna mul jalgade ja seljaga praegu päris tösine probleem, registreerisin ennast reisile nn abivajavana. Normaalses maailmas tähendab see seda, et keegi lennujaama töötajatest tuleb ratastoolis mulle lennukile vastu ja transpordib mind punktist a punkti b. Eriti hea on see suurtes lennujaamades.
Köik tundus sujuvat ka selle reisi kontekstis. Helsinkis sain tehtud isegi pagasi tsekinni kuni Voronezhini, mis oli mu reisi löppsiht, ja asi tundus et edeneb.
Peterburis oli poiss ratastooliga ka kenasti vastas.
Aga siis see tsirkus hakkas. 
Köigepealt – ratastooli rattad ei veerenud. Kulus veidi aega, kuni poiss need ära parandas, kuidagiviisi.
Jöudsime liftini – lift ei töötanud. Siin kulus umbes 20 minutirt enne kui suudeti leida mehhaanik, kes lifti tööle pani. Mul hakkas vahepeal juba kannatus katkema, mötlesin, et hakkan tubliks ja katsun kuidagi omal jalal edasi liikuda.
Kuna me lifti nii kaua ootasime, siis oli sattunud Peterburi ametnike kätte minu pagas, mis sugugi mitte otse Voronezhi ei läinud, nagu algul Helsinkis plaanitud oli, vaid mis kenasti igas issanda jumala asustatud punktis Venemaal mulle kätte anti, uuesti üle kontrolliti ja niisviisi kenasti minuga kaasa seikles. Positiivne oli selle juures muidugi see, et sain kenasti oma kotikest näha ja veenduda, et see mitte vahepeal ära kadunud polnud.
Pulkovo rahvusvahelises lennujaamas seisin silmitsi faktiga, et tuleb vahetada terminali. Kodumaa, ehk siis Venemaa lendude terminal oli umbes üsna mitme kilomeetri kaugusel. Distpetsheri ja administraatori seguametit pidav naisterahvas oli aga nii kena ja organiseeris mulle kahe terminali vahet kulgeva autobussi ukse ette. Toimetas mind ja mu rohelise koti bussi ja luges bussijuhile sönad peale, et see PEAB mind aitama. Ise lubas veel ka Pulkovo kodumaa terminali ette helistada, et mulle sinna ka ratastool vastu saadetakse. 
Bussijuht oli oma olemuselt mühakas ruudus ja ma olin kohe alguses kindel, et tema küll mingit abi ei paku. Nii oligi. Visati mind ja veel üht terminali vahetavat naist siis mingi ukse ees bussist välja. Selgus, et sellest uksest sisse ei pääsenud. Buss ise söitis teise ukse ette, kust tegelikult sisse ja väljakäimine toimus, ja meie pidime kinnise ukse eest teise ukseni ise jalutama. Niipalju siis haigete jalgadega reisija aitamisest. Önneks see teine kaasterminalivahetaja aitas mind öigesse kohta. Läbisime siis sienedes turvakontrolli, mis tundus karm, kuid löppkokkuvöttes ei hoolinud keegi, kas meil oli kotis pomm vöi mitte. Hiilisin sealt turvatsoonist siis kiiresti ja märkamatult välja ja tödesin, et mitte mingit infot kuskil pole, et kust minu jätkulend peaks minema, millal ja kus peaksin olema, et uuesti oma roheline kott ära anda ja tsekkinnida, uuesti taaskord, sest Helsinkis ju mind juba kuni Moskvani välja ükskord koos pagasiga tsekkinniti. Aga mötlesin positiivselt – topelt ei kärise. Ja asusin otsima mönd tähtsamat nägu, kes vöiks mind aidata. Samas vaatasin ka ratastoolimehe järele, sest see oli ka suur terminal ja istumiskohad olid köik höivatud – mul oleks seal olnud suht keeruline püstijalu oma tsekkinni aega oodata. Ratastooli meest ega naist aga polnud. Natuke olin ka murelik, sest kui kena naine teisest Pulkovost töesti mulle abi tellis, siis kuidas see abi mind üles vöiks leida selles suures tohuvapohus, mis seal Venemaa lendude Pulkovos oli…
Kohtasin taas kena prouat, kellega olime ignorantse bussijuhiga marsat jaganud ja kes mind öige ukseni aitas. Ta vöttis südameasjaks mind siiski abiliste hoolde organiseerida. Kena naine oli, söitis ise Siberisse edasi. Töeline vene naine, kes vöitleb alati löpuni, kui on vötnud pähe kellegi-millegi eest seista. Antud juhul oli ta otsustanud minu eest hea seista. Ja ta tegi seda efektselt ja tulemuslikult. Löpuks önnestus tal töelise vene kannatlikkuse ja temperamendiga üles virgutada selle lennujaama administraator, kes siis virgununa hakkas eriti paaniliselt mulle ratastooli ja abi organiseerima. Läks oma pool tundi, kuni toodi mulle tool ja juba lootsin südamest, et saan minna tsekkinni ja oma kohvri ära anda.
Aga vöta näpust. Venemaal asjad nii ei käi, kui mujal Euroopas. See, et Venemaal nn tervislikel pöhjustel abivajava reisijana reisida, käivad asjad hoopis teist moodi. Need reisijad ei ole tavalised reisijad. Need on eriti erilised.
Selle asemel, et mind tsekkinni söidutada, hakati mind medpunkti transportima. See oli ettevötmine omaette. Köigepealt pidime saama liftiga teisele korrusele. See oli peaaegu et vöimatu, sest ratastool koos selle lükkajaga lihtsalt ei mahtunud olemasolevasse lifti. Pusis see mind söidutav meed mis ta pusis, asi ei edenenud. Löpuks pakkusin, et ma töusen püsti ja söidan ise liftiga ja et tema toogu tühi ratastool treppidest, sedasi on see ju kerge.
Aga seda mul ei lubatud teha. Kui on jalad haiged, siis ei ole siin midagi ratastoolist püsti töusta. Pressiti mu jalad siis kuidagi kokku – tundsin ennast nagu koosneksin tundetutest legoosadest, mida vöib käänata ja pöörata ja üksteise peale tösta. Löpuks olin sellises formaadis, et kuidagi lifti uksed kinni saadi ja söit teisele korrusele vöis alata.
Seal aga hakkas uus seiklus peale. Nimelt med punktini läksid ainult trepid – ehk siis nii, et suurema füüsilise puudega inimesi pidi sealt trepist üles tassima. Seda tahtsid mehed ka minuga teha. Jätsid mind medpunkti juurde viiva trepi alguses oleva kontrollpunkti vanamuti juurde istuma. Nii kaua kui vanamutt mu passi ja pileteid kontrollis, leiti veel üks mees ja mind hakati ratastoolis trepist üles tassima. Olukord muutus kahtalseks, mul tuli hirm, et kukutavad mind sedasi surnuks veel, sest mehed olid suht kiitsakad ja saamatud ja mina suht korpulentne, nagu te teate. Tegin uuesti ettepaneku, et äkki ma läheks ikka ise sealt trepist üles, rahulikult ja kepi toel… Ma arvan, et need mehed väga mind tassida ei tahtnud ka, Igatahes lubati mul nüüd töusta ja omal jalal trepist medpunkti minna (ostorozna!!!ostorozna!!!saatvalt meeskonnalt taustaks mängimas).
önnelikult maabusin med punkti ja väljendasin oma hämmastust, et ma ei taha med punkti, aga ma soovin tsekkinni, sest lennuki väljumiseni oli vaid napp 45 minutit.
Valvearst rahustas mind, ja lohutas: “ärge muretsege, te jöuate lennukile!” Vöttis mu passi ja piletid ja hakkas mind kontrollima. Kirjutas mind kuskile üles pani pitsateid ja helistas. Küsis ka, et ega ma vetsu ei taha. Mötlesin, et kasutan juhust. Vets oli üsna ok, aga ust ei olnud vöimalik lukustada ja ruum täitis ka joogivee pudelite ladustamisepaiga funktsiooni.
vetsu vastas oli haigete ootamisruum – mul vedas – sain eeskojas diivanil istuda kuna mu lend oli juba ukse ees. Oleks pikemalt pidand ootama, oleks mind sinna nn “palatisse” pandud. Aga seal oli juba löbus seltskond – vanem proua oma saatjaskonnaga olid juba pudeli viina ajaviiteks ära lahendanud ja seepärast oli tuju päris hea ja olemine suht lärmakas. Mulgi hakkas seal eestoas diivanil löbus. 
Umbes 15 minuti pärast tuli kurja olemisega tsekkinni tädi. Vöttis mu passi ja piletid ja kontrollis. Registreeris mind ja pani hulgi pitsateid ja allkirju. Siis vöttis välja musta pommiotsimise riista ja haakas mind sellega kontrollima. Ladusin oma kogu varanduse tema valvsa pilgu all lagedale. See tekitas temas ilmselgelt head meelt, sest pommi ta minu juurest ei leidnud. Lahkusime söpradena. Minu väike roheline kott läks temaga kaasa pagasiruumi oma pagasielu elama.
Siis läke veel natuke aega mööda, kui tulid tagasi poisid, kes minuga ja ratastooliga enne olid mässanud.Transporditi mind siis med punktist välja ja viidi klassikalise laipade lennukisse panemise autoni. Söidutati töstukile, töstukiga autosse, autoga lennukini, ja siis vöeti lennukilt päris trepp ära, aeti minu laibaauto lennuki külje alla ja tösteti mind laibaautoga lennuki ukse körgusele. Minul ei jäänud muud üle kui sealt siis rahulikult (ostorozna!ostorozna!) lennukisse höljuda.
Stjuardessi lahkel abil leidsin oma istumisepaiga, mis oli köige äärmine läbikäigutee ääres, mistöttu omade haigete jalgadega pidin vähemalt kaks korda sealt töusma ja akna poole istujaid läbi laskma – millegipärast tsekkinni ei olnud vaja teha selliselt, et hädine mutt lennukis enam vöimlema ei peaks. 
Pakuti ka klaaiske vett ja siis tulidki teised reisijad ka. Laibaauto oli ära söitnud ja tavaline trepp asemele pandud.
Pean ütelma, et TU 154 oli täitsa tore söita. Kommi anti ja vöileiba ja teed ja mahla. Sümpaatne teenindus ja kena lend igati.
Stjuardess veel täpsustas, et kas ma vajan ka Moskvas abi. Ütlesin, et jah. Noh tahtsin näha, kuidas seiklus edasi kulgeb ja muidugi olin natuke mures ka, et kuidas ma need tavaliste inimeste kadalipud läbin, sest Pulkovos oli ratastooli poiss mulle vihjanud, et see med punkti kaudu lennukisse minek on ikka super lux värk vörreldes tavaliste inimeste kolgata teega lennukini jöudmisel.
Moskvas maandudes jäin siis viimaseks lennukist lahkujaks, sest ootasin oma abilist ratastooliga.
Teised olid läinud kenasti toru kaudu terminali ja sealtkaudu mugavasti oma teed.
Minule aga tuli kutt ratastooliga järgi mööda treppe, mis sellest nn torust körvalt alla lennuväljale lähevad. Ja kuna ratatooliga treppidest alla minna ei saanud, siis pidin omal jalal treppidest kiirabi autoni komberdama – selle asemel, et mind sujuvalt ratastooliga otse terminali söidutada … Kiirabi auto juures aga selgus, et mul on töesti sinna oma haigete jalgadega väga raske ronida, selleks peab ikka jummala terve inimene olema, et sinna kuuti sisse saada. Aga sain, vötsin oma tahtejöu kokku ja sinna kiirabiautosse ma ennast hiivasin.
Autoga söidutati mind Domodedovo lennujaama keldrisse garaazhi. Seal ukerdasin autost välja ratastooli, millega mind siis terminali med punkti söidutati.
Medpunktis kontrolliti mu passi ja reisidokumente ja avastati, et mul ongi kaks tsekkinni, üks Helsinkist ja teine Peterburist. Minu enda seisukohast see ohtlik polnud, sest mind oli üks ja ma olin olemas ja köik dokumentatsioonis ja päriselus klappis. Oht aga oli tekkinud minu rohelise kohvriga, sest seda ei suudetud leida. Kuid minu uus Moskva ratastoolimees oli tubli, haaras ohjad, ja läks kaevas minu rohelise kohvri kuskilt ei tea kust välja. Kohver leitud, söidutati mind tagasi med punkti ja pandi “palatisse” ootama. Kus juba paar kaukaaslast oma emaga ees ootamas olid. Saime kena jutu peale, ja vestlesime, kuni saabus kurja olemisega noor tsekkinnitsikk, katsus mind järjekordselt pommiotsijaga läbi, lasi mu maise varanduse välja laduda. Oli röömus, et pommi ei leidnud, pani hulgi allkirju ja pitsateid ja viis mu rohelise kohvri endaga kaasa.
Vahepeal sain vetsus käia ja oli päris tore olla juba.
Siis tuli mu Moskva ratastooli poiss ja korjas mind kokku ja viis tagasi keldriss, kust pidin ise kiirabiautosse ronima. Ja söit läks lahti lennukit otsima. 
Pärast möningast tiirutamist Domodedova lennuväljal ja peale möningaid könesid, önnestus meil lennuk identifitseerida. Probleem oli aga see, et lennuk oli pime, ei ühtegi hingelist ega märki sellest, et see ülds ekunagi lendama peaks hakkama. Möned telefoniköned töid selgust – lend määramata ajaks edasi lükatud, kuna Voronezh ei vöta ilma töttu vastu.
Söitsime siis tagasi terminali. Jälle oma vanasse tuttavasse garaazhi, seal kobisin kuidagiviisi autost välja ja ratastooli ja sellega söidutati mind medpunkti ja sain tagasi oma “palatisse”. Kaukaaslased olid vahepeal lennukisse saanud. Olin üksi. 
Jöudsin käia veel korra vetsus, kui tuli uuesti tsekkinni kuri tibi ja kontrollis mind uuesti pommiotsijaga ja igat muud moodi läbi. Kuigi mu ratastooli poiss talle ütles, et mind on juba kontrollitud, ta siiski kontrollis üle. Pommi ikka ei leitud ja minuga oldi rahul – kena rahulik vanainimene…
Vötsime siis autojuhi ja ratastoolipoisiga vabalt, sest polnud teada, millal jälle midagi juhtuma hakkab.
Ma arvan, et möödus umbes kümme minutit, kui tuli trevooga, et kus ma olen….
Kiiresti söidutati mind uuesti kiirabi autoni, see kimas juba varem identifitseeritud lennukini – selgus et mina ja paar äriklassi meest oligi veel puudu – lennuk oli täistuledes ja valmis lendama. Kobisime siis kiiresti lennukisse ja selleks korraks oli show otsas. 
Voronezhis keeldusin igasusgusest medpunkti abist. Komberdasin omil jalul terminali. Kohtasin seal mulle vastu tulnud inimesi. Vajalike paberite ettenäitamisel ja peale pöhjalikku kontrolli sain pagasiruumist kätte oma kohvri. 
Pikk päev oli öhtuks saanud.
Muidugi enne seda oli ka Voronezhi lennujaamas nalja saanud – Shurat ei tahetud lennujaama hoonesse lasta, kuna tal polnud passi kaasas. No löpuks ta end sinna sisse ikka rääkis, sest kuidas sa jätad vanema daami öue tuisu kätte ootama – niipalju see turvamees siiski inimene oli. Maxim oli vötnud aga instituudi auto, et mind siis linna ja hotelli ohutult söidutada, kuid kui me lennujaamast välja saime, tundus, et see oli jalga lasknud.
Mönede telefonikönede tulemusel ilmus auto siiski jälle välja, ja see oli kökimöki, et me teda mööda pimedat parklat läbi lumelörtsi täis reisivarustuses, st kohvri ja kotiga koos ukerdades otsisime. 
Söit hotelli oli tore, vestlus löbus. Mu vastuvötjad teatasid, et see Park Inn, kuhu viimases hädas suht normaalse hinnaga öömaja sain, on linna parimaid. Bingo! 
Hotellis viisn oma kola tuppa, teenindus oli väga hea ja hotell ise ka selline Eurosteriilne ja suht ok.
Jöime siis Maximi ja Shuraga hotelli all kohvikus kohvi ja Shurale tegin ka ühe tiramisu välja. Hind oli muidugi soliidne – kolm lattet ja kaks tiramisut maksis kokku umbes 780 rubla ( 1 euro umbes 38-40 rubla) – seega peaaegu et 20 eurot. Aga olgu peale, olin saanud kenasti hotelli ja tänulik oma vastuvötjatele.
Järgmiseks päevaks olid plaanitud kohtumised Instituudis, ja Maxim lubas tulla pealelöunal hotellist läbi, et siis koos Instituuti saaksime minna – et minul niimoodi lihtsam ja kergem köiki vajalikke kohti üles leida.
Öhtul tuli kiiresti uni ja voodi oli töesti väga hea.
Piltidel: Laibaautost lennukisse ja “palatis” reisi ootamas

Itaallaste seiklused Soomes, vol 1

Köik algas sellest, et esmaspäeval saatis Chiara, kes oli valmis saanud oma doktoritöö ja tuli seda nüüd Soome kaitsma, mulle iimaili, kus küsis önnetult kaheks ööks öömaja… Kuna tema teine söbrants siin Soomes, Sari, ei saa teda vastu vötta – elab keskusest kaugel, ei oma autot, on rase ja on haige…
No loomulikult olin ma nöus aitama. Ja nii saigi kokku lepitud, et kaks ööd saab ta magada meie diivanil, sest laupäeval kaitseb ta oma doktoritöö ja siis tulevad perekond itaallased ka ja nad lähevad köik koos hotelli…
Korjasin siis eile öhtul pool kümme Chiara raudteejaamast peale, ja selleks ajaks olid tema seiklused juba täistuuridel käimas. Lisandusin vaid mina, esialgu kuulajana, hiljem, täna ka osalisena…
Kuna Chiara lendas Soome Shveitsist, kus ta hetkel oma soomlasest mehega elab, ja ta lendas siia läbi Hamburgi, siis tuli ilmsiks, et Zürihi lennuväljalt ei suudetud teha chek-inni Helsinki. Chiara pidi uuesti chekkima Hamburgis…Aga seal selline süsteem, et sa pead tsoonist välja minema, ja siis uuesti tagasi, läbi turvakontrolli minema…Muidu köik kena, aga mida teha Zürichist lennujaamast ostetud alkoholiga – turvakontroll ju pudeleid enam lennukisse ei lase…Ja siis veel, mis saab pagasist?
Löpp hea, köik hea – itaallaslik nahhaalsus löppes sellega et pudelid tulid turvakontrollist läbi nagu niuhti ja kohvrid said ka öigel ajal öigesse kohta, aga jama kui palju… Ja emotsioone sinna juurde, ja katkematut jutuvada…
Täna hommikul olime fakti ees, et köigil oli vaja enam vähem ühel ajal kuskil olla. Ajasin siis auto garaazhist välja – kuna ilm on ilgelt külmaks ja tuuliseks läinud, siis keegi jalgsi vantsida ei tahtnud. Tegime plaani, kuhu umbes tunni sisse pidi mahtuma mitu erinevat tegevust. Alustasime sellest, et viisime Ave kooli prantsuse keele tundi, siis läksime osakonda ja tahtsime sealt vötta Chiara doktoritöö verivärske trükist tulnud eksemplari, et seda siis peakampusesse rektorile viia. Ja seejärel pidin veel Avega apteegist läbi pöikama, enne kui tema 10.20 rongiga Helsinkisse läheb.
Takistused aga hakkasid peale osakonnas Tourulas, kui selgus, et raamatud ei ole trükikojast Tourulasse toodud. Keegi Pekka lubas Chiarale, et need saavad siia, kui neid siin ei olnud. Otsisime Tourula maja läbi, neid töesti siin ei olnud. Ka ühtegi kollegi polnud siin veel hommikul kell 9. Teiselt korruselt leidsime amanuensi Sari, kellel, jumalale tänu, pikk ülikoolis fakulteedis töötamise kogemus. Sari abiga hakkasime siis telefonitsi jälgi ajama, et kus neid raamatuid on, ja kus neid vöiks olla, ja kes ja kus on Pekka, kes andis lubadusi…Sari teadis, et ülikoolis on rutiin, et kui trükis tuleb, teatud sundkoopiad lähevad teatud kohtadesse. Tuli välja, et fakulteedis üks koopia ongi. See minetas kahtluse, et trükk täiesti tegemata on. Nüüd oli vaja kätte saada ülejäänud… Tuli välja, et ka peakampuse vahtimestaril oli 10 koopiat homse kaitsmise avaliku jagamise tarbeks. Ja suure nurumise peale önnestus välja kaubelda sealt eksmplar rektori jaoks, mida Chiara isiklikult pidi kell 9.45 üle andma minema (meil selline lugu, et rektor vötab isiklikult köik kaitsvad tulevased doktorid vastu). Lubadusega, et homme hommikul on sellest kogusest puuduvad eksemplarid siiski asemel tagasi toodud, sest 10 koopiat peab olema avalikkusele antud.
Saanud siis peakampuse vahtimestari nöusse meile koopia andmisest, ajasime auto kurjaks ja kimasime Seminarimäele T majja. Saatsin lollist peast Chiara oma raamatut sealt vahtimestari käest vötma, ise jäin autosse ootama. Ja sinna see Chiara kadus… Selle asemel, et nö valvelauast raamat vötta ja rektori juurde minna, kadus ta sellesse neljakorruselisse maja 20ks minutiks… Läheb viis minutit, läheb kümme, kell on juba pool kümme läbi ja minul oli Avega kohting kokku lepitud kell pool 10… Läheb 15 minutit. Parkisin auto ja läksin ise majja – raamatuid ja Chiarat otsima… Raamatud sain kätte poole minutiga, aga kes oli kadunud, oli Chiara… Selgus, et tema ei leidnud vahtimestarit ja oli siis läinud maja peale teda otsima. Aga keegi ei teadnud, kus vahtimestari on, sest vahtimestari oli selleks ajaks juba tagasi oma laua taga, ja andis mulle vajalikud raamatud… ja siis pidi Chiara köigile soomlastele rääkima oma lugu, sest keegi ei vötnud lihtsalt lause – kus on vahtimestari – peale midagi ette, sest see oli liiga lühike ja konkreetne lause. Ja siis oligi olukord nii, et minutid jooksid, ja Chiara seletas majapeal soomlastele, mis tema tänahommikune probleem on, ja köik laiutasid käsi ja ei osanud kohe midagi kosta…Kuni löpuks leidsin Chiara maja pealt, haarasin tal kratist, töukasin ta jöuga enda ees majast välja, viisin ta autoga rektoraadi ukse ette, ise olin selleks ajaks juba Avega kohtingule hiljaks jäänud, ja loomulikult laps muretses, ja mina olin närvis…
Köige selle järel vötsin oma aja, ja läksin tagasi koju, sest körini oli sellest seiklemisest, mis poleks pidanud olema minu seisklus ja millesse ma vaid seepärast sattusin, et kellelegi heast südamest vastutulelik olin…
Hiljem selgus, et Pekka oli haige, ja keegi ei saanud kellegilt teadet kätte ja raamatud jagamiseks tulid täna löunaajal, mis oli rektoriga kohtumiseks juba lootusetult hilja..Ja jamamised jätkusid öhtupoolikul, aga neist ei jaksa enam kirjutada, sest nii körini on tänasest päevast ja pidevast itaalia aktsendiga mürast minu ümber, selline tunne nagu oleks Rooma turul ja müüks kellelegi midagi ei tea miks ja kust ja mis hinnaga…Homme saaga jätkub. Chiara hoiatas, et tema itaallasest isa on väga seltskondlik ja et kui väheke alkoholi saab, läheb mölluks lahti. Eks siis näis, mis see kaitsmise järgne pidu endaga kaasa toob.
Töötegemisest ja isiklikust elus sel nädalavahetusel saab vaid unistada…Tore on asja juures aga see, et Chiara teeb mulle täna head ja öiget Itaalia sööki ja head Itaalia veini antakse ka…Nii et igal asjal on alati ka positiivsed pooled olemas….

Kultuuriga vöi ilma?

Ivar ütles välja, et Kati juures läks väikeseks vaidluseks…Kui me räägime kultuurist, siis millest me tegelikult räägime?
Kui on vaidlus, siis tuleb teooriad appi vötta ja selgitada, millest me räägime…Köigepealt, kuidas me defineerime kultuuri? Ja mis kultuuriga viimase 18 aasta jooksul Eestis toimunud on…
Asi on selles, et kultuur on alati ja igal pool ja kogu aeg, iseasi, millised muutused kultuuris toimuvad, millised tegurid muutuvad ja millal…Näiteks viimaste aastate sündmuste kohta kirjutab Pjotr Sztompka, tuntud Poola sotsioloog, et meil on kultuuriline trauma, seoses ühiskonnakorra muutumisega…Ja siis on meil olnud veel erinevaid kultuurililse koloniseerimise perioode meie ajaloos (möned minu akadeemilised artiklid ehk pakuvad huvi lugeda), mis köik on jätnud oma jälje ja millest meie kultuur moodustub täna…
Ja paradoks on, et need protsessid jätkuvad ja on pidevad…
Ja köige ilmsem on meie kultuur meie igapäevaelus ja meie könes – tsiteerides teist klassikut, Edward T. Halli* – kommunikatsioon on kultuur vöi oli see nüüd vastupidi…ka see on osa meie kultuurist, et noored intelligendid köike äärmuslikult eitavad ja väidavad, et kultuur on kadunud, see on juba noorsookultuuri klassika…
Aja jooksul, teadmiste kogunedes need seisukohad muutuvad…Ainus mis oma muutumises on jääv, on Eesti kultuur, koos oma erinevate tahkudega, koos oma erinevate kihtide, koosluste, ja erisustega…
Ja leidsin oma kolasahtlist ka ühe asjaliku kultuuriteoreetilise artikli. Lugege, te ei kahetse… Sealt peaks ka ehk meie venelastega integreerumise küsimusele möningaid vastuseid saama…

Edit: *Stuart parandatud Edwardiks, mis on õige, vabandused ebatäpsusest.

Põhjala kombed mures ja valus

Ühes asjas on eestlased ja soomlased väga sarnased – selles, kuidas olla, kui on mure…Me mõlemad tahame alguses rahu ja oma murega üksiolemise aega, et seda muret enda jaoks lahti mõelda ja et selle murega harjuda…
Jõudsime selle tõdemuseni Pauliinaga kui me Roskilde käigu ajal oma hollandlasest kolleegi ja tema abikaasa käitumisest häiritud olime…
Sel reisil juhtus meil selline asi, et üks meie kolleegidest sai reedel õhtul JVKs kurva teate (meie olime Roskildes, tema kodus JVKs). Nii muuseas mainis Pauliina seda meie hollandlasele…Ja meie jaoks sel hetkel asi sellega piirdus, sest oli loomulik, et me oma kolleegi sel hetkel rohkem ei tüüta, kui et Pauliina lähetas vaid väikese tekstiviesti ja that’s all. Ning me teadsime, et esmaspäeval või teisipäeval, kui Vilma on asja natuke jõudnud enda jaoks lahti mõelda, saame talle sõbralikult õlale patsutada ja kui ta SIIS tahab asjast rohkem rääkida, siis me seda ka koos teeme…

Meie hollandlane aga hakkas toimetama… Kõigepealt helistas ise mitu korda Vilmale…Vilma loomulikult ei võtnud telefoni. See ajas hollandlase veel rohkem närvi – a la et nüüd on Vilma suurest masendusest ja kurbusest vaat et enesetapu teinud ..Ja loomulikult hakkas ta meile nõudlikult peale käima, et me PEAME ka ikkagi Vilmale helistama. Ja meie ajasime vastu, et meie EI HELISTA praegu…Ja siis sattus ta eriti segadusse, et Vilma Pauliina saadetud sms-ile vastas, aga tema telefonikõnele ei vastanud…

Ja üldse kogu järgnev konverents oli ses mõttes tsirkus, et iga kord kui me hollandlast või tema meest trehvasime, nad küsisid meilt, et kas me oleme juba Vilmale helistanud, ja meie vastasime iga kord, et ei ole ja ei helista ka…Ja nad vist tõesti arvasid, et me oleme jubedad matsid ja hoolimatud…

Tagasiteel läbi Rootsi sõites arutasime seda asja Pauliinaga, ja jõudsime järeldusele, et hollandlastel hakkab nn honeymoon periood soome elu kohanemisega lõppema, ja igapäevaelu hakkab konflikte kaasa tooma. Otsustasime, et edaspidi, kui juhust on, siis hakkame neile kultuurikontekste lahti seletama…

Esimene juhus tuli kohe samal õhtul Stockholmi sadamas, kui härra hollandlane järjekordselt tuli küsima, et kas me oleme helistanud…Ja siis mina muidugi oma eestlase otsekohesusega tegin talle väikese loengu, et kuidas siin piirkonnas, Põhjamaades, mure puhul käitutakse…Jäi härra mind vist uskuma, sest tema jutu kokkuvõte oli, et noh nemad on välismaalased ja nad võivad valesti käituda…

Mis oli iseenesest naljakas väide, sest kodus Soomes üritavad nad vägagi soomestuda ja näida soomlastena – uksel soomekeelne silt TERVETULOA, mida kõigile näidatakse kui nende kohanemist Soomes…

Kui me seda lugu Perttile rääkisime, siis tema vangutas vaid pead ja arvas, et raske saab olema, sest teadupärast soomlased otse näkku midagi ei ütle, aga selliseid häirivaid momente selja taga klatshivad vägagi. Nii et ei jää meil muud üle, kui ainult neist asjust omavahel kenasti sõbralikult ja avameelselt rääkida. Ja tõnäoliselt tuleb üritada neid õpetada…eeldusel et nad õppida tõesti soovivad.
Pildil: päikeseloojang Turu sadamas – ootame laevalepääsu, et jätkata reisi Roskildesse