Archive for the ‘kunst’ Category

Ilunälja peletamise nädalavahetus

Vahepeal on selline tunne, et tahaks kohe väga palju ilusat enese sisse kaanida. mul juhtus nii möödunud nädalavahetusel. Kõigepealt sattusin tütrekesega Kumusse Irving Penni fotonäitust vaatama, ja siis pühapäeval koos Karuisa ja tütrekesega veel kord, siis vaatasin Kumus aedade järelelu näitust.

No miskit pole kosta, meie KUMU on maailma tasemel ja rohkem ka veel. Ma saan aru küll, et kiitmine eestlase mentaliteediga ei sobi, aga kiidan ikka, sest KUMU on hea, Lausa fantast hea. Minge kõik, võtke endale oma laupäev või pühapäev ja nautige. Elu saab kohe palju ilusam seejärel.

Pildid minu nädalavahetuselt:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Pilt

Pilt

Pilt

Juhuslikud avastused

Juba mönda aega olen vilksamisi tähele pannud Leedu kunstniku Ciurlionise näituse reklaame tänavate kohel kölkumas. Aga alles siis, kui mu hea blogisöber Iltaka facebookis möödaminnes mainis, et sel pühapäeval on see näitus viimast päeva avatud, otsustasin, et lähen vaatama.

Ausalt öelda on mul Leeduga kummaline suhe. Vene ajal sai seal möned korrad vanematega ekskurseerimas käidud – sellest ajast mäletan kuradite muuseumi ja sealt ostetud savist kuraditega viinakarahvini ja pitse, mis nüüd vist kuskile asjade maale tagasi on läinud ja mäletan ka juhust, kuidas mu isa sealsamas muuseumis furoori tekitas, aga sellest ehk kunagi hiljem. Mäletan ka kellamängu Kaunases… Vilnius on mu mälestustes kuidagi kaugem ja külmem, mäletan vaid tösiseid inimesi ja kirikuid. Leeduga seob mind ka mu pikaajaline hea söber Tiiu, kes on üks väheseid (kui mitte ainuke) leedu keele filoloog ja tölk Eestis. Kuid see side on pigem Leedu hea vaib Tiiu töttu.
Tavaeluliselt on Leedu minuga seotud totaalse transiidiga – Eestist Euroopasse ja tagasi, sadu kordi ehk? Ja selles kontekstis on Leedu suht igav. Aga see suhe ei ole süvenev. Nii et pealiskaudsus on selle arusaamise nimi ja nii kahjuks on. Sellist kultuuritust ja suhtumist on muidugi keeruline aktsepteerida, kuid paraku need asjad praegu just niimoodi on.

Täna aga hakkas avanema minu ees Leedu hoopis omamoodi. Nimelt Ciurlionise kaudu. Kuskilt iidamast-aadamast muusikaajaloo kursuselt mäletasin sama nimega heliloojat, ja mul polnud örna aimugi, et see sama mees on ka maalikunstnik. Vat selline on selle nöukaaegse hariduse sisu. Öpid ühe jupi selgeks ja tervikust pole mingit ettekujutust. Täna siis, nagu kombeks öelda – kakskümmend viis aastat hiljem, hakkas see vigade parandus ja tunnetuslike aukude lappimine.

Pean kohe alguses tunnistama, et ma vaat et armusin sellesse mehesse. Ehh, tema piltidesse ikka 🙂 Ja midagi ei ole öelda, meie KUMU oskab näitusi kokku panna. Mida iganes need näituse ülespanijad taotlenud on, igatahes möjus on see olnud. Nii ka täna. Filmiruumist imbus näitusesaali pidevalt Ciurlionise kirjutatud muusikat ja selles rütmis oli piltide vaatamine veelgi möjusam. Ma ei tea, mis oli näituse kokkupanijate tagamöte, kui nad need teised Leedu pildimeistrid sinna Ciurlionise taha üles riputasid, aga seekord möjusid nad halvasti. Mitte, et need halvad vöi inetud pildid oleks olnud. Ei. Need teised olid tavalised, traditsioonilised, sellised pildid, mida mitmeid kordi erinevates kunstisaalides olen näinud, erinevad nimed all, kuid sisult suht samad köik. Ciurlionis aga oli totaalselt erinev. Isegi nii erinev, et kohati tekkis neid pilte vaadates hirm, et kas autor ikka suutis seda müstikat oma hinges taluda, et äkki pani endale käe külge – jätsin tema eluloo lugemise meelega viimaseks. ja olin kgu näituse vaatamise aja murelik, et kuidas ta jaksas niimoodi möelda? Kas see on kuidagi seotud tema lühikeseks jäänud eluga. Suur kergendus oli, tobe öelda muidugi, see, et tema surma pöhjus oli kopsupöletik. Nii proosaline ja tavaline tolle aja intellektuaalile. Kuid neid pilte vaadates oleks vabalt vöinud peljata ka tema enesetappu, sest need teosed olid nii hörgud, kunstliselt nii tundlikud, et … Ses möttes on muidugi tema suhteliselt normaalne öpingutele ja tööle ja perekonnale pühendunud elu isegi ehk liiga proosaline?

Igatahes, mu esialgne plaan minna ka neoimpressioniste vaatama, jäi katki, sest ma ei suutnud peale Ciurlionist enam midagi muud vaatata…

Mis mulle siis köige rohkem meeldis?Siin need on:

Lilled

Fuuga.

Nii musikaalne, nii eriline, nii hurmav.

Paar törvatilka oli ka – kohvikus polnd vett müüa ja söögivalik oli kasin – kuigi maja oli vaatamata pühapäevale külastajaid täis. Garderoobis aga istus lausa kaks tädi ootamas, et kesk 30 kraadist suve keegi oma puhvaika neile hoida toob ja Ciurlionise näitusest ei olenud muuseumi poes isegi köige pisemat mälestuseks sobivat suveniiri, lemmikpildiga postkaardist vöi posterist rääkimata. Ka poe müüja ei mäletanud, et neid üldse oleks olnud… Nonsens. Kumu sisuline töö on nii suurepärane ja köik, mis peaks seda toetama ja looma külastajale selle löpliku täiuslikkuse tunde selle ümber, oli nii hale.

Mönda asja teed esimest korda alles 47me aastaselt…

Nii see on. Me elamine mingit elu ja loodame, et iga asi tuleb omal ajal… Nüüd alljärgnev aga on üks aastaid hinges kriipinud ülestunnistus…

Nimelt, olen nii kaua, kui ennast mäletan, väga joonistada tahtnud. Kui esimesse klassi läksin, siis surusin end ka tollasesse Kingissepa Linna Pioneeridemajja kunstiringi. See oli üks väga popp ring ja sinna oli raske löögile pääseda. Aga kuidagi ikkagi nii juhtus, et mul lubati tulla. Mäletan seda esimest ja ainukest korda siiamaani – kunstiringi juhendaja, Saaremaal kuulus pintseldaja Ants Vares oli seal öpetajaks. Härra Vares palus mul siis midagi joonistada. Ja minu sooritus tunnistati sealsamas andetuks. Sinnapaika siis jäi ka minu joonistamishuvi rakendamine. Sinna Pioneeridemaja teisele korrusele paremasse tiiba, kunstiklassi, kus oli eriline pliiatsite ja värvide löhn ja mis tundus tollal, 1970 aastal minu unistuste paigana…

Elu hakkas aga omasoodu edenema, ja joonistamine oli koolis töesti selline aine, mida ma harva sain maksimaalse sooritusena tunnistusele. Ainult gümnaasiumis trehvasin sellist joonestamisöpetajat, kes arvas, et mind vöiks isegi joonestamisolümpiaadile saata… Noh joonestmine pole joonistamine, aga siiski – silma vaja ja kätt vaja ja perspektiivitunnetust ja mida köike veel… Ja käisingi – aga aega oli vähe, vöi ma lihtsalt ise olin aeglane… aga sellegipoolest, enam ei mäleta, tulin vist isegi mingi viienda vöi kuuenda kohaga ära. Olin iseenda üle tookord juba üllatunud ja tagantjärele nüüd veelgi rohkem. Ja hämmastunud ka sellest öpetajast, Jurkatam vist oli ta nimi, et ta mind, sellist andetut, söandas saata. Selle juhtumini olin ma igati käeliselt ja kunstiliselt kölbmatuks tunnistatud.

Aga elu läks omasoodu, olin oma emotsionaalse ja eneseväljendusliku poole andnud muusikale ja köigega enam ei jöudnud tegeleda. Sügavale hingesoppi aga armastus kunsti vastu jäi ja realiseerus käsitöös ja maniakaalses kunstimuuseumide külastuste kollektsioneerimises ja mötetes oli see ikka ja jälle kuskil kalevi alt piilumas…

Kuni aastal 2003 septembris kaitsesin oma doktoritöö. Ja selsamal päikselisel päeval, kaitsmise järel oma elu üle Jyväskylä Ülikooli parklas järele möeldes, avastasin, et ühtäkki nagu olid köik asjad ära tehtud. Mitte millegi poole polnud enam püüelda, köik tundus tühi ja löppenud. Ja siis, et mingi edasiliikumine siiski taas hakkaks, otsustasin, et nüüd järgmise asjana öpin joonistama. Üksköik on mul siis annet vöi ei. Pole enam mingeid Ants Vareseid otsustamas, et kas mul on annet vöi ei ole. See ei olnud enam tähtis.

Läks veel väheke aega, kui 2008 aasta sügisel leidsin Jyväskyläst fantastilise joonistamisöpetaja, Lilia Fedorova, kes ise andekas ja armastatud kunstnik, ja veelgi rohkem hinnatud kui kunstiöpetaja. Sest – tema öpetamismetoodikaga on vist töepoolest vöimalik ÜKSKÖIK KES joonistama öpetada – Peterburi kunstiakadeemia koolkond. Ja sealt mu uus elu hakkas. Esimesel koolinädalavahetusel maalisin 2 x 8 tundi apelsini ja vahepeal kaheksa tunni jooksul ei lahkunud laua tagant, isegi mitte tualetti…

Ja sel kevadel on üks minu töö esimest korda ka kohalike amatöörkunstnike näitusel väljas. Oleks tahetud rohkemgi töid, kuid mu enesetsensuur lubas anda vaatamiseks vaid ühe pildi. Olen öppinud ennast väljendama visuaalselt ja olen selle üle ääretult önnelik. Ja olen absuluutselt seda usku, et igaüks vöib öppida joonistama, kui on olemas suurepärane öpetaja.

Sel suvel tulevad mu kunstikooli kaaslased meile Saaremaale külla ja me teeme joonistamislaagri. Saatuse iroonia on see, et mu suvekodu naaberkülas elab vana kunstnik Ants Vares…

Kunztizaalis, kunztizaalis…

Tavaliselt juhtub Eestis olles ikka nii, et Karuisa haarab Karuemal sabast kinni ja tirib (sageli ka poolvägisi) Karuema kuskile kunstinäitusele vöi väärtfilmi vaatama. Poriseb siis see Karuema ja toriseb, kuid kui käik on tehtud, siis mömiseb rahulolevalt…

Tänane käik, kangelaslikult lume ja vee segustel könniteedel Tallinna pääväljakul sumbates, sai Kunstihoones ära vaadatatud ettevötja ja kollektsionäär Enn Kunila erakogust koostatud näitus Eesti kunstiklassikast. Tegelikult mulle sellised klassikalised asjad meeldivad ja sestap olin önnelik, et Karuisale polnd ette juhtunud järjekordne sürr-realistlik väärtfilm vöi möni väga modernne kunstinäitus kuskil mujal galeriis. Selles osas meie kunstimaitsed erinevad. Minule meeldivad lihtsad, selged, kohati isegi primitiivsed ja naiivsed sönumid kunstis. Karuisale aga meeldib mötiskleda varjatud sönumite kallal. Noh selles kardinaalses kunstimaitse erinevuses on siiski ka ühisosi – ja seda tavaliselt KUMU, EMMA vöi Kiasma näituste ja väljapanekute suhtes. Tegelikult hästi sisukalt ja professionaalselt koostatud moodsa kunsti väljapanekud meeldivad ka mulle. Aga kuskil seal tulevad möned piirid, millest ma üle ei viitsi ronida – kui asi ikka liiga intellektuaalseks kisub, siis tuleb selline küllastumise tunne… Ehk siis lihtne maainimene, nagu ma olen, meeldib mulle ka lihtne ja siiras kunst, ilma tagamötete ja sügavate peidetud diskursusteta. Ja seepärast mulle seekordne Kunstihoone väljapanek ka meeldis.

Meeldis see, et vaatamiseks oli rohkesti pilte ja erinevatelt eesti autoritelt. Ei mäletagi enam sellist mahlakat ja külluslikku kogust eesti meistreid ühe korraga (Kumu püsiväljapanek muidugi välja arvatud). Ausalt öelda, minu jaoks ei ole vahet kas vaatan Elma Kitse maastikke vöi Monet’ vaateid… Kaunis, justnimelt esteetiliselt kaunis elamus on nii üks kui teine. Ja ma oma lihtsameelsuses ei saagi aru, et miks üks oleks nagu suurem kunstnik kui teine – eneseväljenduse professionaalsuses ei ole vahet, samuti ideedes, värvide kasutamise oskuses… kas töesti on möned kunstnikud teistest suuremad vaid seetöttu, et nende kodumaa on suurem ja neid on rohkem avalikkusele promotud?

Üks möte tuli veel seal Kunstihoone saali aknale nöjatudes Karuisa oodates… Nimelt olen sageli erinevates kunstihoonetes kohanud kunstitudengeid, kes kopeerimas kuulsuste töid – öppimine läbi kopeerimise. Tekkis ka tahtmine nii mönegi pildi oma nn öppimisversioon teha. Muideks minu kunstiöpetaja keelab meil omast peast nn kunsti tegemise – ikka peab olema mingi töö eeskujuks. See ei ole mitte selleks, et meie loovust kuidagi piirata, vaid ikka selleks, et parimd tehnikad kätte harjutada. Sestap selline vabaloominguline pintseldamine ja kritseldamine, tuleb välja, kunstiöpingute kontekstis väga soositud polegi.

Kena näitus oli, minge ja heitke ka pilk ja tundke uhkust eesti meistrite suurepärastest taiestest. Ja see on öeldud ilma liialdamata.

Esimene sada :)

Eelmisel nädalal avasin oma esimese virtuaalse fotonäituse. Oli peaaegu et selline tunne, nagu oleks päris näituse avanud. Keerulised valikud piltide osas – millised nendest tuhandetest klöpsudest oleks parimad näitusele välja panemiseks? Kas need, mis ma löpuks valin, on ikka need köige paremad valikud? Oma tehtud pildid ju köik ja armsad nagu oma lapsed ikka…

Esimesel nädalal tuli üle 100 külastaja minu virtuaalsesse näituseruumi käima. Arvan, et see on hea saavutus. Kas reaalses elus käib rohkem inimesi nädala jooksul näitusesaalist läbi? Usun, et see on nii. Kuigi virtuaalnäitusele on ju lihtsam minna, seda vöib teha kodust kasvöi öösärgis, mönusalt samal ajal oma hommikukohvi limpsides.

Aga eks siin on natuke ka traditsioonide möju. Usun, et inimeste meelest selle virtuaalne näitus ikka pole nagu see öige näitus, veel. Aga usun ka, et varsti on köik sellega harjunud, et ka näitused kolivad virtuaalmaailma. Ja ega see siis ei tähenda, et päris maailm tühjaks jääb. Ei, ei. Vaid erinevad paralleelselt toimivad vöimalused hakkavad meil olema…

Järgmine näitus ehk minu Soome?

Fotojaht: Maassa maan tavalla…

…nagu soomlased ütlevad. See kehtib ka selle kohta, milliseid sönumeid me oma avalikus ruumis edasi anname, mis meil öelda on, mis meile väärtuslik on, mis on see meie asi. Reisidelt olen kaamerasse saanud nii möndagi iseloomulikku?

Monacos vürstilikku rahakulutamist  tänavakunsti – jöhobusse ja baleriinidesse. Ei oska öelda, kas seal ka möne kuulsa kunstniku nimi taga on…Pole välistatud…

dets 2007 french riviera 3 083dets 2007 french riviera 3 111

Brüsselis üks eksinud vanamammi…

lihula linnud ja bryssel 035

Soomes karumömmikud… No comments at all!

automuseo 148

Venemaal Peeter Esimese patsas…Millegipärast Leninit ega Stalinit enam ei olnudki….:

IMG_3020

Eestimaal Kadrinas pöllutööriistadest tehtud hobused – ikka sinna maalähedasse paradigmasse jääme:

IMG_3335

Ja Londonis – Shakespeare is still alive! Ja päevakajaline:

IMG_3464

fotojahi logoTeised Fotojahimehed leiad SIIT