Archive for the ‘kurb’ Category

Hulluse ja hulluse vahel – pildikesi sõbra abielust

Mingi aeg tagasi keegi jutustas mulle, kuidas Lapi naised vähemalt korra aastas hulluks lähevad (arvan, et see jutustaja oli Maarja, kuid pole kindel). Mingi müstika ja hullumeelsus on nende naiste olemises ja tegemises. Mingi salapära ja segiolek. Niiöelda kultuurilise traditsioonina…

Ei tea Lapi kultuuri nii detailselt ja ei oska öelda, kas see ka päriselt nii on, kui jutus räägitud, ja kas see kõiki Lapi naisi puudutab, aga…
Kuid ühel minu siinsel sõbral on Lapi naine ja see on küll segi läinud…Armukadedus on nii suur, et ta ei luba oma abikaasal näiteks tööle tulla, sest töölt võib mees kogemata naise teadmata helistada oma paljudele potentsiaalsetele pruutidele ilma naise teadmata, ja kindlasti mees tööl ainult selleks käib, et siis seal salaja võõraste naistega suhelda…Samuti ei saa mees minna üksi komandeeringusse, naine käib alati kaasas – sest komandeeringud on ju täis potentsiaalseid uusi pruute, ja vanu ka…Permanentselt on mu heal sõbral kahtluse alustena kolm erinevatest riikidest naistuttavat, kellega suhtlemist oma seaduslik naine keelab ja kiivalt jälgib ja kellega suhtlemisest iga kord skandaal tekib. Näiteks kui keegi kirjutab mu sõbrale e-maili, siis ei tohi isegi lihtsalt vaid sõpruse märgiks sinna kirjutada sõnu armas või kallis, või kallistan, sest nendest tekib kohe peretüli. Ahjaa – naine loeb pidevalt mehele saabuvaid e-maile ja sms-e ja iga kahtlase sõnakese ilmumisel tekitatakse skandaal…Hiljuti, vastselt mehe mailikasti kallale pääsenuna, luges ta läbi oma mehe kirjavahetuse alates aastast 2003, ja tegi märkmeid kaudsetest vihjetest, millega edaspidi oma patust meest liistule tõmmata…Naisel kulus selleks mitu ööd ja päeva…Nüüd on peres vaid üks mailiaadress, kuhu kõik oma kirju saavad…Ja mida perenaine tähelepanelikult jägib…Jne jne. Mõned inimesed on, kes ei ole veel kahtluse alla sattunud, mina olen üks nendest, ja minuga võib see inimene suhelda, veel. Ja vb olla on paar sellist inimest kuskil veel, kellega suhtlemist mu sõbrale ette ei heideta…Kuid kus on see piir…Kui kaugele võib minna… Kust hakkavad armukadeduse puhul hullumeelsuse tunnused…
Selle sõbra kaasa on õnneks saanud aru, et peab vist ka natuke psühhiaatri abi paluma, kaks korda on juba käinud vastuvõtul ja saanud ka ravimid…Aga kui kaua jaksavad kodused?Ja mis lõppkokkuvõttes ikkagi saab? Kas midagi muutub vaid meditsiini abil? Või on see tõesti see Lapi hullus, mis nüüd niimood välja lööb?
Advertisements

Tapaks oma ema ära, vahelduseks!

Soomes on see siis nüüd juhtunud…Pubekas tellis mörvari tapma oma ema… Loe SIIT.

Kommentaariks….polegi nagu midagi sönada. Vast ehk, et sinna me siis oleme jöudnud oma eluga siin maamuna pääl.

Inetute olukordade nädal

Või oleks ehk õigem öelda, et inetute inimeste nädal? Esmaspäeval lugesin kellegi teadlase infot sellest, selle täna lõppeva nädala esmaspäevast, et see pidada olema olnud selle aasta kõige sinisem esmaspäev.
Mulle tundub isiklikult, et terve see nädal on olnud kui sinine esmaspäev. Logisev tervis, üle pea kippuv tööde hulk, ja üllatavad inimesed, negatiivselt üllatavad inimesed selle kõige krooniks.
Olen juba piisavalt vana, et ehk mitte enam nn inetutest inimestest, hingelt ja mõtetelt inetutest inimestest ennast loksutada lasta… aga samas iga kord, kui nad eluteele ette satuvad, üllatud….
See selle nädala viimane, selle nädala lõpu kohtumine ühe vaimselt eriti inetu inimesega, oli oma olemuselt ka eriti inetu. Ütleks, et isegi nilbe, ilane, sitane, alatu, lame, labane – kui eesti keelest oma kogemuse iseloomustamiseks omadussõnu otsida…Selline tunne nagu oleks kahe jalaga paksu ja haisva pasa sisse astunud…
Õnneks on mu elusaatus pakkunud mulle selliseid hetki vaid üksikuid ja lühidalt. Mis on üks nädal kogu elu mastaabis? Ja nii nüüdki. Nagu superman oli kõpsti kohal inimene, kes mind sõna otseses mõttes oma mõtetekäänamise ja tegudega selle sita seest välja sikutas, kõrvupidi, käppapidi… sõnaga – kõigi vaimsete ja füüsiliste vahenditega…
Homme algab uus nädal. Ja nagu ühes vanas Idamaa jutus öeldakse, et alati pärast halbu aegu tulevad head ajad. Loodan, et homme on heade aegade algus. Või siis ehk ülehomme…?

Kahe näoga Joonased

Täna sattusin kogemata ühele infole, mis ei olnud minule mõeldud…Aga kus oli juttu minust…

Selle info oli kirja pannud üks inimene, kes on mulle olude sunnil suht lähedane…Aastaid oli mul probleeme selle inimesega suhelda, sest tema teatud teod ei olnud mulle eetiliselt aktsepteeritavad. No ja lisaks, mulle tundub, et ta oli ja on mu peale lihtsalt ja labaselt ka kade. Kunagi on ta tunnistanud, et ta isegi vihkab mind. Aga see selleks.
Mõni aeg tagasi sai neid omavahelisi suhteid taas silutud ja mingisugune suhtlus meil omavahel taastus. Tema poolt eriti mesimagusalt ja lipitsevalt ja mett moka peale määrivalt. Kohati lausa ilaselt, minu jaoks. Aga see selleks, talusin seda lihtsalt hea läbisaamise nimel, sest minul tegelikult selle inimese suhtes mingit viha ei ole ja riielda ei taha. Võtan teda nii, nagu ta on. Stiile on ju erinevaid. Ja nüüd olen püüdnud teda aidata, kui saan ja oskan ning nõu anda, kui küsitakse või kui jutuks tuleb.
Aga see info, mille otsa täna hommikul sattusin, paljastas, et see lipitsev nägu oligi mask – tegelikult arvab ta ikka sama sitasti minust kui kogu aeg, lihtsalt mängib kahepalgelise Joonase mängu. Ja selle abi eest, mis talle on antud, on jällegi tänuks vaid mõnitamine, tegelikult see abi polegi tähtis ja tänamine ammugi mitte, minu jaoks…, aga imestama paneb, milline on inimese viha, et isegi see, kui sa talle midagi head teed, ajab teda veel vihasemaks – abi aga võetakse ilma süümekateta vastu… Ja nüüd tuleb välja, et ka need minu nõuanded on mõnitamise objektiks… No kurat, oli mul vaja üldse nendesse asjadesse süveneda ja kaasa mõelda ja oma energiat raisata, kui sellesse halvustavalt suhtutakse…Lihtsalt üritasin omalt poolt teise aktuaalsetele probleemidele kaasa elada – suht lähedased inimesed ikka, ja kuna suhtlus mingil tasandil toimib, siis…
Ja muidugi üks asi veel, mis mind eriti solvas. Selles juhuslikult minu kätte sattunud infos oli kommentaar ka minu lapse kohta ja minu suhte kohta oma lapsega – kusjuures näo ees see sama inimene teeb alati nii mesimagusat, lausa vedelalt sõbralikku nägu ja juttu. Nüüd siis tean, mida ta ikkagi ja siiani tegelikult mõtleb…Hoolimata mesimagusast imalast maskist, mida välja näidatakse…
Kurb. Mõni inimene lihtsalt ongi selline inimese näoline sitt, loomult. Oma kadeduses ja ahnuses. Väikese inimese sitased sisinad. Sõna otses mõttes.
Ja minule tarkus – kes ikka korra on sinuga sigatsenud, ei see muutu…Ja hoia oma mokad maas, Kaja, pole vaja nõu anda. Ja inimesi toetada. Tänasest see muutub, mul muud ja parematki teha, kui oma pead selliste inimeste pärast vaevata, kes pärast mu üle irvitavad…Ja juhuslikke ettesattuvaid tekste ei tasu torkida…Võid liiga huvitavaid asju teada saada…

Lein meie öuel

Soome on väike, ja üheksa surnut korraga on Soome jaoks ilmselgelt raske kanda. Ikka on keegi, kes teab kedagi, kes oli seal ja asjasse puutus…Muud teemad olid täna teisejärgulised….
Meie väikeses kollektiivis oli selle jubeda surma puudutus täna eriti lähedal…Jokela kool on meie Vilma endine kool, ja hukkunud rektor oli Vilma matemaatika öpetaja….
Raske on…

Soome on shokis

Häda ja õnnetuse korral soomlane palju ei räägi…Pigem elab omi tundeid sissepoole.
Tänase koolitragöödia mõjud aga on kummalised…Tulin just autot garaazhi viimast ja selle kahesaja meetri jooksul auto juurest koju jalutades kõnetas mind neli võõrast inimest (üks mees meie majast, siis üks vanamammi koeraga, üks abielupaar meie maja ukse juures ja garaazhiboksi naaber, keda nägin täna esimest korda)…ja kõik tahtsid rääkida sellest õudsast koolitulistamisest.
Kas soomlase valu sügavus tingib selle, kuipalju sest räägitakse?Tundub, et tänane valu on nii sügav, et sellest enam vaikides üle ei saa.
Kurb ja kole lugu.

Inglite rändamise aegu

Loodus on rahunemas. Tuult juba enam paar päeva ei ole. Kui aknast õue piiluda, siis tundub, et on suur ja soe päev. Sest päike paistab ja kütab toa soojaks.

Täna hakati ka keskkütet kütma. Sest päikesepaiste on petlik. Vaatamata näilisele soojusele on õues tegelikult päris külm. Loikudel on jää ja õhk on karge. Just selline aeg, et taas virmalisi võiks öösel ette tulla…Kuid enam ei jaksa vaid virmaliste pärast öösel üleval istuda, sest tean, et talvel neid nagunii näen ikka jälle ja jälle.
Sügisesed rajud, tundub, et on mööda saanud – puudelt on lehed rebitud, hoolsad kojamehed on need juba kokku ka pühkinud…Lumepostid ootavad juba kaua…Kõik on valmis talveks…
Kuu on selgetel päevadel alati jõuliselt oma rolli täitmas…Just nagu üritaks veel päikesega viimast võistlemist pidada, sest varsti päike, see kuu konkurent, lastakse väga madalalt käima. Et las nad siis ärplevad veel viimaseid ärplemisi (vaata kuu pilti mu rõdult võetuna ka).
Täna öösel oli see minekute öö. Kas sellepärast oligi hommik ja päev nii kirgas, et minek tõi vabanemise, selginemise? Üks Naine läks…Ja sellest minekust tundus mulle, et see oli ingli minek…Sakslastel on ütlemine, et kui päike paistab, siis inglid reisivad…Ja täna paistis päike terve päeva, soojalt ja kirkalt. Ja ma tundsin, et inglid reisivad…Tundsin, et see Naine on ingel ja seepärast peabki ta täna reisima…Sest ta on äkki saanud vabaks, et reisida inglite kombel…See on ju tegelikult privileeg?
Meie, mahajääjad peame alles välja teenima õiguse reisida inglite kombel…