Archive for the ‘loodus’ Category

Meie ahmipoiss sai hukka

Möni nädal tagasi kirjutasin pönevast seigast meie Vähiku öue peal – lapsed nägid väidetavalt ahmi aia taga ringi kalpsamas ja metsatukas krabistamas. Siis kahtlesime, et kas ikka oli ahm, sedavörd haruldane elukas Saaremaa jaoks. Rääkisime ka looduse asjatundjatega ja töepoolest, kahtlus jäi öhku…

Nüüd aga on selge, et see oli ikkagi ahm, sest önnetul kombel oli ta Sörves auto alla jäänud. Sai siis nüüd vanakese pildile, aga kurb, et enam mitte elusalt. Delfisse sai üles ka nii jutt kui pilt loomakese hukkumisest. Palju vahvam oleks ikka teda elusast peast olnud promoda. Sörve on meie juurest ju vaid paarkümmend km, mis jooksmist armastavale ahmipoisile on kökimöki vahemaa:)

Selline tunne on, nagu oma koduloom oleks hukkunud. Nii kahju…

P.S Nii kurb on kohe, et mötlesin, et panen siia ka hukkunud ahmipoisi pildi üles, ehk Delfi ja pildi klöpsaja ei pahanda… Ikkagi meie öue ahmipoiss – käis meil tiigis joomas ja metsas müdistamas ja ehk möned Vatsliku kanadki pani pintslisse, sest müstiliselt need ju kadusid…

P.S 16.08.2010:

Söber looduskaitse spetsialist Viidumäelt saatis täna kirja: /—/ jah see õnnetu auto alla jäänud noor kährik annab paljudele asjatundlikele ja -tundmatutele võimaluse ennast avaldada.
Kindlasti ei olnud Vähikul nähtu kährik, ta selleks lihtsalt liialt väike. kes, seda ei tea välja aga öelda.
Jaksu, /—)
Tõnu

Kokkuvöttes, meie oletatav ahm on ehk ikkagi elus. loodame parimat!

Karujaht! või siis ka mitte?

Paar päeva tagasi läks meie suvekodu õue peale järsku ärevaks – Uku sõber Janno oli just külla tulnud ja nii me siis neljakesi (Uku, Janno, Päf ja Emme) mõnusat suveõhtut nautisime, kui äkki keegi hüüatas: “Karu!”

Teised muidugi kohe, et mis ja kus ja kes… Jah, tõesti karu moodi loom kalpsas õunapuude aia tagant heinamaad mööda metsa poole. “Ei või olla tõsi!” olid kõik korraga elevil. Seltskonna noorem osa jooksis koheselt kribinal arvatavale karule järele. Aga loomulikult oli loom lastest kiirem. Kuid siiski õnnestus Jannol võsas veel vilksamisi elukat näha, nii mõne meetri kauguselt, ning sellega fikseeriti suur karvane saba ja kõrvad.

Naabri tiigi ääres olid ka värsked jäljed, kuid mitte väga selged, kuid siiski sellised natuke karukäpa moodi.

Edasi kulges õhtu arutlusega, et keda siis nähti – karu teooriale käib vastu pikk ja karvane saba. Mäger, kährik ja rebane langesid kandidaatide hulgast välja vale värvi, suuruse ja jooksmismaneeri tõttu – kõik kolm karu tagaajajat on keskmisest paremad loodusetundjad, sestap oli ka välistamine lihtsam. Pärast mõningast arutelu jäi võimalus, et tegemist on ahmiga. Teisalt aga oli see variant kõige ebatõenäolisem, kuna Saaremaal teoreetiliselt ei peaks ahmi olema. Karu esinemine oleks ehk isegi reaalsem, et kuskilt Lätist või sealtkandist suure külma ja näljaga üle jää…

Otsustati järgmisel päeval Viidumäe looduskaitsekeskusega kontakti võtta ja nähtust igal juhul informeerida.

Järgmisel päeval tuligi Tõnu Viidumäelt asja uurima. Koos käidi võsas ja vaadati jälgi ja otsiti ka karvatuusti põõsastest, et oleks mingitki faktitõestust. Kahjuks siiski muud ei leidnud, kui need hägused jäljed naabrimehe tiigi kaldal. Tõnu oli samuti kahtlev ahmi osas – et teoreetiliselt nagu võimatu, kuid samas arvestades ahmi loomust – suur hulkuja ja sadu kilomeetreid läbijooksev kaval ja hästi varjuv elukas, siis ei ole ka päris võimatu tema sattumine Saaremaale. Seda enam, et aastaid tagasi on veel korra tulnud teade oletatavast ahmi nägemisest Saaremaal. Tõnu arvates karu oleks reaalsem, kuid karu vastu kõneleb pikk ja karvane saba.

Jah, looduses on palju müstilist ja jäi pooleli ka meie huvitav arutlus, sest midagi kindlat väita ei saa. Samas huvitav oli ja põnev ka. See on meil siin suvekodus juba vana reegel, et silmad-kõrvad tuleb lahti hoida, sest kunagi et tea, mis põnevat kuskilt põõsa tagant välja ilmub. Ja igaks juhuks võiks kaamera ka kogu aeg kaelas olla – jaanipäeva aegu mul sellepärast suur kotkas jäigi pildistamata, et läksin naaberkülasse murutraktorit tagasi viima ilma fotikata, kuid kotkas, va tegelane, oli end Kipi küla kadaka otsa istuma sättinud, ja mina oma põristajaga teda kohe üldse ei häirinud…

Foto on Wikipediast

Konnade kokku korjamise päev

Saaremaa suved on ses möttes igavad, et ega muust nagu eriti polegi kirjutada, kui küllatulnutest ja loomadest. Kusjuures need viimased siiski pakuvad mingit uut, vanad söbrad aga on nii nagu nad on – köik on sama ainult päev on uus.

Täna oli meil konnade kokkukorjamise päev, sest homme hakkame muru niitma. See oli pea kümme aastat tagasi, kui avastasime, et meie krundil elab üks üüratu suur konn. Kuna keegi varem sellist elukat polnud näinud, siis oli meie esimene arvamus, et köre. Väheke uuringuid internetis siiski meie öhina kummutas – on vist ikka üsna tavaline kärnkonnavolask.

Tookord oli muidugoi ehmatus suur, kui va volksam oli end tiigist maja juurde vedanud sedasi plätsaki, plätsaki plätsaki – sellega ta meie tähelepanu öhtuhämaruses pälviski. Oli selline suur ja peopesa möötu. Ja ise ka veidik ähmis. Sellest ajast alates oleme iga kevad peaaegu et esimese tegevusena lume sulamise järel otsinud, et kas Suur Konn on elus ja et kuidas ta talvitus. Tavaliselt end aida serva alla maa sisse kaevanud. Tänavu aga leidsime ta vanast aiatagusest kaevust koolnud metssea korjuse juurest. Sealt me teda muidugi kätte ei saanud, loodame, et ronis ise ikka välja. Aga paar isendit oli jälle kukkunud ka solgivee äravooliauku (tühja) ja sealt Uku need kaks selli küll väevöimuga välja tassis ja tiiki vedas.

Aga tundub, et populatsioon on juba päris suur, sest tänavu oleme pidevalt hädas pisikeste konnadega, kes igalt poolt muru seest välja hüppavad, ja kuhugi vudivad.  Nende arvukuse pöhjalt vöib oletada, et peagi on meil tiigis oma sada kärnkonna. Oh jah. Igatahes, täna sai öue pealt oma kümmekond neid kokku korjatud ja tiiki veetud, sest homme hakkab murulöikus ja niiduki terad on päris koledad tapariistad…

Piltidel meie konnad Vähikus niisama, ja kevadiselt vallatlemas.

Järjekindlalt miinus 25…

Meil siin Kesk-Soomes on juba üsna järjekindlalt nädalakese olnud külmakraade sinna 20 ja 25 kraadi vahele. Öösel vahel ka üle 25 kraadi. Öhk on kerge ja hingata on hea. Päike paistab ja lumi terroriseerib oksi oma massiga. Aeg ajalt keerab päikese pilve taha ja natukene lund tuleb juurde, no näiteks oma viis sentimeetrit (auto pealt on hea mööta) ja siis tuleb päike jälle välja, ja jälle on väga hea ja kerge on olla. Ux kaevas täna oma triibiku lume alt välja ja tödes, et Soomes olla lumi kergem… No ma ei tea… Aga äkki töesti siinne kuivem öhk teeb köik kergemaks – hingamise, lumeloopimise?

Tänavatel on ka ühtlane valge lumekord – kinnitrambitud lumi ja sellel graniitkillustik. Köik krudiseb kenasti astumise all. Lapsepölv tuleb meelde, kui ka Eesti lumi veel krudises… Töukekelguga on ka tore ringi kulgeda. Ma käin töukekelguga prügi välja viimas. Ja siis kui järvel suur uisurada löpuks avatakse, siis lähen sinna ka. Talvest röömu tundma.

Jöulude ajal olin kodus, Eestis. Ka palju lund – hanged olid aias nii suured, et kass oli endale käimise käigud teinud ja seal kulgedes tavaliselt ta ise enam välja ei paistnudki, kui ehk siis vahetevahel valge sabaots vilksas ja ka hea olla. Aga kodust kaugemale, linna minnes olid köik kohad mingit vastikut lumbeplöga täis. Nii et astuda ei saanud ja autoga kulgedes pritsis auto ka koheselt plögaseks.

Talve üleelamise poliitika on Eestis ja Soomes erinev – Soomes lastakse lumel olla valge, Eestis keeratakse see keemiaga mingiks kummaliseks massiks, mis tegelikult talvemönudki tapab, mis sest et Mustamäe suusarajad on ilusad ja lumised ja valgustatud ja Eesti mets on talvel sama lumine ja kaunis kui Soomeski… Eh ja vahel isegi külmakraade tuleb samapalju kui Kesk-Soomest ja siit edasi…

Nagu seda lund muidu siinkandis vähe oleks!

Täna juhtusin mööda söitma meie linna suusakeskusest, Laajavuorilt. Ja tödesin üllatusega, et lumekuninga veskid jahvatasid lund täie vaardiga. Kolm kahurit lausa olid tööle pandud. Töepoolest irooniline – nagu seda lund siinkandis talviti veel vähe oleks… et nüüd peab seda siis masinatega veel juurdegi tegema.

Aga teisalt jah – eks need alla laskmise hullud taha ju ka pehmet tagumikualust ja sobilikku suusa/laua pinnast, et hobi ikka nauditav oleks…

Möned agaramad olid juba ka kohal seal kahurite vahel. Väheke nagu soojendust tegemas ja fiilingut tekitamas. Üks mees tuli lausa deltaplaaniga mäest alla. Ja puud olid köik kaunilt härmas ja suure talve ootus oli töepoolest öhus. Ma arvan, et soomlased armastavad talvesid. Isegi kui need on külmad ja uputavad lumega ja pimedusega….

Fotojaht: Pilv

Taeva Allkiri

Akvarellipintsli tömme

Midagi suurt ja vöimast…

Teised pilveteadlased.

FOTOJAHT: Möista möista, kes elavad su aias…

Mötlesin ja mötlesin ja välja mötlesin selle möistatuse teile, armsad kaaslased-jahimehed 🙂

Möelge välja, mis sorti konnad elavad minu aias! Ja kes neist vöiks olla Prints?

Konn nr.1:

Konn nr 2:

Konn nr.3:

Konn nr.4:

Teised jahimehed leiad SIIT.

Rohkem konnade kohta saad lugeda SIIT, ja see oleks ka spikriks, et mis sorti siis ikkagi…