Archive for the ‘öhtujutud’ Category

Ebamugavuse meistriklass ja elu Arbatil

Viimane päev Moskvas on selja taga. Homme veel vaja metrooga lennujaama seigelda – ehk siis rahvamassist kohvriga läbi tungida – aga ju ma sellega ikka hakkama saan.

Moskva on tõesti ülerahvastatud. Eile sattusin ühe kena mammiga jutu peale, kui ma parajasti trammis jänest sõitsin – ta aitas mind tõkkepuust ilma piletita läbi, ja siis me hakkasime juttu ajama. Peaaegu et oleks meie sõprus jätkunud sellega, et oleksin ta juurde teed jooma läinud, aga jäi seekord siis sedasi. Jah. Ja ta siis rääkis, et Moskvas olla juba 18miljonit inimest ja moskvalased ise on väga häiritud sellest. Peamiselt just lõuna poolt tulijate pärast… Mu uus tuttav proua ise on põline moskvalane, selles Baumani rajoonis sündinud ja kasvanud ja veetnud kogu oma elu. Ilus inimene oli, hingelt nii nagu suurem osa tõelisi venelasi tegelikult on.

Niisiis jah rahvamassid. Inimesi on tõesti niipalju, et tänavad ei mahuta neid enam kuidagi ära, ei üksteisest üle ega ümber ja tänaval liiklemine meenutabki rohkem tõuklemist või põrklemist kui kõndimist. Ühistranspordis trügimisest rääkimata. Täna istusin tükk aega õhtul poole kümne ajal Arbati metroojaamas, et juba ometi mõni vähem täis rong tuleks, aga ei jõudnudki ära oodata. Massid, massid, massid… Kõik vaja kuhugi viia või kuskilt tuua. Ma ei imestaks, kui Moskva ükskord lihtsalt lõhki läheb… Eile tutvusin president Medvedjevi veebilehe peatoimetajaga Mira Borissovnaga, ja tema kurtis ka seda Moskva häda (Kutsusin Mira ka Eestisse meile külla – Ameerika presidendi PR ju käis meil loengut lugemas, poliitilise korrektsuse mõttes peaks Mira nüüd ka tulema… Seda enam, et tal on doktorikraad kultuuridevahelises kommunikatsioonis ning ta on professor Moskva Riiklikus Ülikoolis). Eriti hädas olid moskvalased veel eile, kui see pühadus sinna kirikusse toodi. Siis oli kesklinnas liiklus lausa kinni ja inimesed ei saand ei koju, ega tööle. Mira samuti – tema elamine suht kesklinnas ja oli teine konverentsipäeva lõpus päris murelik, et kuidas autoga kodu juurde pääseb. Ei olnd selles olukorras enam abi ei presidendi soosingust ega muustki. Lihtsalt kinni ja uputab inimestega ja nii on.

Samas muidugi on venelased omamoodi andekad – andekad asju ebamugavalt korraldama. Ja ongi nii. Kui kuskil miski asi on ära korraldatud, siis ilmtingimata on seda tehtud võimalikult ebamugaval viisil. Näiteks igasugused sisse, välja ja ümberpääsemised: kui on olemas uks, siis osa sellest on kindlasti kinni, kui kaks ust, siis käigus on kindlasti see, mis kuskilt nurga tagant läheb ja on võimalikult kitsas või kipakas või jällegi osaliselt kinni, nii, et ikka tekiks tropp. Samuti igasugused sisse ja väljapääsud – võimalikult keeruliselt, ebaloogiliselt ja ebamugavalt on  need välja arendatud, nii et õige augu leidmisega pead enne ikka kenasti vaeva nägema, kui sisse saad pugeda.

Aga mitte üksi sissepääsud ja uksed ei ole siin stiil ja teema omaette. Ka näiteks kõnnitee tegemine on geniaalne(vaata pilti ka): on päris korralik asfalt kõnnitee ja järsku see lihtsalt põrkub majaga. Sina jalakäijana mine siis kust tahad. Hüppa auto alla või mine läbi majaseina…

Aga see selleks, tundub et inimesed on hästi treenitud ja saavad hakkama. Kedagi avalikult tänaval nutmas pole kohanud ja rämedat sõimu ka ei kostunud. Muidugi, mornid ja sulgunud ilmed on küll kõigil. Vähestega saad silmsidet ja lahedamat pilku peaaegu et ei eksisteeri. Selles mõttes pole Nõuka ajaga võrreldes midagi muutunud. Masendunud ja hall on linnapilt ka täna.

Mood on siin ka selline, mulle tundub et umbes sama, mis oma 50 aastat tagasi. Naistel on sedasi, et kas on kasukas või on kurtka (jope vene k.). Kasukaid kannavad ilmselgelt edukamad ja jõukama olemisega inimesed, lihtsam rahvas käib jopedes. Jopedel on sel aastal oma mood ka – need peavad olema sellise vanaaegse rinnahoidja klõpsuga vööga. Millegipärast on minu Luhta (soome brand) jope ka selline, kuid värvi poolest ma muidugi Moskva tänavatel eristusin. Moskvalased kannavad reeglina musta ja halli, sekka ka pruuni ja beesi. Haruharva natuke punast, sinist, valget või roosakat – aga seda suhteliselt vähe domineerivas hallis massis (kusjuures õhtul teatris oli ka reipamat riietumist). Nii et Moskva kontekstis olin ma päris moekas oma sirelilillas jopes. Ses mõttes riietumiskood toetab üleüldist halli masendusmeelsust. Äkki on nii, et üks toodab teist – masendu sunnib musta riietuma ja must riietus soodustab masendumist? Igatahes, minul on väga kahju ja kurb neid inimesi vaadata. Aga vat aidata ka ei oska. Pildil on üks väheke moekam sõbrannadepaar täna Arbatil jalutamas – haruldane erand kahe särva enesega rahuloleva daami näol…

Aga muidu oli täna kena päev Arbatil jalutamiseks. Väheke kehv valgus küll piltide tegemiseks, aga muidu meeleolu oli kena. Õhus oli tõesti vana Arbati vaimu. Tegin Pushkini juures pilti ja nautisin erinevaid kohvikuid – siin tuleb ääremärkuse korras öelda, et mitmekesisus on ka üks omadussõnu, mis tänast Moskvat iseloomustaks. Kõrvuti võib eksisteerida nii erineva teeninduse tasemega kui suhtumistega paiku. Ja inimesi siiski jätkub igale poole. Turumajanduse karm tõelisus vist siinmail kunagi ei hakka sikke lammastest eristama. Soovitan eriti, kui juhtute ka Vanale Arbatile jalutama, minna Shokoladnaja kohvikusse. Ma pole kuskil maailmas veel nii shikki teenindust kohanud. Seal samas kõrval aga Muu-muu kohvik oli nii vilets, et tahaks lausa sitt öelda. Kuigi seal jälle sai söödud lamba kotletti, a 100 rubla tükk ja maitses häste, hoolimata alla igasugust vööd teenindust…

Juhuslikult sattusin lonkides ka Vahtangovi teatri juurde. Suur kiusatus kiskus sisse, sest piletikassa uks oli praokil. Mõtlesin, et ah mis sest, et nad vene keeles teatrit teevad, ju ma ikka miskit aru saan. Ja ostsin pileti ära nii, et ei saanudki sotti, mida ma siis vaatama lähen. Uksel valvav mundris mees siis veel rõhutas, et ma 20 enne seitset platsis oleksin, ja nii siis oli õhtu sisustamiseks otsus tehtud.

Teatrisse läksingi nii, et jäi natuke aega ka ringi vaadata. Õhkkond oli ilus ja kohal olid kõik haritud olemisega inimesed. Sellised, keda päeval tänaval kohe kindlasti ei kohanud. Olin vist ka ainus turist selles pundis. Mõtlesin, et kui juba teater, siis olgu teater. Kuna ma suutsin päeval välja kaubelda kõige odavama pileti – 150 rublaga pääsesin sisse, siis otsustasin, et peab ikka natuke priiskama ka.

Ostsin teatri puhvetist kalamarjakoogi, võileiva punase ja valge kalaga ning 150 grammi Hennesey konjakit. Kokku seega kulutasin meelelahutuse peale (jook, söök ja piletid) 1000 rutsi. Aga tuju oli ropult hea (vaata pilti ka).

(mina vasakul, 850 rublane konjaki snäkk paremal)

Teatri püstijala baaris sõbrunesin ka kahe töölt otse teatrisse tulnud naisega, kes mu lauda tulid oma veintsi alla kugistama ja kes siis must ka pilti tegid. Ja siis ma ostsustasin, et tuleb teha tudengit, nagu vanadel headel aegadel – ostad kõige odavama pileti ja lõpuks istud kõige kallimas tsoonis. Nii ma tegingi. Lõpuks maandusin parteris päris lava ees, väga hea vaatega koha peal ja minu õnn oli, et tegemist oli tantsuetendusega, kus polndki keelest vaja aru saada. Oli tõesti hea tükk, pole kunagi tantsutükkides kohanud sellist asja, et isegi sõrmed võivad kõneleda (kunagi koorilaulus Ene Üleoja küll suutis koori nii juhatada, et vaid paari sõrme liigutas, aga tema on omaette fenomen). Ja no muidugi Marlene Dietrichi laulud olid elamus omaette, isegi ilma tantsuta oleks olnud see 1,5 tema muusikat elamus.

Niisiis, ilus ja kultuuriline reisi lõpp. Hea ja turvaline oli mööda Vana Arbati tänavat metroo poole jalutada. Vanaaegsed lambid põlesid ja tänav oli õhtuvalguses hoopis teiste nüanssidega kui päevavalges. On tõsi, et linnadel on mitu iseloomu – öine ja päevane. Ma ei teagi, kumba ma rohkem armastan?

Koju jõuan, loen kindlasti Arbati lapsed ka uuesti läbi…

Advertisements

Leitud karu!

Eilne laevaseiklus sai vürtsika löpu. Enne kui laev randus, jöudsin veel lahutada kamba kaklevaid soome noori – üks tüdruk ja neli poissi. Sellised minu oma laste vanused olid. Arvasid olevat parim paik riidu kiskuda seal minu seljataga. Kuulasin väheke seda purjus jömpsikate jauramist ja otsustasin sekkuda. Muidugi riskisin ka ise vastu molli saamisega, aga siiski. Kui oleks töeliseks kakluseks läind, oleks nagunii vastu vahtimist saanud, sest kogu action oli mu selja taga. Keerasin siis oma autoriteetse koguka kere noorte poole ja ütlesin “selges” soome keeles, et nyt äiti sano jotakin…Selle peale noored ehmatasid ja jäid kuulama. “Nyt lopetetan riitelu, heti!” Ja noored vaatasid mind veelkord ehmatusega ja tömbasid körvad lonti ja hiilisid igaüks ise suunda. Kaklusest polnud enam jälgegi. Nii lihtne siis ongi kutsikate taltsutamine!

Laev randus ja seltskond jagunes selgelt kaheks: Soomest orjatöölt koju igatsevad väsinud vöi siis reedeöhtuse ölle sisse libistanud kaasmaalsed ning plinkivad, vaaruvad, kaaduvad, kukkuvad, valjuhäälselt filosoofilised ja hetkelisele life as a party orienteeritud soomlased. Pean tunnistama, et seda viimast seltskonda vaadates tekkis kange tahtmine väheke arutleda nn teise soome üle. Vb olla ma seda nädala pärast teengi, kui sama laevaga Soome poole tagasi seilan. Huvitav, kas mind vöib ka Soomes tööl käivaks orjaks klassifitseerida? Teekond laevast terminali on pikk. Vaprad orjatöölised läbivad seda tötakalt… et mitte öelda joostes. Mina, vana paks ja lomakas oma kepi ka kohvriga möjusin takistavalt – pool teekonnast oli ketiga kitsendatud ja massiline möödumine minust oli köigile nobejalgadele raskendatud. Teekond terminali oli muidugi ka maksimaalselt pikaks disainitud – köik väiksemadki shortcut’id olid välistatud ja ikka täisdistants tuli läbida, et löpuks kallis kodusadamas randuda… Kogu raha eest, nagu tavatsetakse öelda! Huvitav millal meie sadamateenistused tulevad sellise lihtsa teenuse peale, et pakuvad viletsamatele tatsujatele ratastooliga abistavat teenust, nii nagu see lennujaamades pikkade distantside läbimiseks väga tavaline on? Vöi on meie laevad vaid tervetele ja sportlikele? Et selline test, et kuniks veel jaksad Tallinki laevalt terminali joosta, oled elus ja vääriline elama? Önnelikult kevadisse Tallinna öhe jöudes oli kena kohata Karuisa, kes mind kiiresti kotikoormast vabastas ja nii me siis kahekesi parklasse auto poole tatsusime. Äkki aga köitis minu tähelepanu pimedas parklas lumevallide ja veeloikude vahel maas vedelev karutaoline kogum… Ma ei kahelnud hetkegi, et see ongi KARU. Olen ennegi uulitsatelt karusid leidnud. Nad ikka vahetevahel satuvad sedasi kummalistes kohtades vedelema. Eriti kui nende omanik on nad ära kaotanud. Karuisa arvas küll, et ei see ole mingi karu, mingi niisama narts. No oli pime ja prille polnd Karuisal ees. Aga minu Karuema süda aimas halba ja emainstinkt ütles, et see on KARU ja teda ei vöi sedasi sinna lumelompidesse jätta. Minu emaliku hädaldamise tulemusel läkski Karuisa olukorda kontrollima ja nii see oligi. Leidsime väikese natuke räsitud ja kurvalt lompi kukkunud karu (pildil). Vaatasime tükk aega ringi, et äkki on omanik kuskil läheduses ja otsib oma karu. Aga ei. Töenäoliselt olid omanikud sellest kiirustavast kogukonnast ja kes siis lapse karu pärast ikka aega raiskama hakkab. Sellegipoolest, karu pilt on siin nüüd olemas ja kui äkki keegi täiskasvanu, kes teab, et väike karu on kadunud, juhtub seda blogipostitust lugema, ja teab, kelle karu see on, vöib mulle siia jätta märkeid, kuidas karu oma öige omaniku vöiks leida. Kui omanikku ei ilmu, siis ma muidugi lapsendan selle mömmiku, see oleks siis mu neljas adoptiiv-karu. Nimeks saab oma leiukoha, D-termiinali järgi Mr.D

Ajab kirjutama, nii sürr!

Mönda ajab nutma, mönda naerma… Mind ajab kirjutama! Kui on olukorrad, mis kuidagi möistuse piiridersse ei mahu. Nimelt, olen üle hulga aja aeglase Soome laevaga Tallinna pool seilamas. Balti Printsessiga. Ja jala, ilma autota. Ei mäleta enam, millal ma viimati sedasi reisisin. Aga naljakas on. Inimesed oleks kui puurist lahti lastud. Siiberdavad siia – sinna, siia sinna. Nagu ussid oleksid pepus – mitte kuidagi ja mitte kuskil ei suuda paigal püsida. See fenomen aga omakorda tekitab töelise kaose, sest laev on umbselt täis. Nädalavahetuse värk ja nagu üks juhuslik vestluspartner sadamas laevale pääsu oodates mulle pajatas: “nyt on lama ja ulkomaille enäm en pääse. nyt on vaan tallinnan matkat…” Peab mainima, et sellises loma tilannes on soomlased väga suhtlemisaltid. ja jutukad. pole jälgegi pöhjamaisest tasasusest. laeval on aga töeline kriis, sest köik söögikohad on ülerahvastatud. buffee restorani ei maksa üldse nuuskima minna, kui ette pole tellitud. siin minu körval olevas puhvetis sai kartulipudru esimese poole tunni jooksul otsa. önneks taipasin üsna kohe endale väheke süüa haarata – jöudsin enne masside laekumist köhu täis süüa. aga ilma naljata – nälg on öhus. söögi järjekorras olin aga tunnistajaks olukorrale, kus mingi soome vanamees eestlasest kassiiri retsis. 1.90 euro pärast. vanamees oli tellinud pitsa tüki – 4.90 eurot ja vötnud mullidega mineraalvee 1.90 ja oli nöus maksma vaid pitsa eest, kuna”soomes pidada alati vee ilma rahata toidu juurde saama!” Mina siis vanamehe selja taga üritasin olukorda pehmendada, ja ütlesin jummala “puhtas” soome keeles, et “maassa maan tavalla, oleme ju eesti vabariigi laevas!” mille peale vanamees veelgi vihasemaks läks ja urises: “Te olete meie alam sort, mis te möliste, kuradi eestlased…” vat sillalailla. Esimest korda sain rassistlikku alandada püüdvat väljaütlemist kuulda. Nooruke kassiir oli ka suht ähmi täis, sest ega tema saa vanamehele siis vett ilma rahata anda, kui sellele on hind antud ja see on müügiks. Ma siis ütlesin vanamehe, et mis sa siis ronid siia laeva, kui vee ostmiseks raha pole,istu kodus ja süga mune ning ära roina Eesti odava alkoholi järele!” Selle peale vana ainult nohises. Siis vähekese aja pärast tulid minu lauda istuma kaks soomlast, abielupaar, kes suurest shokist tahtsid jooma hakata. Nimelt olid nad tulnud röömsaste kruiisile ja esimene asi, mida nad oma kajutis nägid, oli koristamata tuba ja täissitutud (söna otseses möttes) tualetruum… No ennekuulmatu lugu küll. Ja koristajaid ei kuskil. Olevat siis mees ise oma kajuti koristanud ja vetsu puhtaks teinud… Selline on siis masu aegse Tallinki tase… Ajab jooma töesti. Aga laev on täis, hoolimata sellest, et vee eest peab maksma ja peldikud on kasimata… ja inimesed muudkui voorivad edasi ja tagasi ja vastupidi. Ja on tunne, et täna siin ja sel hetkel puudub sellel köigel absoluutselt igasugune möte. Tallinnani on veel poolteist tundi… Kuidagi harjumatu on autota reisida – aga hea, et see mulle siiski meelde tuli. Saan nüüd endalegi ühe siidri lubada, sest järjekord mu körval kohvikus on äkki kadunud – karaoke programm algas just… naised muutuvad järjest plinkivamaks ja mehed järjest vaaruvamaks… teenindajad vötavad seda kui päevast päeva korduvat paratamatust ja see on nende nägudest liiga selgesti näha.

Jälle üks päev öhtusse veerenud ja nädal otsa saanud

Muidu nagu tavaline nädal, aga sel nädalal otsustas ülikooli valitsus ametisse nimetada meie uue professori. Selleks siis Pekka Aula, Soomes tuntud ja teatud ja hinnatud tegija. Minu meelest ka. Hindan teda väga nii teadlasena, kui ka pögusa isikliku kontakti pöhjal inimesena. Ja mul on suur au selles konkursis tema järel teiseks jääda. Sellele mehele ei ole häbi kaotada.

Mure Pekka Jyväskyllä tulemisega muidugi on, sest meie Hollandlane on tema suhtes väga kriitilise eelhäälestusega – on teda lausa playboy teadlaseks nimetanud jne. Ma arvan, et see teravus ja sarkasm Pekka suhtes on Hollandlase hirmu väljendus, sest, olles üsna vöimukas daam ja suure domineerimise sooviga, ei taha ta enda körval teist samasugust jöulist ja esile tulevat persooni näha. Hollandlasel on kujutus, et kui mina oleks saanud selle profa koha, siis oleks tema ikka särnud ja mina tema selja taga rahulikult ja vaikselt nn musta tööd teinud. Nii nagu ma praegu oma assistant professori ametis ju teen. Vöib olla on Hollandlasel ses möttes öigus, et ma ehk poleks olnud nii särav tema körval, kuid kahtlen, kas ma tema idiootsuste peale ikka suud kinni hoidnud oleks… Aga saab siis jah näha, mida Pekka tulek kaasa toob… Saatsin Pekkale ka önnitlused, ja tema vastas “et jah, eks see asi nüüd sagimist ja asjade plaanimist kaasa toob”… Tema kirjaridade vahelt hoomasin möningast murelikkust. Eks see saab keeruline olema, kuidas hästi sisse seatud pealinnaelu provintsi vastu vahetada, ja siis veel suhed siin ülikoolis, sest Hollandlase teravusi sai Pekka tunda siis, kui viimati näidisloengu puhul köik kokku saime ja koos löunat söömas käisime. Hollandlane näitas end juba siis oma absoluutselt ebaviisakas otsekohesuses.

Aga muidu on elu kena. Tudengid on juba täies hoos ja pole päeva, kus kellegiga ajurünnakut ei teeks vöi mingit seminaari moodi asja ei edendaks.

Homme lähen jälle oma armsa joonistamisöpetaja Lilja juurde tundi ja loodan, et saan selle kena nädalavahetusega pea klaariks ja energiasüsti edaspidiseks. Nii nagu see nendel joonistamisnädalavahetustel tavaliselt ikka juhtub. Loodan ka oma lemmikürituselt – Wee Maa ja Wilja laadalt läbi pöigata, veidi friteeritud muikkut mugida ja erilist sügislaada atmosfääri kaiffida, ning järgmise nädala teisipäeval söidan vampiiride maale konverentsile.

Öhtujutud: Kooliaasta algas

Eile ründasid meie ülikooli tudengite massid. Noh tegelikult olid need küll rohkem rebaste massid, aga hea meel oli näha, et ka vanakestest enamus oli veel “elus”.

Hommikul kell üheksa hakkas infotund peale. Kuna ma viimaselt öppetooli koosolekult puudusin, siin oli kogu järgnev etendus mulle päris korralik üllatus. Keegi kuskil, kahtlustan, et meie Hollandlane, oli otsustanud, et kogu üritusel peab olema nn ürituse juht ehk moderaator.

“No muidu need soomlased hakkavad jälle ja ainult soome keelt rääkima, aga nii saame keelekoodi kohe öigeks!”, oli Hollandlase selgitus valmis, kui küsisin, et miks see V meil siin sedasi tsirkust kooli alguse puhul peab tegema.

No V. on meil palju Ameerikas käinud ja räägib töesti head inglise keelt ja soome keel ka nagu käpas. Ja piisavalt pugeja ja eputaja, et ennast näidata, esile tösta, tähtsaks teha ja muidugi Hollandlase ees pugeda, sest nagu ta tüdrukutele möni aeg tagasi oli saladuskatte all öelnud: “Kavatsen Hollandlase enda eduks ja kasuks maksimaalselt ära kasutada!”

No hakkaski siis “infotilaisuus” peale. Algus oli küll selline, et suu jäi lahti – iga teine söna V tudnegite poole pöördumises oli: “You Guys!”. Seda ta korrutas vist küll umbes sada korda ja minu meelest see kahandas tema etlemise kvaliteeti kövasti. Imestan, et inimene, kes tahab kogu aeg nii suurepärane olla, ei suuda oma parasiitsönu kontrollida. Aga sellest hoolimata Hollandlase eesmärk sai täidetud, sest kogunemine läks liikvele kakskeelsena. Mötlesin hiljem, et oleks ikka olnud soliidsem, kui Hollandlane ise oleks alustanud koosviibimist ja kenasti rahulikult inglise keeles ja öeldnud ka, et meie kohtumine täna on inglise keeles, sest meil on rahvusvaheline meeskond. Ja ma arvan, et sellest oleks täiesti piisanud enesekehtestamiseks.

Noh aga inimene harjub köigega, ja nöuka ajal kasvanuna olen ma igasugu idiootsusi pidanud tösise näoga taluma, seega tegin mängu rahulikult kaasa ja miski minu näos ei reetnud, et tahaks valju häälega naerda, ja seejärel ka natuke ironiseerida. Kuigi pean siin ausalt üles tunnistama, et väike öelutsemine enne ürituse algust siiski toimus. Kui tuli ilmsiks, et V hakkab showd tegema, siis körvalistuva Päiviga natukene nöökisime teda, noh sedasi avalikult, et V ise oli juures ja kuulis köike. Mitte tagaselja. 

“Nooh täna siis saab jälle natuke tsirkust, V on juba peaesinemiseks valmis!” nähvasin mina malbe naeratus näol.

“Jaah, tuleb korralik show, V on selle peale meister!” vastas Päivi jumala tösisel ilmel, millest ei saanud mingitki irooniat välja lugeda. Kuigi ma kahtlustan, et väike iroonia seal ridade vahel oli. Jumala eest, pidi olema, sest Päivi on absoluutselt normaalne inimene. Aga teisalt, ega neid somme kunagi ei tea ja Päivi ja V on siiski suhteliselt söbrad…

Mina siis jätkasin ilkumist:

“No V on meil selline staarakadeemik, et ega kui tema kohal on, teisiti ei saakski… vaja ikka ju etelda ja esineda!”

Meie dialoogi jälginud V natuke nagu kohmetus. Arvan, et ta vist päris hästi ei saanud aru, kas me naljatame vöi räägime tösiselt. Kas oleme tema suhtes iroonilised vöi tunnustavad… No polegi tal tegelt vaja aru saada. Vaja mul seda avalikku vastasseisu mingi nömeduse pärast.

Niisiis. Üritus algas. Programm nägi ette, et me köik tutvustame end ja räägime, et kust me tuleme ja kes me oleme ja mida PR alal üle köige armastame.

Ja loomulikult hakkas tutvustusring peale Hollandlasega, kes meil praegu juhtiv Rouva Rohvessori on.

“Mina tulen Hollandist ja meil Hollandis on PR väga hästi arenenud. Meil on tuhandeid kommunikatsioonijuhte ja PRikaid  ning nende tase on väga körge. Minu tulek Soome annab lootust, et Soome selles valdkonnas ka kiiresti areneb ja muutub samasuguseks, kui professionaalselt körgel tasemel tegijad mujal Euroopas…” Hollandlase “puhevuoro” jätkus veel mönda aega samas vaimus, kuid mina ei saand enam hämmastusest üle: “Kas ta töesti ütles nii?”

Mötlesin, et vöib olla ei saanud ma päris hästi aru, ei ole ju inglise keel mu emakeel ja kes neid nüansse selles vööras keeles alati tabab. Igaks juhuks küsisin sosinal körval istuvalt Perttilt üle: “Kas ta töesti ütles, et Soome PR on alaarennud ja Hollandi oma on eriliselt suurepärane?”

“Jah ütles küll, kuulsid öieti…” ütles Pertti, ja ükski lihas tema näos ei liikunud ega väljendanud hämmastust, solvumist ega raevu… Aga selline sisemine susin oli tunda. 

“Oh jumal!” mötlesin omas möttes, “kas see soomlaste ja Hollandlase vaheline kisklemine töesti jätkub… Kevadel mulle tundus, et asi rahunes, kui professori konkursi kandidaatite paremusjärjestus tehti teaduskonnas selline nagu Rouva Rohvessori soovis. Hoolimata sellest, et teaduskond oli selle nimekirja natuke teistsugusena planeerinud. Pretsedent sündis…