Archive for the ‘õppetunnid’ Category

Eestlased ja pussnoad

Täna hommikul ootas mind ülikooli logeros ebameeldiv üllatus. Väljatrükk ühe Eestis elava soomlase blogipostitusest.

Lugesin seda postitust ja olin hämmastunud, üllatunud ja isegi natuke solvunud. Sest see stiil, kuidas see Haridusministeeriumis töötav noor ametnik sügisel juhtunud olukorda esitas, oli solvav ja minu jaoks täiesti arusaamatult möttetu. Jah, meie dialoog toimus seal Kirjanike maja keldris. Noormees küsis minult, et mis mind Soomes olles negatiivselt on üllatanud. Mul oli raske vastata töepoolest, sest pole nagu sellist asja koheselt välja pakkuda. Muidugi oleks vöinud ju öelda, sellest kirjutan ka oma raamatus, et soomlased on kitupunnid, aga see selleks. Eks sita iseloomuga inimesi on iga rahvuse seas. Rääkisin siis hoopiski sellest, kuidas mind üllatas see, kuivörd varakult soomlased oma lastele pussnoad kätte annavad ja kuidas mind üllatas aastaid tagasi nähtud tösiasi, et isegi sügislaadal reklaamitakse laste pussnuge. Meie vestlus jäi seal keldrisaalis sel teemal töesti pooleli ja teema öhku, sest tegelikult oli see raamatu teemast väheke körvalasetsev. Oma raamatus ma pole sellest kirjutanud. Noorsand aga innustus(ärritus) ja minule oli see kummaline, sest milleks reageerida nii emotsionaalselt kellegi isikliku arvamuse peale? Ja vöib olla jäi teema öhku ka seepärast, et ma töepoolest ei saanud aru, mis minu vastuses noorsandi ärritas, sest ta hakkas seal kohapeal aktiivselt seletama, et temal on ka pussnuga autos. Mina muidugi kommenteerisin, et minu mehel ka, isegi soome puss. Ja ma töesti ei saanud aru, milles tema probleem selle minu arvamusega oli. Nüüd siis sain aru – tema arvas, et tema kaitses meeleheitlikult soomlust. Mida mina tegelikult üldse ei rünnanud. Ehk siis noormees murdis sisse avatud aknast, nagu Eestis tavatsetakse öelda.

Muidugi ei suvatsenud noorsand isegi küsida mitte, et miks mind see asi negatiivselt üllatas.

Nüüd siis kirjutan siia, et miks ma ei armasta seda, kui lapsel on pussnuga taskus. Sellepärast, et olen oma lapsepölves näinud palju vene poisse, kes kogu aeg söda mängivad – küll pussnugade ja mängupüssidega, ja minu jaoks on pussnoal militaarne konnotatsioon. Oma lastele andsin noad kätte alles siis, kui neil koolis oli vaja käsitöö tunnis neid kasutada. ja olen pöhimötteliselt olnud selliste vägivaldsete söjamängude vastaline.

See, et minu assotsiatsioonid pussnugadega mitte kuidagi ühe soome noorsandi arusaamisega ei ühti, ei tähenda ju ometi seda, et ma kuidagi soomlust ründan?

Igatahes huvitav juhtum ja veel kord üks negatiivne kogemus seoses soomlastega. Önneks on mul neid kogemusi vähe. Enamasti mind ümbritsevad soomlased tolereerivad minu teistmoodi maailmavaatamist ja püüavad aru saada, miks ma mönda asja näen nendest teistmoodi. Ja sama on minu suhtumine. Ikka möista, mitte hukka möista. Sest see on ju loomulik, et erinevate kultuuritaustadega inimestel on erinevad kogemused ja arusaamised. See mis ühele on loomulik ja lihtne, on teisele keeruline ja ebaloomulik. Nii lihtne see kultuurilisi erinevusi täis maailm ongi. Ja oskus neid erinevusi tolereerida on intelligentsuse, mitte rahvuse küsimus.

EDIT/TOIMETATUD:

Diskussiooni samal teemal saab lugeda ka SIIN ja SIIN. Ja jätsin eile hommikul täpsustava kommentaari ka noormehe algse blogipostituse juurde, aga see jäi ootama administraatori heakskiitu, ja ootab seda siiamaani (23.02.2010 kell 1:42). Kas meil on pöhjust arvata, et Soome EU propagandaväljaandel on tsensuur?

EDIT/TOIMETATUD2: Täna hommikul olid mu kommendid kenasti originaalblogipostituse juures. vöttis aega, mis vöttis, aga nüüd on see pögus seletus seal olemas. mis muidugi ei tee olematuks selle blogipostituse ilget tonaalsust.

Et mis värk siis tegelikult selle targaks saamisega on?…

Kaks on tehtud, 13 veel teha, nagu Karutüdruk täna oma blogis kirjutab

Ausalt öeldes, ei tahaks ma praegu enam noor olla. Ehk siis mitte nii noor, et peaks mingeid küpsuse ja muudsorti eksameid tegema. Tõenäoliselt ma põruksin üsna kõvasti, vist isegi kirjandiga…muudest asjadest rääkimata. Eks meil ka omal ajal olid lõpueksamid suureks probleemiks, ja närv oli ikka kõvasti sees, ja õpiti päris hullu moodi. Kuid mulle tundub, et sotsiaalne surve oli siiski väiksem kui täna. Ei olnud ka mingit suurt katastroofi, kui eksamitulemused nii eriliselt suurepärased ei olnud.
Mäletan omadest keska lõpueksamitest, et mata eksamist vedasin enda vaevalt läbi, kuna see oli suuline eksam, siis pool hindest tuli tõesti selle eest, et olin koolis olnud tubli taidlusaktivist, ja aktiviste ei saa ju eksamilt läbi kukutada…Kesise kolme sain kätte…
Ajaloo eksamile läksin aga tõesti nii, et nägin unes, et saan Bresti rahust eksamipileti, ja õppisingi ainult selle pileti selgeks…Ja nii see läks. Tuligi teema Bresti rahu ja sain oma suurepärase hinde kätte…Ja ilus suvi oli, üks pikkade valgete juustega poiss oli mu pea segi ajanud. Ja ega eriti õppimisele küll ei suutnud kesknduda…
Jah, ega ma selle postitusega nüüd noortele ka head eeskuju ei anna, kuid…
Tahan öelda seda, et sel hetkel ja täna ja siin oleme me just sellised nagu me oleme, ja teeme asju just nii hästi kui me hetkel oskame. Ja kui me oskame, on väga hästi. Aga kui me ei oska, ei ole ka hullusti. Sest iga untsu läinud asi on tegelikult suurepäraseks õppetunniks ja võimaluseks järgmine kord asju paremini või targemini teha. Ja ideaalseid olukordi, inimesi ja lahendusi ju tegelikult ei olegi vaja. Me oleme väärtuslikud just sellistena kui me oleme, oma vigade ja voorustega, tarkuste ja lollustega. Ja ideaalne on see, et me kõik oleme väärtuslikud, oma puudulikkuses. Sest nii saab minna edasi, asju paremaks muutes…Kui kõik on niigi ideaalne ja väga hästi, on oht, et asjad jäävad seisma ja kopitama ja puudub motivatsioon edasi püüelda, puudub motivatsioon saada paremaks, areneda…
Noortele eksaminantidele aga – vötke asja mönuga, kaiffige seda, mida te teete. Ka õppimine võib olla nauding, tegelikult:)

Inetute olukordade nädal

Või oleks ehk õigem öelda, et inetute inimeste nädal? Esmaspäeval lugesin kellegi teadlase infot sellest, selle täna lõppeva nädala esmaspäevast, et see pidada olema olnud selle aasta kõige sinisem esmaspäev.
Mulle tundub isiklikult, et terve see nädal on olnud kui sinine esmaspäev. Logisev tervis, üle pea kippuv tööde hulk, ja üllatavad inimesed, negatiivselt üllatavad inimesed selle kõige krooniks.
Olen juba piisavalt vana, et ehk mitte enam nn inetutest inimestest, hingelt ja mõtetelt inetutest inimestest ennast loksutada lasta… aga samas iga kord, kui nad eluteele ette satuvad, üllatud….
See selle nädala viimane, selle nädala lõpu kohtumine ühe vaimselt eriti inetu inimesega, oli oma olemuselt ka eriti inetu. Ütleks, et isegi nilbe, ilane, sitane, alatu, lame, labane – kui eesti keelest oma kogemuse iseloomustamiseks omadussõnu otsida…Selline tunne nagu oleks kahe jalaga paksu ja haisva pasa sisse astunud…
Õnneks on mu elusaatus pakkunud mulle selliseid hetki vaid üksikuid ja lühidalt. Mis on üks nädal kogu elu mastaabis? Ja nii nüüdki. Nagu superman oli kõpsti kohal inimene, kes mind sõna otseses mõttes oma mõtetekäänamise ja tegudega selle sita seest välja sikutas, kõrvupidi, käppapidi… sõnaga – kõigi vaimsete ja füüsiliste vahenditega…
Homme algab uus nädal. Ja nagu ühes vanas Idamaa jutus öeldakse, et alati pärast halbu aegu tulevad head ajad. Loodan, et homme on heade aegade algus. Või siis ehk ülehomme…?

Helgete mõtete aegu…

Minu Karutüdruk saatis mulle täna sellise jutu:

2008 on tugevate äärmuste aasta, kus käärid on ääretult suured. On väga oluline et inimesed ei läheks negatiivse poole peale, vaid õpiksid nägema positiivset.
Haigused ja depressioon tekivad siis, kui inimene ei julge ennast väljendada. Tehakse seda, mida teised tahavad. Aga ühel hetkel saab kehal mõõt täis ja ta leiab ise mooduse, kuidas teda kuulama panna. Tavaliselt tuleb see õppetund negatiivse kogemusena. Inimesed peavad õppima kuulama oma sisehäält ja olema oma otsustes ise kindlad.
Üks nipp endas negatiivset assimileerida on selline: kui tunnete negatiivset tunnet, olgu selleks hirm, armukadedus piinlikkus või süütunne, peaks lausuma” Mina KOGEN praegu hirmu (armukadedust, süütunnet jne.)
Tuleks lausuda kindlasti sõna “kogema” ja seda peaks tegema just siis, kui tunne võimust võtab.
Seda öeldes hakkate tundma, kuidas te lähete mõtlemiselt üle tajumisele.
See negatiivne tunne ei ole enam meie meeltes, ei ole enam passiivselt alateadvuses, vaid meie kõrgemas teadvuses, kus me seda ise kontrollime, mitte ei lase sellel tundel ennast kontrollida.
Peab uskuma oma väesse!
Peaks vaatama enda sisse, vaatama otsa oma varjudele, tunnistama neid ja kui neid tunnistada, siis on võimalik neid ümber teha. Aga kui öelda, et ei, mina pole selline, minu sees pole selliseid tundeid, siis pole ka midagi ümber teha ja me maadleme selle negatiivsusega edasi. Kõik negatiivne, mis on meie sees, mõjutab igapäevast elu igal sammul. Häid tundeid jällegi ei maksa sõnaga “kogema” muuta, sest me kogeme negatiivset, see on mööduv, aga positiivses me OLEME.
On vaja olla siis ja praegu, on vaja tingimusteta armastada, õppida andeks andma, ükskõik mis ülekohtuseid tegusid ka meie vastu ei ole tehtud, ja tuleks õppida kuulama oma südame häält.
(Mai-Agathe Väljataga ajakirjast “NAISED” jaan. 2008)
Foto: Karupoisi tehtud talvise Eestimaa pilt
Ma olen õnnelik inimene, sest mul on selline Karutüdruk ja selline Karupoiss, kes oskavad õigel ajal õigeid sõnu öelda ning kes suudavad tundeid ja mõtteid ja emotsioone tabada, tunnetada -nii sõnas kui pildis kui vaikuses kui…Väärt oskus, minu meelest, mida minul alati ei ole…Ma olen alati uskunud, et lapsed saavad meist paremaks ja targemaks…

Lugu sellest, kuidas sodinotsust prügiesteet sai

Inimene õpib kogu elu…Mõte meie igapäevasest argieetikast hakkas mind vaevama, kui sattusin lugema üht blogi, kus arutati selle üle, kas võtta naabri postkastist lehed ja panna need vanapaberisse, kui naabrit pikalt kohal pole ja postkast üle ajab…Ning nüüd, kui prügiteema on eriti aktuaalne, olen asja üle veelgi enam mõtisklema hakanud. Minu aravates ei ole see vaid prügi teema. See on laiem temaatika – meie igapäevase elamise eetika ja esteetika…
Kuidas me üldse oma igapäevases elus toimime – kas võtame üles maha kukkunud prügi, kas jätama endast maha puhta ja korras ümbruse – näiteks söögilauast tõustes? Kas mõtleme enne, kui poodi ostma lähme ja kas mõtleme enne, kui osa ostudest prügisse rändab – oli seda kõike üldse vaja osta ja koju tassida…
Soome elama asudes oli mitmeid kultuurilisi õppetunde. Üks esimesi asju, mille selgeks pidin saama, oli prügi sorteerimine…Sest siis, kui prügikasti panna sorteerimata prügi, saab siin trahvi kogu korteriühistu ja oi kuidas selles hirmus üksteise taga passitakse – et keegi valesti ei käituks.
Alguses oli raske, Eestis sisseharjunud lohakus ja hoolimatus võimutses, ja ka mu käitumine kippus selliseks postsovjetlikuks – hoolimatuks. Või ei – ma hoolisin küll, aga mitte laiemas plaanis, vaid väga egoistlikult – just nii kuidas mulle mugavam oli. Ja häbi ei olnud ja süütunnet ka polnud – kuigi olin ebaeetiliselt toiminud.
Eetika on ju üldse selline väga subjektiivne asi, et just sellised, millised on su väärtushinnangud, saavad olema ka su eetilised tõekspidamised. Ja väga lihtne on muutuda ebaeetiliseks näiteks üksinda pimedas teki all, kui mitte keegi sind ja sinu tegemisi ei näe – nokkida nina, poetada maha killuke paberit, peita näts tooliistme alla, jne…Ainult sisemine esteetika ja eetika seab need piirid, kuipalju ja mida sallida…

Esimene häbi
Esimese häbi oma käitumise pärast elasin üle Soome mineku algul kostil olles oma professori juures, kui olin kana kondid pannud tavalise prügiga segamini, noh lihtsalt rutiinist ja Eestis sisseharjunud praktikast. Professori pere muidugi ei kontrollinud ka prügikotte üle ja oli need kenasti äravedamiseks valmis pannud. Prügiauto aga kontrollis…Ja jättis selle puhtakslutsitud kanakontidega, mis nägid välja nagu vanad katkised pliiatsid, prügikoti kaasa võtmata… Õhtul oli pere muidugi üllatunud, et miks osa prügi viimata, ja leidsid nemadki kanakondid sealt. Süüdlast otsima ei hakatud, kuid mul oli töesti piinlik, sest mäletasin, et viskasin need sinna tavalise prügi sisse, sest kompostikott ei hakanud kohe silma, ja kondid olid kenasti kuivad ja puhtad ju…

Avastused
Omaette elukoha saamine Soomes tähendas aga seda, et pidin kõik kommunaalsed nõksud selgeks saama – et siinse kogukonna igapäevaelu reeglite ja eetikaga mitte pahuksisse minna. Kõige rohkem üllatas mind soomlaste korrektsus, sisemine korrektsus – mõtteviis. Jah Eestis nendes kodudes, kus oma majapidamine, biojäätmeid ja põletamisele minevat sodi ikka eraldatakse. Kortermajades ja muudes sellistes linnalikemates keskkondades aga on kõik kuidagi segamini ja räpane. Alates majade trepikodadest kuni prügikastide ümbrusteni välja.
Soomes pääseb prügikastile ligi vaid võtmega – avalikke prügikaste lihtsalt pole(noh sellised pisikesed prügiurnid ikka tänaval on, aga selliseid kolevants-kaste, kust vahel vaid prükkarite jalad välja paistavad pidasin siin silmas…). Ja prükkareid ka lihtsalt pole, või kui on, siis neid lihtsalt ei näe, sest neil pole kuskil sonkida. Ka prügi ei näe. Majades on spetsiaalsed prügi toad, kus siis erinevaid anumaid – papile, ümbertöödeldavale paberile, klaasile, metallile, kuivale segasodile, bioloogilistele jäätmetele…Ja kõige keerulisem oli aluses seda meeles pidada, et mida kõike tuleb üksteisest eristada – no näiteks metallkorgiga õlipudelilt tuli kork panna metalli kasti ja pudel klaasi kasti…Sama ka näiteks mingi vana ja äraviskamisele kuuluva konservipurgiga…Sprotikarp aga läks täies ilus metallikasti. Paberiga oli ka segadust – et kus algab papp ja lõpeb paber, või vastupidi…
Suurte mööbli ja muu mõttetu kola pakendite jaoks aga oli eraldi puur, millel ka kiri, et palun voldi oma kraam kenasti kokku, et siis mahub rohkem ja jätab meeldivama korrektsema mulje.

Vaieldamatu lemmik – biojäätmetele oma kõdunev kilekott
Kõige nunnum asi aga selles ökoloogilis eetilises õppetunnis oli minu jaoks biojäätmetele mõeldud kõdunevad kilekotid. Esiteks olid nad juba oma olemuselt sellised pehmed ja mõnusalt sametised. Ja teiseks, ikkagi super armas idee, mis biojäätmete kokkukogumise päris mõnusaks teeb – ei mingit vesist blöga ega vastikut laga…Kui kott saab “valmis”, sõlmid sangad kinni ja viskad suurde kasti, kus ka samatüübiline, aga suur kilekott sisemust vooderdamas – puhas, esteetiline, ja ütleks et isegi ilus.
Vahepeal City Market pakkus ka poest kraami kojuviimiseks neid spets kilekotte, mida hiljem sai kasutada biojäätmetele. Nii sai kohe kaks head asja korraga. Aga nüüdseks on see aktsioon vist läbi saanud, sest viimasel ajal on taas vaid tavalised kilekotid pakkumisel.

Sodinotsust supertarbija ja megakulutaja…
Üldiselt tundsin ennast Soome tulles just niimoodi. Olin irooniline, kui mu professor grillkana luukerest veel kanasuppi keetis (ja see oli maitsev) – minu tollane mõte oli, et no mida? Kas siis professoril pole tõesti nii palju raha, et peab sedasi koonerdama…Nüüd keedan ise seda suppi ja üllatan külla tulnud eestlasi…
Mina, “rikas” eestlane, käisin ka varem alati kooli sööklas söömas, samal ajal kui kolleegid kodust kaasavõetud eelmise päeva toidujääke soojendasid…Nüüd on mul võileva karp ja supikarp ja termos. Ning täiesti tore on sedasi “eväiseid” näksida ja lõunatunnil kolleegidega lõbusasti pläkutada. Sest sooja süüa teen õhtul nagunii, ja pole ju vaja mitu korda päevas nii sooja ja jõulist sööki süüa – kaalule on ka hästi mõjunud, muideks…
Alalõpmata unustasin, ja unustan ka praegu oma mitmekordse kasutamisega koti poereisule kaasa võtta, et natukenegi vähem tarbida ja kilesodi hulka vähendada – soomlastest ostlejatest julgelt pooled, või isegi rohkem, käivad poes suurte kandekottidega, mitte ei vea toitu koju saja katkirebeneva kiletotiga…Aga edusamm on seegi, et üks riidest kott mul siiski kogu aeg autos on, ja vahel ikka tuleb meelde teda kasutada ka.

Võtame mõnuga

Tänaseks on Soomes elamine mind õpetanud ja kasvatanud selliseks, et ma tõepoolest kaifin mõtteid sellest, kuidas vähem sodi toota ja endast puhtamaid jalajälgi maailma jätta. Erilise mõnuga võtan ma köögikapi sahtlist oma biojäätmete koti – sest see on tõesti pehme ja mõnus käega katsudes – ja teenib väga head eesmärki, ning mu kompostikast ei haise, ei tilgu, ei aja mind närvi, ja ma ei pea seda kogu aeg ikka uuesti ja uuesti pesema.
Mul on ukse peale liimitud silt, et ma reklaame ei soovi, ja kui mõni ikka potsatab posti, siis rändab see kenasti “paberite kokkukorjamise kotti”.
Pudelite, korkide, purkide, kaante ja muu kiliseva kolisevaga on asi väga konkreetne – aga vahva – iga kord kui omi pudeleid pudelite kasti viskama lähen, vaatan, mida teised sinna on visanud, ja see on ka natuke naljakas, sest kui seal on näiteks Viru Valge pudel, ja mina ise seda sinna visanud ei ole, siis kes on meie majast Eestis käinud?
Ma arvan, et prügi maailm on omamoodi lummav, ja see võib olla ka üks põhjusi, miks mõned inimesed tahavadki prügitamisega elatist teenida…See on omamoodi eluviis, sest tegelikult see õpetab maailmale vaatama laiemalt. Et kui meie selle argipäeva eetika maha jätame, siis mis tuleb pärast meid? Kas meil pole mitte vastutust meie elukeskkonna püsimise ees? Kas tõesti nõuka aeg õpetas meid olema nii ükskõiksed, et isegi iseendast enam sisuliselt ei hooli?
Kes veel kahtleb selles, et me oma jäätmeid targalt peame koristama ja endast eetilisi ja esteetilisi jälgi meie ühisesse elamise-olemise ruumi peame maha jätma, siis see vaadaku Futurama multifilmi, kus prügi jaoks eraldi planeet tehti, sest Maale ei mahtunud see kõik enam ära…
Ja mis siis, et meil praegu ja siin on hea ja mugav elada…Õpime mõnuga võtma asju, mis meil ka tulevikus võimaldavad hästi ja mugavalt elada, kuid mis esmapilgul tunduvad tülikad – nagu näiteks hammaste pesemine, prügi sorteerimine, liikluseeskirjade järgimine, tigeda naabri teretamine…jne.
Fotol prügihunnik New Yorkist, Uku pildistas 2005 kui seal seiklesime…

Omast armsast konnatiigist välja?

Ma olen sageli möelnud seda, et iga eestlane peaks sunniviisiliselt kasvöi aastaks välismaale elama saadetama, sest nii me öpiksime köige kiiremini ja meie rahvuslik identiteet tugevneks märgatavalt…Eestlased ongi minu arvates nii vahvad ja tugevad ainult tänu sellele, et läbi aastasadade aktiivselt muu maailmaga suheldud on…(nöuka aeg oli suhtlus jälle ida poole, aga elukogemus ja öppetund seegi).
Nüüd on aeg selline, et maailma on lahti just noorte ees – et öppida ja saada paremaks.
Jaanuari löpuni on vöimus aplikeeruda Jyväskylä Ülikooli inglisekeelsetele magistriprogrammidele, täpsemalt loe siit.
Muideks, haridus on Soomes tasuta, ja elamine peaaegu et sama kallis kui Eestis.

Sitapüti saaga ülikoolis

No nüüd on meil kummaline olukord ülikoolis lahti. Ja kusjuures, ehtsoomlaslik, minu meelest.

Nimelt, meil oli mõni nädal tagasi rebaste retsimise pidu, selline igasügisene tudengite lausjooming – siinmail ekstreemsem, kuna alkoholi talumisega veitsa probleeme…

Nii, ja ehtsoomlaslikult, alguses tegutsesid ja laaberdasid nn ametliku osa kõik koos (ajakirjanikud, kõnekommunikaatorid ja prkad), seejärel aga mindi nn järelpeole. Iga õppetooli rahvas eraldi. PRkad olid rentinud linnas sauna ja lasid ülikoolist kell seitse jalga. Ajakirjanikud ja “puhujad” aga jäid salaja ülikooli ruumidesse pidutsema. Ja muidugi juhtus pahandus, alumise korruse vets pissiti-kakati-oksendati nii umbe, et tuli sibiauto tellida.

Muidugi, prkad distantseerisd end koheselt juhtumist – nemad olid ju linnas oma pidu pidamas. Sibipüti arve aga oli ligi 1000 Euri. Läksidki siis “puhujad” osakonnajuhatajale kaebama – see on nende professor hetkel. Ja loomulikult keegi PRkatega tegelikult sisuliselt ei rääkinud, aga osakonnajuhataja eestvedamisel kuulutati pahadeks hoopis prkad, kuna nemad ei taha ühisest vastutusest osa võtta ja keelduvad sitapüti arvet maksmast…Sellest, et teised ebaseaduslikult ülikoolis pidu pidasid, enam keegi ei räägi…Vat sedasi keeratakse ka asja vahel siinmail.

Noh ja nüüd siis prkad ongi õnnetud ja üritavad kuidagi maksmisest siiski hoiduda, sest nende lahkudes kell seitse oli vets veel korras, aga diplomaatia ja läbirääkimised, tundub, et ei toimi.

Käisid mullegi kurtmas, ja tegime ka õppetooli koosoleku – no mida sa oskad noortele selles olukorras soovitada, ja ega keegi osakonnajuhatajaga ju konflikti minna ka ei taha…Lohutasime siis pr tudengeid, et asja tuleb võtta kui õppetundi ja kas head suhted on seda välja antavat raha väärt…Või et kas heade suhete rikkumine… Aga selline veidi sitane maitse on asjast suus siiski. Prkad peaksid maksma kolmandiku arvest, natuke üle 300 Euri siis.