Archive for the ‘õppimine’ Category

Kakssada kolm +

Täna hakkas peale loengukursus Kommunikatsioon ja ühiskond. Üleülikooliline. Mõeldud mõtlevatele inimesetele, kes meie koolist välja minnes võiksid ka kommunikatsiivselt kompetentsemad olla, sest mis seal salata, eestlane on kehv kommunikeerija (soomlane veel kasinam, muidugi, kui see kedagi lohutab…).

mul on hea meel, et huvilisi on naa palju (203+), sest tunnen, et siin saab juba natuke ka maailma targemaks ja ilusamaks muuta. saab noortele inimestele anda seda tarkust ja teadmist, mis mul elu jooksul igasugu raamatute ja muu pahna läbinärimisel on tekkinud. Andmise rõõm võib tõesti väga kaunis olla. Ja rikastav, ka andjale.

Muidugi natuke murelikuks tegi mind see suur osalejate arv, aga kui ajaloos tagasi vaadata, siis Tartu Ülikoolis omal ajal olid mu suhtekorralduse ajaloo loengud umbes samas massosalemise kaalus ja sai nagu hakkama küll. vahepeal Soomes on muidugi mugavus nahavahele pugenud, sest ega seal eriti üle kahekümne lapse korraga klassi lastud – et muidu on õpetajal väga raske. eesti kontekstis muidugi muigamise koht…

Aga täna kohatud klassitäis oli vahva, eriti südantsoojendav oli see, et peale loengut jäid tudengid veel rääkima ja arutama, ja mulle väga väga meeldis see, et nad mõtlesid, ja omasid oma arvamust ning polnudki kõiges minuga ühte meelt. See on kaunis, kui inimene mõtleb ja analüüsib ja kui ta ka oma mõtteid raatsib välja öelda ning argumenteerida. Ilus, ilus.

Mul on tunne, et selle seltskonnaga, mis sest et neid on hulgi, võib väga vahva sügis kaks periood koos välja tulla.

Ootan juba kannatamatult järgmist neljapäeva, et siis saame rääkida veelgi intrigeerivamatel teemadel: mõjutamisest, propagandast, tähenduste konstrueerimisest…

Seniks aga blogime, jälgime uudiseid, mõtiskleme, analüüsime, ja tunneme rõõmu sellest, et meile on antud need päevad täis vahvaid tegevusi 🙂

Advertisements

Kust tulevad öpetajad?

See on tegelikult sama loll küsimus nagu et kust tuleva lapsed… Kes siis ei teaks. Aga kui asja väheke sügavamalt vaadelda, siis on see päris tösine küsimus. Ja lisaks veel see, et kes siis ikkagi on öpetaja? Vöi öpetajaks sobilik?

Mina olen kunagi gümnasistina, kui arutati meie köikide önnist tulevikku Nöukogude ühiskonnas, vandunud (peaaegu, et nagu käsi piiblil), et minust öpetajat nüüd küll ei saa. Üksköik mida, aga ainult mitte öpetajaks…

Ja siis hakkas saatus mulle neid vingerpusse mängima. Algul väiksemate lastega ja muusikatundidega. 1996 aastal aga, kui otsustasin Tartu Ülikooli meedia ja kommunikatsiooni magistratuuri astuda, sain lisakohustusena öppimisele ka öpetamise töö kaela. No ega polnd muud valikut – suhtekorralduse praktikuid oli tol ajal vähe, ja öpetajaid veelgi vähem. Nii Marju ja Peeter (Lauristin ja Vihalemm) mind vette viskasid. Nende arvates olin ma vähemalt öpetamist nuusutanud vörreldes teiste magistrandidega. Aga eks me seal öpetama pidime köik, tahtsime vöi ei. Sest suhtekorralduse erialale olid esimesed tudengid vastu vöetud ja ära öpetama nad pidi.

See periood mu elus oli öudne. Ma ei teadnud ise sellest suhtekorraldusest veel midagi, ja pidin juba teisi öpetama hakkama. Marju ütles lihtsalt:” Sina Kaja hakkad suhtekorralduse ajalugu öpetama!” Ja need ütlemised ju vastuütlemisi ei eeldanud.

Nii ma siis hakkasin – otsisin kirjandust kust sain, aga enamasti ei saanud kuskilt, sest interntti tol ajal sellises mahus veel polnd ja suhtekorralduse alase kirjandusega oli tol ajal täpselt nii nagu oli. Ehk siis ei olnud. Önneks pääsesin korraks Jyväskyllä käima, professor Lehtoneni kutsel seminari, ja sealt raamatukogust avastasin Cutlipi raamatu Ameerika PR ajaloost. Ebaseaduslik koopia kotis, olin üliönnelik rongis tagasi kodu poole loksudes. Vähemalt midagi.

Teine häda tuli keelega – mu inglise keel oli siis väga vilets (ega ta praegugi midagi pole, aga vähemalt suudan end arusaadavaks teha). Siis aga ei saanud ma ise mitte millestki aru. Kerttu (Saks), hea inimene ja kursaöde magistratuurist, ametilt inglise filoloog aitas siis raamatut tölkida ja nii sain hakata tasapisi midagi tudengitele rääkima… Ise asjale veel pihta saamata teiste öpetamine on muidugi öudne. Lisaks veel hirm, ärevus, kohmetus, häbelikkus ja köik muud sellised asjad, mis kogenematule ja noorele (siis ma seda veel olin) öpetajale, kes pole tegelikult öpetamist öppinud ja teadis öpetamiseteadusest sama palju kui siga pühapäevasest päevast, oli katastroof…

Eks need tudengid seda ka hoomasid, aga ega sealtpoolt ju mingit halastust pole…

Aga aeg läks ja mina sain teadmisi ja julgust juurde.

Ja ikka on mu repertuaaris suhtekorralduse ajaloo kursus. Nüüdseks siis nimega Suhtekorralduse protsessid ja areng… Sel aastal siis Soome viimast korda kavas. Aasta aastalt enam teoreetilisem ja ammu enam mitte Ameerika ajaloo keskne…

Huvitav, kas need noored ninatargad, kes esimestel aastatel mu loengutes igavlesid ja mind kirusid ja klatsisid. Mis neist saanud on? Kuhu nad ise on jöudnud ja kuhu arenenud? Ja huvitav, kuidas nemad sellisest jamast välja tuleksid, kui keegi neid viskaks täna vette ja käsiks hakata öpetama hiina keelt vöi karu karva struktuuri… Tean niipalju, et möni pole neist isegi ülikooli veel ära suutnud löpetada. Aga vöib olla see polegi tähtis…

Mina olen igatahes ujuma öppinud, vähemalt ise arvan nii, ja oli see algus selline enesetapulöhnaline (intellektuaalne siiski vaid) mis oli, kogemus eluks ta igatahes oli, ja mul ikka hää meel täna, et alla ei andnud.

Aga kust need öpetajad siis tulevad? Tegelikult ei kuskilt. Nad lihtsalt ühel hetkel on vöi siis hakkavad olema. Ja tarkusega pole siin mitte midagi pistmist…

Väheke meie intellektuaalsest toidulauast

Karuisa kiusas mind eile – ikka et lähme kinno ja lähme kinno! Ja mina muudkui vastu, et ei viitsi ja ei viitsi! Löpuks Karuisa jäi vöitjaks. Ajasin linnariided selga ja ronisin autosse. Karuisa valik oli KUMU auditoorium, kus Eesti Filmipäevade raames eesti kunstnikest dokumentaalfilme näidati.

Porisesin mis ma porisesin ja torisesin mis ma torisesin, aga kui löpuks kinosaalis istusin, sain kohe mitu shokki järjest:

Esimene shokk oli see, et saalis oli peale meie ja ühe filmi autori veel umbes vaid 10 inimest (loodan et Kinomajas ja mujal festivali raames toimunud seansid olid rahvarohkemad).

Teine shokk oli see, et filmid olid ropult head, huvitavad ja harivad.

Meie algselt plaanitud esimene kolmefilmiline seanss arenes sujuvalt edasi ka teiseks kolmefilmiliseks seansiks. Ja mötteid köige selle järel jätkus kauemakski…

Kuidas saab olla vöimalik, et eesti kultuuriloolised pärlid sedasi üksi seal KUMU kinusaalis avalduvad? Miks eesti kultuur ei “paku pinget” massidele? Miks? Miks? Miks?

Karuisa arvas, et äkki see on ka reklaami probleem – meiegi sattusime öige info otsa vaid seepärast, et Karuisa kuskilt KUMU interneti lehekülje kaudu (ehk siis teda ennast stiteerides “läbi ussi m….i”) oli infot saanud ja noh, ta on ka selline friik, et käib KUMU dokumentaale vaatamas pea et iga kolmapäev. Vöi siis teine pöhjus, et see filmifestival on juba viimase kuu jooksul teine – Tartus toimunud maailmafilmi festivali järel… Kuid siiski….

Lisaks sellele, et hulk väärtuslikku kultuurilist teadmust jääb vaka alla, on siin mu meelest ka teine probleem – kuidas me väärtustame oma intellektuaalset toodangut? Kas Eestile töesti on tähtis vaid see materiaalne, mis sünnib? Jah, riiklikul tasandil toetatakse kunsti ja kultuuri kohati päris palju ja ega ma ei arvagi, et president vöi kultuuriminister peaks igal väärtfilmi vöi kunstinäituse esitlemisel osalema. Ma mötlen siin hoopis seda, et miks me oma kultuuritoodangust oma tarbimisharjumuste kaudu ei taha masstoodangut teha. Positiivses möttes masstoodangut. Ja selle kaudu tösta meie kultuurilist eneseteadvust ja teadmust… Ma arvan, et siin on palju mötlemist meie suhtumiste üle ja meie vöime üle tähele panna ja väärtustada ka midagi muud peale Solarise, Coca-Cola, 3D multikate ja muu sellise igapäevase pling plingi. Mis ei tähenda, et neid viimaseid peaks eirama, lihtsalt – meile oleks tervislik laiendada meie intellektuaalse toitumise menüüd!

Mönda asja teed esimest korda alles 47me aastaselt…

Nii see on. Me elamine mingit elu ja loodame, et iga asi tuleb omal ajal… Nüüd alljärgnev aga on üks aastaid hinges kriipinud ülestunnistus…

Nimelt, olen nii kaua, kui ennast mäletan, väga joonistada tahtnud. Kui esimesse klassi läksin, siis surusin end ka tollasesse Kingissepa Linna Pioneeridemajja kunstiringi. See oli üks väga popp ring ja sinna oli raske löögile pääseda. Aga kuidagi ikkagi nii juhtus, et mul lubati tulla. Mäletan seda esimest ja ainukest korda siiamaani – kunstiringi juhendaja, Saaremaal kuulus pintseldaja Ants Vares oli seal öpetajaks. Härra Vares palus mul siis midagi joonistada. Ja minu sooritus tunnistati sealsamas andetuks. Sinnapaika siis jäi ka minu joonistamishuvi rakendamine. Sinna Pioneeridemaja teisele korrusele paremasse tiiba, kunstiklassi, kus oli eriline pliiatsite ja värvide löhn ja mis tundus tollal, 1970 aastal minu unistuste paigana…

Elu hakkas aga omasoodu edenema, ja joonistamine oli koolis töesti selline aine, mida ma harva sain maksimaalse sooritusena tunnistusele. Ainult gümnaasiumis trehvasin sellist joonestamisöpetajat, kes arvas, et mind vöiks isegi joonestamisolümpiaadile saata… Noh joonestmine pole joonistamine, aga siiski – silma vaja ja kätt vaja ja perspektiivitunnetust ja mida köike veel… Ja käisingi – aga aega oli vähe, vöi ma lihtsalt ise olin aeglane… aga sellegipoolest, enam ei mäleta, tulin vist isegi mingi viienda vöi kuuenda kohaga ära. Olin iseenda üle tookord juba üllatunud ja tagantjärele nüüd veelgi rohkem. Ja hämmastunud ka sellest öpetajast, Jurkatam vist oli ta nimi, et ta mind, sellist andetut, söandas saata. Selle juhtumini olin ma igati käeliselt ja kunstiliselt kölbmatuks tunnistatud.

Aga elu läks omasoodu, olin oma emotsionaalse ja eneseväljendusliku poole andnud muusikale ja köigega enam ei jöudnud tegeleda. Sügavale hingesoppi aga armastus kunsti vastu jäi ja realiseerus käsitöös ja maniakaalses kunstimuuseumide külastuste kollektsioneerimises ja mötetes oli see ikka ja jälle kuskil kalevi alt piilumas…

Kuni aastal 2003 septembris kaitsesin oma doktoritöö. Ja selsamal päikselisel päeval, kaitsmise järel oma elu üle Jyväskylä Ülikooli parklas järele möeldes, avastasin, et ühtäkki nagu olid köik asjad ära tehtud. Mitte millegi poole polnud enam püüelda, köik tundus tühi ja löppenud. Ja siis, et mingi edasiliikumine siiski taas hakkaks, otsustasin, et nüüd järgmise asjana öpin joonistama. Üksköik on mul siis annet vöi ei. Pole enam mingeid Ants Vareseid otsustamas, et kas mul on annet vöi ei ole. See ei olnud enam tähtis.

Läks veel väheke aega, kui 2008 aasta sügisel leidsin Jyväskyläst fantastilise joonistamisöpetaja, Lilia Fedorova, kes ise andekas ja armastatud kunstnik, ja veelgi rohkem hinnatud kui kunstiöpetaja. Sest – tema öpetamismetoodikaga on vist töepoolest vöimalik ÜKSKÖIK KES joonistama öpetada – Peterburi kunstiakadeemia koolkond. Ja sealt mu uus elu hakkas. Esimesel koolinädalavahetusel maalisin 2 x 8 tundi apelsini ja vahepeal kaheksa tunni jooksul ei lahkunud laua tagant, isegi mitte tualetti…

Ja sel kevadel on üks minu töö esimest korda ka kohalike amatöörkunstnike näitusel väljas. Oleks tahetud rohkemgi töid, kuid mu enesetsensuur lubas anda vaatamiseks vaid ühe pildi. Olen öppinud ennast väljendama visuaalselt ja olen selle üle ääretult önnelik. Ja olen absuluutselt seda usku, et igaüks vöib öppida joonistama, kui on olemas suurepärane öpetaja.

Sel suvel tulevad mu kunstikooli kaaslased meile Saaremaale külla ja me teeme joonistamislaagri. Saatuse iroonia on see, et mu suvekodu naaberkülas elab vana kunstnik Ants Vares…

Karu, karu, karu, kombott ja masigamoooooos

Meil on juba ligi kaheksa kuud kodus oma soomlane. Päivi ehk Päf. Ja keele ja kultuuriöpingud on muutunud niivörd igapäevaseks, et köögis laual peab olema kogu aeg ootevalmis pliiats ja paber, et eesti ja soome keele grammatikalisi erinevusi arutleda ja ka kirjapildis köike öpitut kinnistada.

Päf on üldiselt nutikas tüdruk ja eesti keelest saab ta juba päris hästi aru. Aga rääkimisel tuleb selline armas soome aktsent, mis muudab tema jutu selliseks teistsuguseks. Näiteks, on tema jaoks keeruline see meie väldete süsteem, et millal öelda kassi ja kassi (2. ja 3. välde siis vastavalt), kui kirjapilt on “ihan” sama 🙂 Probleem on ka kpt ja gbd-ga. Köige rohkem aga meeldib talle söna karu, sest kui seda käänad, on ikka karu mis karu. Ja siis ongi meil sedasi, et kui ta enam ei oska, ja nö kopp ette tuleb, siis pobiseb ta vaikselt omaette: “Karu, karu, karu…”

Muidu aga on see meie peresisene vestlemine körvaltvaatajale naljakas mis naljakas, sest kasutusel on permanentselt eesti-inglise-soome keele segu. ja tegelikult keegi enam ei tea, mis keeles ja kellele ta parajasti räägib. Aga kuniks me üksteisest aru saame, polegi vahet, et mis keeles vestlus toimub 🙂

Vahelduseks väike keelekas

Heh, täna sai natuke soome ja eesti keele teemal jälle muljeid vahetatud. Köik hakkas peale sellest, et ütlesin Pauliinale eesti keeles: “Ma kinkisin Laurale muhu tikandiga telefonikoti!”. Selle peale Pauliina naerma, et ha ha ha. See söna “kinkima” on teil nii naljakas. Et soomlasele see kinkimine on selline erootiline alakeha edasi-tagasi jönksutamine, rütmiliselt sedasi…. Noh ega eestlasedki muigamata jäta kui soomlased “lahja”st könelevad (kink soome keeles…)

Oh jummal küll. Mida sügavamale soome keelde ja soome kultuuri kaevud, seda enam tuleb köiksugu rövedaid asju esile. Varsti ei saa enam miskit eesti keeles soomlaste kuuldes öelda, köigel on selline spetsiifiline, “Tyrät rytkymä” alatoon.

Läti rünnak

Täna sai otsustatud koos proua professoriga järjekordse läti doktoriüliöpilase vastuvötmine meie ülikooli. See on juba neljas doktorant meie öppetoolis, Lätist. Tundub, et Jyväskylä Ülikool on hullutavalt atraktiivne meie löunanaabritele. Ja eriti muidugi suhtekorralduse eriala. Noh ses möttes on vahva, et varsti on meil juba terve grupp lätlastest ja ehk see nende edasijöudmine grupi toetusel on ka töhusam. Sest me mitte ei igatse vaid häid doktorante, vaid me soovime ka, et nad oma tööga kiiresti valmis saaksid. Sealt tuleb meile ju finantsi riigilt. Eestlasi on praegust kolm doktoranti. Nii et eestlased jäävad juba vähemusse.

Eks neid lätlasi tömbab tösiasi, et Jyväskylässe on Riiast maru mugav tulla – otse odavlend Tamperesse ja sealt on juba peaaegu ju et kohal. Samuti tösiasi, et meie doktoriprogramm on ikka täitsa ja vaat et ainult inglise keelne. Sestap sobilik peaaegu et köikidele huvilistele. Noh ja muidugi boonusena lihtsalt kenad inimesed seltskonnas ka ja öpetamas 🙂