Archive for the ‘õppimine’ Category

Et mis värk siis tegelikult selle targaks saamisega on?…

Kaks on tehtud, 13 veel teha, nagu Karutüdruk täna oma blogis kirjutab

Ausalt öeldes, ei tahaks ma praegu enam noor olla. Ehk siis mitte nii noor, et peaks mingeid küpsuse ja muudsorti eksameid tegema. Tõenäoliselt ma põruksin üsna kõvasti, vist isegi kirjandiga…muudest asjadest rääkimata. Eks meil ka omal ajal olid lõpueksamid suureks probleemiks, ja närv oli ikka kõvasti sees, ja õpiti päris hullu moodi. Kuid mulle tundub, et sotsiaalne surve oli siiski väiksem kui täna. Ei olnud ka mingit suurt katastroofi, kui eksamitulemused nii eriliselt suurepärased ei olnud.
Mäletan omadest keska lõpueksamitest, et mata eksamist vedasin enda vaevalt läbi, kuna see oli suuline eksam, siis pool hindest tuli tõesti selle eest, et olin koolis olnud tubli taidlusaktivist, ja aktiviste ei saa ju eksamilt läbi kukutada…Kesise kolme sain kätte…
Ajaloo eksamile läksin aga tõesti nii, et nägin unes, et saan Bresti rahust eksamipileti, ja õppisingi ainult selle pileti selgeks…Ja nii see läks. Tuligi teema Bresti rahu ja sain oma suurepärase hinde kätte…Ja ilus suvi oli, üks pikkade valgete juustega poiss oli mu pea segi ajanud. Ja ega eriti õppimisele küll ei suutnud kesknduda…
Jah, ega ma selle postitusega nüüd noortele ka head eeskuju ei anna, kuid…
Tahan öelda seda, et sel hetkel ja täna ja siin oleme me just sellised nagu me oleme, ja teeme asju just nii hästi kui me hetkel oskame. Ja kui me oskame, on väga hästi. Aga kui me ei oska, ei ole ka hullusti. Sest iga untsu läinud asi on tegelikult suurepäraseks õppetunniks ja võimaluseks järgmine kord asju paremini või targemini teha. Ja ideaalseid olukordi, inimesi ja lahendusi ju tegelikult ei olegi vaja. Me oleme väärtuslikud just sellistena kui me oleme, oma vigade ja voorustega, tarkuste ja lollustega. Ja ideaalne on see, et me kõik oleme väärtuslikud, oma puudulikkuses. Sest nii saab minna edasi, asju paremaks muutes…Kui kõik on niigi ideaalne ja väga hästi, on oht, et asjad jäävad seisma ja kopitama ja puudub motivatsioon edasi püüelda, puudub motivatsioon saada paremaks, areneda…
Noortele eksaminantidele aga – vötke asja mönuga, kaiffige seda, mida te teete. Ka õppimine võib olla nauding, tegelikult:)

Inimene õpib kogu elu… kuid kooli lõpetamine on ikka hulluks ajanud

Eestlased on kogu aeg väga uhked olnud oma haridussüsteemi üle – see on nõudlik ja range ja annab suurepärased teadmised. Olen sellega täitsa nõus, Eestis on väga hea kooliharidus. Aga samas, ka mujal pingutatakse ja tehakse tugevasti tööd, mistõttu ei maksa arvata, et mujalt saadud haridus on nõrgem või kehvem (olen kuulnud Eestis palju just ülbitsevaid võrdlusi Ameerika ja Eesti koolihariduse võrdlemisel)…
Kui nüüd võrrelda Eesti koolisüsteemi mujal maailmas nähtuga, siis mulle tundub, et nn arenenud Lääneriikides ja vanades demokraatlikes riikides arvestatakse rohkem laste eripäradega, ja laste tulemuste mõõtmise puud on individuaalsemad – mäletan paar aastat tagasi Karutüdruku põhikooli ajal siin Soomes, näiteks kehalise kasvatuse tunnis pidid lapsed igaüks pingutama oma võimete kohaselt ja tegema seda, mis neile jõukohane oli, ja puudusid sellised standardiseeritud normid ja harjutused, mida näiteks Eestis kõik pidid tegema, ja millega kõik pidid hakkama saama (noh näiteks kõik pidid olema võimelised ujuma, ja kõrgust hüppama…näiteks…Soomes aga, juhul kui sa vett kardad, siis saad teha midagi muud, midagi sellist, mis sulle liikumisaladest meeldib, kasvõi näiteks orienteeruda, või tantsida vmt).
Kooli lõpetamised on aga pingelised ka siin ja nüüd ongi käes aeg, kus Soome gümnasistid teevad viimaseid pingutusi ja “kirjutavad end ülikooli”. Närvipingest on õhk paks. Minu Karutüdruk ka pingutab – temal on Soome tavakoolist veidi erinev süsteem, sest IB gümnaasium, kus ta õpib, on rahvusvaheline, ja omade reeglitega, aga pingeline sellegipoolest… IB süsteemis on praegu mock (järele tehtud, matkitud inglise keeles) eksamite periood, ehk siis eksamid enne lõpueksameid, mis on sisuliselt lõpueksamite koopia. Mock eksamitele (15 eksamit sel kevadel, kuid mockid on sisuliselt kaks korda aastas kogu gümnaasiumi vältel – talvel ja kevadel) järgnevad kuu aja pärast päris lõpueksamid. Paljudele siin on ka need mock-id olulised seepärast, et ka nende eksami tulemustega saab ülikooli aplikeeruda. Karutüdrukul aga seda muret enam ei ole – tema aplikeerus talviste mock eksamite tulemustega ülikooli ja tänaseks on ta London Westminster, Stirlingi ja Napieri ülikoolis sisuliselt sees, vaja vaid viimane valik teha veel. Karutüdruk peab nüüd vaid lõpueksamid korralikult ära tegema. Aga ilma nende kevadiste mock-ideta lõpueksamitele ei pääse, nii, et järgmised nädalad, kuni 16.nda maini, on siin meie kandis leebelt öeldes hullumeelsed…Kuigi ülikoolide uksed on juba valla ja koolide poolsed pakkumised tehtud…
Täna oli siis näiteks kaks matemaatika eksamit teha – esimene paber hommikul 1,5 tundi ja teine paber pealelõunal 1,5 tundi. Homme on kolm eksamit bioloogias… Jne. Ja nii sisuliselt iga päev…
Aga kuues mai on eriliselt jube päev – ja see on siis juba üks lõpueksamite päev – sel päeval on Karutüdrukul neli eksamit: kaks psühholoogias ja kaks ajaloos, mis sisuliselt tähendab psühholoogias kolm suurt esseed ja ajaloos kaks pikka esseed ja ajaloos ka üks tekstianalüüs ja lühemat sorti essee ja analüüsi küsimused. Kokku kestab see lugu viis ja pool tundi eksamite kirjutamist…(võrdluseks, Eestis lõpukirjandi kirjutamine kestab kuus tundi – eesti keele lõpukirjand on Karutüdruku kooli nõudmistes võrreldav ühe pika esseega….).
Kokku on kirjalikke lõpueksameid 15, pluss kaks suulist eksamit. Tore ju.
Aga kuna osa stressi on ülikoolidest tulnud positiivsete vastustega juba maas, siis tuleb lihtsalt tubli olla, füüsiliselt ning vaimselt vastu pidada ja heal tasemel eksamid ära teha.
Jõudu kõigile noortele, kes sel kevadel oma hinnete jahil müdistavad. Ma arvan, et enamus unistusi saab ikkagi tõeks ja et suurem osa püüdlusi on tulemuslikud:)Elutähtsad hetked ikkagi ju, väärib kokkuvõtmist ja vastutustundlikku suhtumist.

Nostalgiline nädal, minu õpetajad vol 2

Sel nädalal olen hakanud mõtlema sellele, et tegelikult teatud asjad, olukorrad, suhted, kohtumised inimestega korduvad meie elus. Ehk siis teatud intervallidega oleme jõudnud samadesse suhetesse, aga nüüd juba nagu spiraalis, uuel tasandil.
Minu suhe Tallinna Ülikooliga on saanud sel nädalal uue tähenduse. Olin noorele doktorile vastuväitleja, ja see viis mind kokku inimestega, kellele ma tudengina selles koolis õppides alt üles ja suure aukartuse ja innustumisega vaatasin-suhtusin. Eelkõige pedakooli endine rektor ja minu esimene psühholoogia õppejõud Mati Heidmets on selle mõtiskluse aluseks…
Mäletan, kui Mati meile esimest korda tuli Laia tänava kolmanda korruse kooriklassi ruumi psühholoogia tundi…Selline noor mees(mis oli haruldus aasta 1982 pedale, sest enamasti õpetasid siis seal vanad mehed, ja enamus olid konservatiivsed oma ideoloogiliselt-poliitiliselt maailmavaatelt…), vaba olemisega, viskas oma kulunud (päevinäinud, tegelikult) nahkportfelli lauale, istus toolile, viskas jalad laua peale ja hakkas tooliga kõikuma… Meie olime muidugi shokis, sest lisaks kõigele muule, kandis noor õppejõud ka teksasid ja ruudulist särki, mis selles ühiskonnas ja kultuurikontekstis oli ennekuulmatu. Ütleks lausa, et shokeeriv.
Mäletan seda tunnet ja olukorda selgelt, sest see hetk me olime õnnelikud – noor õppejõud tõi meile nii palju värksid tuuli ja uut hingamist, et see pidi inimese õnnelikuks tegema, seda enam, et selja taga oli suur ja paks kursus NLKP ajaloost – mis oli sisuliselt ainus loengukursus esimese kursuse esimesel semestril koos lipsustatud kõõmapuruse pintsakuga, igava ja dogmaatilise õppejõuga, ning meil oligi ettekujutus juba tekkinud, et kogu ülejäänud ülikool ongi selline (meie oma teaduskond muidugi mitte, sest meil olid ju Mait Agu, ja Marina Ignatjeva, ja Rudolf Allebrt ja Inna Taarna…jne)…Ning nüüd selline huvitav aine, nagu psühholoogia ja veel sellise põneva õppejõuga.
Meie kursus oli omamoodi eriline – noh need kultuuriteaduskonna tudengid olid ikka ja alati veidi kiiksuga, ega sinna muudsuguseid ju vastu võetudki. Kuid meie kursusel olid erilised vaimuvennad – Elmo Nüganen, mõlemad Noormetsad, Aivar Trallmann, noh ja ega tüdrukudki alla jäänud – Maarika Pärk (praegune Pärnu Kontserdimaja direktriss), Helle-Mare Kõmmus (Tanstupeo üks üldjuhte täna)….jne jne. Ja kõik sellised sõnakad ja söakad…Etendused, üritused, koosolemised – kõik mida tehti, oli sädemega ja uues võtmes – Rohelise Muna etendus näiteks jne…
Jah ja siis anti meile Mati Heidmets…See, mis tarkus ja tähendus maailma ja inimese tõlgendamisel meile selle mehe loengutest tuli, on tänasel päeval tagasi vaadates hindamatu. Need loengud inspireerisid meid mõtlema, aru saama, analüüsima, tunnetama…Siiani on meeles asjad, millest sai kõneldud – seega maksimaalse efektiivsusega veel ka täna, ligi 27 aastat hiljem….Heidmets on olnud minu jaoks õpetaja, tänu kellele ma olen ka oma isikliku eluga hakkama saanud. Mõned tema antud nõuanded, kuidas eri tüüpi inimestega hakkama saada, tulevad klõpsti ja alati, kui olen jälle mingisse suhtejamasse sattunud…
Sõnaga, on õnn sündida maailma, ja saada võimalus olemiseks. Kuid veel suurem õnn on see, kui saatus saadab meie teele inimesi, keda me enda jaoks võime elu lõpuni nimetada Õpetjateks suure algustähega…
Heidmets on üks selliseid minu jaoks…Ja lisaks veel – olen temalt kopeerinud ka oma enda õpetajaks olemise stiili. Selline didaktika, mida kogesin nendes psühholoogia loengutes, on nüüdseks mu enda loengute stiil, sest – tee alati teistele seda, mida sa tahad, et sinule tehtakse…
Lõputud ja siirad õpilase tänud, ja lõputu ja siiras austus, professor Heidmets! Ja VABANDUSED, et olin sunnitud Teiega natuke kaitsmisel vaidlema, selle metoodika asja üle seal…

Kuidas lahendada lolle olukordi?

Parim nõuanne – võimalikult seaduslikult. Kaks linki:
Kui keegi on sulle võlgu
ja
Kui jääd liikluses rikkumisega politseile vahele.
Täiesti seaduslikud ja väga kasulikud nõuanded teemal “how to shit in the woods”.

Täna õppisin inimest joonistama


Jah, parem hilja, kui mitte kunagi – tegin oma elu esimese tõelise palja inimese ja kodus veel üritasin emme portreed. Kõike seda elus esimest korda…Vat mida kõike veel neljakümne fucking viieselt (Samanta, Sex and City)inimene ära ei õpi, ja ma olen kogu elu teadnud, et ma joonistada ei oska…

Kes või mis on Schengen?

Värkse Schengeni viisaruumi avanemine meie jaoks on kena ja mugav. Reisi muudkui mööda Euroopat ja enamus piire on avali meie ees…
Aga kas te ka teate, kust on see Schengeni leping oma nime saanud?
Mina täna sain teada, et Shengen on pisike pisike linnake, või isegi ehk küla Luxemburgi riigi lõunaosas, Moseli rajooni lõunatipus, päris Punaste Kivide Maa lähedal…Ja seal see leping siis ka sõlmiti.
Inimene õpib kogu elu. Mina seda enne ei teadnud…Või õigemini, ma polnud kunagi selle peale mõelnud. Alles täna, pärast Luxemburgi vallutamist, tuli tähendus ja mõte sellele sõnale minu jaoks…

Jälle üks kommunikatsiooniala doktor juures


Meie väike Anu kaitses eile oma doktoritöö. Ja jälle üks kommunikatsioonivaldkonna doktor Soomes juures.

Lojaalseid kodanikke peab riik ikka ise kasvatama….

…nii nagu ka armastust kodumaa vastu ja austust ja lugupidamist riigi sümboolika suhtes ja tarkust selle kohta, kuidas, milleks ja miks see riik eksisteerib…Millised on selle riigi väärtused, mida järgitakse ja austatakse…Köike seda peab riik aktiivselt ja järeleandmatult tegema, kui tahetakse püsida riigina…
Soome riigil on ülehomme sünnipäev…Täna tähistasid ülikooli peahoones köik siin öppivad värvilised tudnegid Soome riigi sünnipäeva…
Meie ühes suurimas nn “tarbijate koperatiivi” – S-Etukorti süsteemi – kliendilehes oli paar lehekülge kodumaa sünnipäevale pühendatud – köik kliendid-omanikud saavad kingiks suure suure soome lipu kujutisega ja värvides Panda shokolaadi, ning lastele on pakkumisel mäng Soome kohta – teadmised Oma Riigi kohta ja löbu tulevad koos…
Kauplustes on hulgi sinivalgeid küünlaid, koos vastavasisuliste märgetega kauba juures, et kodumaa sünnipäevaks eriti sobivad…Noh ja rääkimata sellest, et Soome rahvusvärvides ja lipu kujutisega komme nagunii kogu aeg poes müüakse…
Soomlane on uhke oma riigi üle ja see uhkus on nakatanud ka teised siinelajad…Vaatan minagi heldimusega seda pilti, kui majade vahel lippude meri kodumaa sünnipäeval lehvib…Räägin oma venelannast kunstiöpetajaga soome keelt ja mötlen, et kuidas ja miks siin integratsioon toimib, ja miks Eestis on asjad nii nagu nad hetkel on
Kas meil, eestlastel, oleks siin midagi soomlastelt öppida?

"Wuih mis räpane muru kitkumise massin!"

Üks blogija, keda vahepeal ikka loen, kirjutas elitarismist. Mõtteid tekitavalt. Eriti jubedast elitarismist…

Mu vanaema jutustas mulle kunagi lapsepõlves (tema jutud olid alati õpetliku tooniga, eetilis-moraalselt harivad) ümber ühe jutu linna elama läinud maatüdrukust, kes siis mõne aja pärast maale koju tagasi tulles oli peenutsevalt lammast nähes kilganud, et “wuih mis räpane muru kitkumise massin!” , ja seda ka veel vigases saksa-eesti segakeeles…(noh hiljem sain teada, et see lugu meie kirjandusklassikast ja veidi teistsugune, aga no vanaema interpretatsioon on mulle armas).

Meil oli eile akadeemiline lõuna. Võtsime kõik oma söögid-joogid ja kogunesime kolmanda korrusel puhkeruumi kõrval olevasse loenguruumi ja sõime kõik koos ning professor Liisa Salo Lee rääkis oma elust ja uuringutest. Miskit Ameerika Brown Bag Lunch taolist, aga Soome stiilis…

Kui ma üldse oma elus elitaarsust olen kohanud, siis see on Liisa. Millest seda elitaarsust tunneb? Õhust, aurast, olemisest…Liisa on fantastiline naine, eriliselt tolerantne, mõistev, hoomav, aimav, aru saav, delikaatne… Maailmas erinevais paigus elanud – Brasiilias, Portugalis, Hiinas, Taiwanil…Liisa mees, Liisa elu Suur Armastus oli hiinlasest arst, kes isegi Saudi Araabia kuningat on ravinud…Ja seejärel, kui mees oli otsustanud surra, sest üks õnnetus oli tema organismi nõrgestanud, jäi Liisa leseks ning tuli tagasi Soome, koos oma kaksikutest tütardega.

Ja nüüd on ta meie juures, ülikoolis. Ta on natukene üle kuuekümne, kuid särav ja terane ja heas vormis – nii vaimselt kui füüsiliselt. Elab oma mehe vaimses päranduses, kuid on osanud ka eluga edasi minna…Eile viskas ta killu: “Professori amet ei ole minu jaoks karjääri tipp…Minu jaoks on karjääri tipp see, kui ma saan oma eksperdi teadmisi kasutada…”(Liisa ongi Soome haridusministeeriumis osaline kultuuridevahelise suhtluse ja integratsiooni arendamisel. Nimelt üritab Soome riik targalt ja teaduslikult läheneda kiirele rahvusvahelistumisele ja interkultuurilisuse kasvule ühiskonnas).

Mida on vaja selleks, et olla elitaarne – hakkasin mõtlema Hanrahani blogi lugedes, ja Liisa lõunasöögiloengut kuulates? Tegelikult ei ole vaja midagi…On vaja olla vaid inimene selle sõna tõelises tähenduses, südametunnistusega inimene. Ja nii me saamegi elitaarseteks…Meil kõigil on see võimalus, tegelikult.

Ausalt öelda olen ma jube jube õnnelik selle üle, et saatus mind selliste inimestega, nagu näiteks Liisa, ja mõned teised veel, kokku on juhatanud. See on nii kaunis kogemus. See on elamus. Ja seda elamust ma tõepoolest naudin.

Lapsevanema elu

Eile oli siis Ave koolis lastevanemate õhtu. Pean tõdema fakti, et see oli oluliselt erinev sellest, mis ma Eestis olen kogenud.
Kõigepealt, kogu gümnaasiumi vanemad olid palutud vanasse pidusaali, kus õpilased pakkusid ühe euro eest kohvi ja oma küpsetatud kooke, et teenida raha oma Prantsusmaa projekti jaoks. Siis hakkas koosoleku nn ühine osa – rektor rääkis kooli valmisolekust kriisiolukordadeks, rääkis sellest, mida koolis tehti Jokela tragöödia järel – et iga päev oli koolis olemas kirikuõpetaja, ja kooli med töötajagi muutis oma töögraafikut, ja et asjast on tundides räägitud ja leinaminuteid peetud jne. Minu arust see oli kena, et rektor vanematele rääkis seda kõike, mis koolis tehti ja kuidas koolis reageeriti selle jubeda õnnetuse järel. Hoiak oli, et kuidas asjast üle saada…Mitte keegi ei rääkinud, et miks see asi juhtus…

Ning siis oli veel kena muusikaline osa, ilma suurte sönadeta, kuid möjusalt räägiti läbi muusika armastusest ja hoolimisest…

Ning siis läksid rahvusliku poole ja IB poole vanemad eraldi klassidesse. IB klass on siis rahvusvaheline gümnaasiumiprogramm, mille raames valmistatakse ette noori spetsiaalselt just ülikooli jaoks, ja paljudes ülikoolides on IBkate jaoks eraldi reeglid sisseastumisel.

Meiegi koosolekuosa hakkas vestlusega, öpetajad uurisid ja küsisid aktiivselt tagasisidet, et kuivörd meie lapsed on stressis, sest esimene suur IB ülesanne Extended Essay, mis on osa löpuhinnetest, sai just köigil esitatud, ja see oli ikka korraliku kursusetöö mahus töö, kui Eesti ülikoolides tehtavate töödega vörrelda. Ning muidugi teine aspekt selles stressis oli Jokela juhtum. Minu jaoks oli üllatav see, kuivörd sügavuti öpetajad tahtsid ja viitsisid iga lapse vanemaga tema lapse stressi arutada. Ja see ei olnud formaalne. See oli töesti kooli ja kodu dialoog. Äärmiselt meeldiv kogemus. Ja kuigi Tallinnas Ave koolis on ka olnud väga kenad öpetajad, siis siin oli see köik siiski hoopis teistusguses stiilis…

Ja siis löpuks informeeriti vanemaid veel sellest, et kuidas see IB diplomi saamine köplikult välja näeb, millest hinded moodustuvad…Ning siis veel üks nooruke tibi rääkis sellest, kuidas tema meie lastele köigile isiklikud tulevikuplaanid aitab teha. Et ikka mitte keegi niisama maa ja taeva vahele kölkuma ei jääks ja iseendale parima lahenduse leiaks. Siin Soomes aplikeerutakse ülikooli eeldatavate hinnetega, sest päris löpueksamite hinded tulevad siis, kui ülikooli sisseastumine juba läbi. Seetöttu paljud vötavad ka nn vaba vaheaasta, ja kas reisivad, vöi töötavad natuke ning siis aplikeeruvad juba löplike hinnetega, mis tavaliselt on paremad, kui ennustatud hinded… Ja veel, on vabadus gümnaasiumis kauem öppida, kui kahe aastaga vöi kolme aastaga oma asju tehtud ei saa, siis miks mitte neli aastat gümnaasiumis…

Ja kui siis töepoolest asud löpetama, pead maksma riigile eksamimaksu (muidu on kogu haridussüsteem tasuta, ka IB öpe), sel aastal siis 515 euri ja 25 senti. Kui esimese korraga eksameid ei soorita, siis järeleksamid on juba kallimad…

Vat selline on see lapsevanema elu siis Soomes.
(pildil Karlssoni, Potsataja ja Muumi koosolek, ikkagi rahvusvahelisest gümnaasiumiprogrammist jutt ju)