Archive for the ‘pere’ Category

Karu, karu, karu, kombott ja masigamoooooos

Meil on juba ligi kaheksa kuud kodus oma soomlane. Päivi ehk Päf. Ja keele ja kultuuriöpingud on muutunud niivörd igapäevaseks, et köögis laual peab olema kogu aeg ootevalmis pliiats ja paber, et eesti ja soome keele grammatikalisi erinevusi arutleda ja ka kirjapildis köike öpitut kinnistada.

Päf on üldiselt nutikas tüdruk ja eesti keelest saab ta juba päris hästi aru. Aga rääkimisel tuleb selline armas soome aktsent, mis muudab tema jutu selliseks teistsuguseks. Näiteks, on tema jaoks keeruline see meie väldete süsteem, et millal öelda kassi ja kassi (2. ja 3. välde siis vastavalt), kui kirjapilt on “ihan” sama 🙂 Probleem on ka kpt ja gbd-ga. Köige rohkem aga meeldib talle söna karu, sest kui seda käänad, on ikka karu mis karu. Ja siis ongi meil sedasi, et kui ta enam ei oska, ja nö kopp ette tuleb, siis pobiseb ta vaikselt omaette: “Karu, karu, karu…”

Muidu aga on see meie peresisene vestlemine körvaltvaatajale naljakas mis naljakas, sest kasutusel on permanentselt eesti-inglise-soome keele segu. ja tegelikult keegi enam ei tea, mis keeles ja kellele ta parajasti räägib. Aga kuniks me üksteisest aru saame, polegi vahet, et mis keeles vestlus toimub 🙂

Fotojaht: ehted minevikust ja mälestustest

Ehted…

Mind ehtis sinu juurest minnes kuldne vahtralehekroon,

esimene sügishallakirme on minu huulte nukker alatoon…

Tänasele fotojahile vaid üks ehe. Minu vanaema, kes jöudis minna mujale enne, kui mina maailma sündisin, on jätnud meie pere reliikviaks oma ehte – muhu naise tanu. Vanaema, Raissa Saksakulm, on selle tanu ise tikkinud ja on seda tanu kandnud, sest Muhu naised kaunistasid end tanudega ka argipäeviti. Kui te tähelepanelikumalt vaatate, siis on sellel tanul laev, millel Tsaari Venemaa lipp, ja siis on seal veel önnelind, ja sörmusega lille hoidvad käed. Ja see on oranzhi värvi, seda vana Muhu naiste rahvariiete värvi… Tanu vöib olla valmistatud 20 sajandi algul vöi ehk veel varem. Teada on, et tüdrukute veimevakas oli ju naise tanu valmis ootamas aastaid.

Panen siia ka pildi oma vanaemast, selle tanu tegijast. Ainukese minul säilinud pildi temast. Süles hoiab ta oma noorimat last, minu onu Endlit.

Teised ehetega edvistajad leiad SIIT

Perekond küberneetilisi karusid

LogoSoftwareInternetPointTäna seisin silmitsi tösiasjaga, et kuigi oleme oma peres püüdnud säilitada inimestevahelist näost näkku suhtlust ja traditsioonilt perekonda ka olukorras, kus 3/4 perekonnast pidevalt mööda maailma ringi räntsib, siis tegelikult sellest vana peremudeli säilitamisest tuleb vaid stressi. Inimene peab oskama rutiinidest lahti lasta ja vaatam ringi uute ja kohasemate vöimaluste järele ja nendest röömu tundma, mitte nutma ja halama, et vana ja hea ja läbiproovitud elu ei ole enam vöimalik.

Täna siis olime esimest korda läbi Skype (tänud mu kunagistele tudengitele, eelköige Stenile) perega öhtust teed joomas koos nii, et Karutüdruk oli Londonis, Karuisa Tallinnas ja mina Jyväskyläs. Karupoiss oleks ka peaaegu et kampa saand, aga tema oli parajasti üle Soome lahe hüppamas ja oli arvuti autosse jätnud. Hiljem ta küll mobiiliga tuli kampa ja kommenteeris Nöoraamatus, kuid reaalaja Skype teejoomises siiski seekord ei osalenud.

Pole miskit öelda, täitsa vahva oli. Leppisime kokku, et ka tänavune Jöuluöhtu saab olema läbi Skype, sest Karutüdruk sel aastal esimest korda Jöuluks Eestisse ei tule. Aga läbi Skype saab ta olla meiega koos. Ja tegelikult polegi vahet, kus me parajasti füüsiliselt asume, oluline, et meil on kedagi, kellega olla ühenduses, kellega rääkida ja kellega koos on vahva. Vahemaad juba amme enam ei loe. Loevad tegelikult inimesed, isegi selles “küberneetilises maailmas” ja karulike hüüdnimede stiilis.

Hajaasustusega perekond

fly_fly_baby_by_lendur

Foto by Ave Tampere

Sel suvel saabus siis töehetk. Kuni siiamaani polnud meie pere endale veel selgelt meie pereelu eripärast aru andnud. Asjad olid kuidagi nii ja naa – kohati oli pere koos ja kohati laiali, kohati organiseeritud, kohati hajali. Siin ja seal ja kolmandaski kohas vahel… Aga ühel päeval, noh veidi aega tagasi, helistas Karuisa mulle jälle oma igaöhtust helistamist Soome ja tödes: “Tead meie pere on ikka üks imelik pere – lastega on nüüd nii, et kui emmal kummal on umbes kolmsada krooni ülemäärast raha, siis üks hüppab alla ja teine hüppab üle…”

Olukord on nimelt selline, et suvega on tütar külge saanud langevarjuga hüppamise haiguse ja veedab köik vabad hetked kuskil, kust lennukid öhku töusevad… Ja poeg on suvel leidnud endale tüdruksöbra Soomest, mis tähendab, et tema pistab igal vabal hetkel “üle-lahe-maa” poole punuma… Ja mina nagunii olen kogu aeg mingite paikade vahel ja Karuisa on Kassiga mingit ankrut hoidmas… seni veel. Aga mine tea, millal temagi stiili muudab? Sündroome juba on…

Hälbed?

mul on selline kahtlane tunne, et pikalt üksi ja kodust eemal elamine hakkab närvisüsteemile möjuma. Möistetav on, et ma kirjutamisega enda öhtuid ja perekonnavabasid päevi täidan. See on suht loogiline stressimaandamise viis. Täna aga vist läks liiale… Vaatasin oma blogimajandust üle ja leidsin, et minu Kassile kass.ee-s tehtud link ei toimi nii, nagu mu meelest kena oleks. Ja tehtud möeldud – tegin oma Kassile uue blogi

Ju vist niimoodi inimesed vaikselt ja tasapisi segi lähevad? Et hakkavad selliseid asju tegema…

Fotojaht: KOLM sinist lille kallipailt

fotojahi logoTeised jahimehed leiad SIIT. Ja Fotojahi blogi on SIIN.IMG_3894IMG_3898IMG_3912IMG_3907saaremaal lihavotted 2008 039IMG_3897

Soe hakkas…

fotojahi logokui üle pika aja Fotojahile läksin. Mu fotomeemilapsuke on elus ja nii aktiivse kasutamisega. Aitäh, Tiia, Kukupai ja/vöi köik teised, kes mu väsides sel lapsel mitte ära surra ei lasknud…Ning mu päris oma tütreke seal fotojahi logol kaamera taga vaatab vastu nüüd nii mitmelt blogilehelt ja teeb meele veel röömsamaks, seda enam, et ega ma oma tütrekest nii sageli silmast silma nüüd ei kohtagi…suureks ja iseseisvaks hakanud teine mul, nii fotojahi lapsuke, kui Avekiizu… sellised emadepäeva löpu mötted siis seekord….