Archive for the ‘poliitika’ Category

Poliitprostituuditeenuste laiast levikust

Karm pealkiri tuli keelele, tükk aega enne mötlesin, et kas ikka lajatan sedasi… Aga siis sai nördimus vöitu ja nii ta jäi.

Milles siis asi? Nimelt, täna tuli mulle Näoraamatusse end söbraks pakkuma Edgar Savisaar. Ja see ajas mul hinge täis. Ma ei tunne seda meest, ma pole tamaga kunagi kohtunud. Mis pagana söprust saab meie vahel olla?

Tema söbraks pakkumine on ilmselgelt lipitseva iseloomuga – tahaks enne valimis veel ühe jobu önge otsa saada, kes siis seda lolli valimisteks möeldud promo-mula loeks ja vaataks. Kuidas saab nii labaselt ja nii ülbelt inimestesse suhtuda? Kas selline robustne poliitprostituudi stiil on töesti Savisaare enda väljamöeldis, vöi on möni agar nöunik talle sellist halba nöu andnud – massiliselt Näoraamatus ennast välja pakkuda?

Jah mul on möned tuttavad poliitikud, kes on ka söprade hulgas Näoraamatus – Kalle Laanet, kes töesti kuulub mu vanade heade tuttavate ringi isegi vaatamata tema erakondlikule kuuluvusele ja Evelin Sepp, kes on olnud kunagi mu öpilane, Katrin Saks, kelle poisse mina olen öpetanud, Andra Veidemann, Marju Lauristin jnejne – sönaga inimesed, kellega mul elus ikka miskit pistmist ja tegemist on olnud – olenemata nende soost, rassist ja parteilisest kuuluvusest, on nad ikka üht vöi teistviisi minuga seotud. Aga Savisaar? Kes on ta minu jaoks. Isegi mitte minu linnapea. Rääkimata köigest muust…

Liig mis liig. Ja siin on tema kommunikatsiooninöunikud küll üle vindi keeranud.

Kuidas siis kasutada sotsiaalset meediat valimiskampaanias? Köik ju teevad seda viimasel ajal, alates Obamast ühe laiema haardega… Nipp sotsiaalse meedia kasutamisel on lihtne – sa pead arvestama nende pöhimötetega, mis sotsiaalsetes vörgustikes eksisteerivad ja elu korraldavad – vöim ja jöud on hierarhiate löpus mitte tipus ja inimesed on vabad omade arvamuste kujundamistes. Vöiks isegi öelda, inimesed vörgustikes on ekstreemselt vabad ja egoistlikud, sest see on nende ruum ja nende vaba valik ja nende kuningriik. Selles keskkonnas määrab vaid inimene ise. Sestap selline masspropaganda stiil möjub sotsiaalses meedias pigem hävitavalt kui loovalt. Kampaaniat sotsiaalses meedias tuleb teha nii, et inimesi tuleb sulle juurde, mitte inimesi eemale peletades. Mitte ennast pakkudes, vaid enda juurde kutsudes. Selge on see, et inimestel on oma poliitilised eelistused ja kui siis vale poliitik juhtub ennast valele inimesele välja pakkuma, ei tule sellest mitte totaalset ja positiivset promo, vaid hoopis iroonia, ilkumine ja halvustav naer. Paar päeva tagasi juhtusin ühe minu söbra söbra reaktsiooni lugema – talle oli ka Savisaar end Näoraamatu söbraks sokutamas. Ja kommentaarid olid positiivsest reflektsioonist kaugel.

Aga kuidas siis ikka? Väga lihtsalt, mitte ära hakka isiklikult söbraks tükkima ei tea kellele ega ennast peale suruma, vaid hoopiski, tee omale grupp, kus need, kes sinust huvitatud, vöivad ise su fänniks tulla ja su poliitpromo nautida. Nii see asi toimiks. Praegu aga – sorry, Savisaare söbrakspüüdmine möjub pigem poliitilise prostituuditeenuse pakkumisena kui asjakohase ja professionaalse valimiskampaaniana.

P.S Issake, mis minuga küll lahti, juba teine poliit-teemadel postitus mu seni poliit-süütul blogilehel. Ai-ai-ai Kaja, sa oled hukka minemise tee otsa peale sattunud…

Aus ülestunnistus oma poliitilistest tunnetest.

Ma olen üldiselt väga tagasihoidlik köige sellega, mis poliitikasse puutub – olen isegi loobunud mitmest tööotsast, kui on palutud poliitilisi isikuid nöustada… Ometi on mulle südamelähedased möned ideed ja pöhimötted, mis maailma poliitikas ringlevad. Ja need on suht kummalised ja esmapilgul vastandlikud.

Näitkes ma olen suur kuningakodade austaja ja fänn. Aga kuna ma Eestis pole kohanud ühtegi tösiseltvöetavat rojalistlikku ühendust (need ilmingid, mis on olnud, on ju klounaad tegelikult, olgem ausad), siis on sellest asjast saanud minu väike salahobi – vaatan filme ja luuran netist kuningakodade uudiseid, ja see on ka tore.

Teine minu lemmik idee poliitikas on rohelised. No jällegi selline partei Eestis, millele on väga keeruline toetajaks olla. Kunagi alguses ma isegi olin nende toetaja (mitte liige), aga siis hakkasid igasugused jaburad sönavötud avalikkuses ja “möttetus sai tühjuselt lapse”. Ma ei saa neid sisuliselt enam tösiselt vötta.

Sönaga, mu südamele köige lähemal olevad erakondlikud vöimalused Eestis moodustavad tegelikult minu jaoks poliitilise tühjuse.

Aastaid on mul olnud ka salaarmastus sotsdemokraatide vastu. Esiteks ja eelköige sellepärast, et seal seltskonnas on palju selliseid inimesi, kellest ma pean lugu, südamest ja sügavalt. Näiteks Marju Lauristin, Andres Tarand, Eiki Nestor jne. Noh seal on ka selliseid ilmselgeid tühikargajaid pundis, kuid önneks nad ei domineeri sotside pundis.

Valimistel olen ma ikka leidnud valimisnimekirjadest möne sotsi, kes on ausalt sümpaatne ja keda vöiks valida. Viimastel aastatel aga pole enam valimas käinud, sest sisuliselt pole ükski partei enam see, mida tahaks Eesti riiki juhtimas näha ja ka inimesed pole enam need. Eriti pettunud olin, kui Jüri Pihl sai sotside juhiks. Mötlesin tol korral päris tösiselt ja dramaatiliselt sotsdemokraatlikust erakonnast, et “ka sina, Brutus!”. Mul on väga isiklikud kogemused selle mehega ja ma olin kindel, et see mees sotisidele loodetud önne kaasa ei too – muidu inimesena ehk kena, välimuski mehine ja soliidne, aga väärtushinnangutega ja maailmavaatega, ja eetikaga kohe kindlasti mitte mees sotsiaaldemokraatlike inimeste jaoks. Nii ka juhtus. Önneks sai see periood sotside ajaloos otsa ja nüüd kui Sven Mikser on valitud sotsdem erakonda juhtima, arvan, et lähen järgmisel valimistel küll neid valima. Jälle. On pöhjust neid toetada, sest sisuliselt nende pöhimötted sobivad, ja nüüdne juhtkond isikute tasandil ka. Vähemalt ühe valija olete te eilse otsusega tagasi saanud. Mingisugune hulk värsket öhku on minu jaosk Eesti poliitilisse ruumi tagasi tulnud. Mul hea meel, et see langeb kokku minu välismaalt koju tagasitulemise ajaga. Hea on tulla koju, kui seal ei ole kopitust ja seismajäänud öhku ukse avamisel näkku paiskumas. Selline mitmemötteline löpetus siis tänasele kirjatükile, mille jaoks pean tegema uue kategooria, sest poliitikat pole mu blogis enne olnud.